Üks roll

OTT KARULIN

„Annuška ostis juba päevalilleõli, ostis ja jõudis maha pillata. Nii et koosolek jääb ära,“ on kirjas Mihhail Bulgakovi „Meistris ja Margaritas“. Edasine on juba ajalugu: just täpselt nii, nagu salapärane võõras professor W oli ennustanud, libiseb Berlioz Annuška pillatud õlil, kukub ning kaotab trammi all pea.

Mis on aga sellel pistmist Mary Wardi, Bridget Driscolli, Edwin Sewelli, Henry H. Blissi, Villem Kulleri ja Elaine Herzbergiga? Nad kõik on läinud ajalukku esimese ohvrina.

On 1869. aasta 31. august. 42aastane Mary Ward sõidab abikaasa ja nõbudega viimaste ehitatud autos, mis saab liikumiseks jõu auruturbiinilt. Kuna sellised masinad olid suured ja rasked, lõhkusid need teid, mistõttu oli nende lubatud sõidukiirus vaid neli miili tunnis maapiirkonnas ja kaks linnas. Ometigi paiskus proua Ward kurvis autost välja ning hukkus masina rataste all. Seda peetakse esimeseks surmaga lõppenud motosõidukiõnnetuseks.

Wardi kaasmaalane Bridget Driscoll on aga esimene Suurbritannias autoõnnetuses hukkunud jalakäija. Vahepeal oli aeg 27 aastat edasi liikunud ning auruturbiin asendunud sisepõlemismootoriga. Kasvanud oli ka autode sõidukiirus: õnnetuse pealtnägija sõnul olevat Driscolli alla ajanud auto kihutanud lausa kaheksa miili tunnis (lubatud piirkiirust oli äsja tõstetud 14 miilini tunnis). Ajalukku on läinud ka seda õnnetust uurinud koroneri lootus, et midagi sellist enam kunagi ei juhtu.

Suurbritannias juhtus ka esimene intsident, mille ohvriks autojuht. Nimelt hukkus 25. II 1899 autost välja paiskunud Edwin Sewell. Ameerika Ühendriikide esimeseks autoõnnetuse ohvriks peetakse aga Henry Hale Blissi, kes suri 14. IX 1899, päev pärast seda, kui ta oli astunud maha trammilt ning autolt löögi saanud. Nagu Berliozil, nii oli ka Blissil enamik vigastusi peapiirkonnas, kuigi Wolandi kätt ja Annuška pillatud õli pole tema puhul siiski alust süüdistada. Esimene Tallinnas auto rataste all elu kaotanu on Villem Kuller. Juhtus see 24. VII 1908 ning surmava löögi andnud autot juhtis kivitööstur Einberg, kellele määrati karistuseks kaks kuud vangistust ning kohustus maksta kannatanu omastele kahjutasu. Sellele lisaks pidi Einberg ühe aasta jooksul pärast õnnetust istuma igal pühapäeval kirikus altari ees eraldi pingis, näoga rahva poole. Legendi kohaselt pannud just avalik häbistamine Einbergi autojuhtimisest sootuks loobuma.

Kerides nüüd aega 110 aastat edasi, jõuamegi eelmise pühapäeva õhtu ja Elaine Herzbergini. Arizona osariigi Tempe’i linna politsei andis 19. märtsi varahommikul teada, et möödunud öösel kella 22 paiku toimus Milli avenüü ja Curry tee lähistel õnnetus, kus auto alla jäi väljaspool ülekäigurada teed ületanud 49aastane naine, kes suri hiljem haiglas saadud vigastustesse. Oleme selliste uudistega juba kahjuks harjunud (ainuüksi Eestis suri eelmisel aastal liikluses 67 inimest), aga Elaine Herzbergi surma teeb tähelepanuväärseks tõik, et õnnetuses osales isejuhtiv auto. Teadaolevalt on see esimene kord, kui inimene hukkub õnnetuses isejuhtiva sõidukiga.

See ei tule kindlasti kellelegi üllatusena, et õnnetuse järel on aktiivselt sõna võtnud isejuhtivate autode vastased ja ka nende pooldajad (esimesed nõuavad katsesõitude kiiret lõpetamist, teised aga seavad kahtluse alla politsei avalikustatud info selle õnnetuse kohta). Auto omanik Uber teataski, et katkestab ajutiselt isejuhtivate autode katsetamise Phoenixis, Pittsburghis, San Franciscos ja Torontos.

Nagu kunagi kivitööstur Einberg, on aga avalikku häbiposti kistud isejuhtiva auto turvajuht Rafaela Vasquez (katse ajal peab isejuhtivas autos olema inimene, kes vajadusel juhtimise üle võtab). Põhjuse juhti süüdistada (peale selle, et masina peale pole erilist mõtet vihastada) annab see, et Vasquez üritas 2001. aastal relva ähvardusel poodi röövida, mille eest ta ka neljaks aastaks vangi mõisteti. Praegu pole veel siiski tõestatud, et õnnetuse põhjustas just juhi hooletus, aga ega see „ma ju ütlesin!“-tüüpe vaigista.

Ilmselt pole keegi ka sama naiivne kui Bridget Driscolli õnnetust uurinud koroner ega looda, et selliseid õnnetusi enam kunagi ei juhtu. Tasub aga siiski meeles pidada, et peamine isejuhtivate autode eelis peaks tulevikus olema just nimelt turvalisus, sest enamik õnnetusi juhtub liikluses inimliku vea tagajärjel.