Üks roll

OTT KARULIN

Pole just palju riigiametnikke, kelle tööülesandeks on tegeleda utoopiatega, et siis pidevalt poliitikutele, teistele ametnikele ja kodanikele selgitada, et need polegi tegelikult düstoopiad ega ka mitte enam kauges tulevikus võib-olla juhtuma hakkavad stsenaariumid.

Veel selle kümnendi alguses teati Marten Kaevatsit ennekõike kui üht Uue Maailma Seltsi eestvedajat (neil, kes ei mäleta, on õnneks võimalik toonasest kodanikualgatusest saada hea ülevaade Jaan Tootseni 2011. aasta dokumentaalfilmi „Uus Maailm“ vahendusel). Viimastel aastatel ja eriti just viimasel poolaastal on aga riigikantselei digiinnovatsiooni nõunik Marten Kaevats figureerinud meedias seoses isejuhtivate autode ning robotagendi seadustamisega.

Juba kolm aastat tagasi kirjutas Kaevats siinsamas Sirbis: „Üheks määravaks kasvuraskuseks juhita auto rakendamise esimeses faasis kujuneb ilmselt seadusandluse kohandamine ja keskne küsimus, kes on süüdi statistiliselt vähetõenäolise, kuid ometi võimaliku õnnetuse puhul. Süüst saab ka üldisemalt robotiühiskonna õiguskorra üks põhiküsimusi. Raudvara ja tarkvara tootjaid vastutajaks teha poleks mõttekas, sest siis väheneb nende majanduslik innovatsioonistiimul ja liikuvusteenus läheb kõigile kallimaks“ (3. IV 2014).

Aeg on aga edasi läinud ja liigub eriti kiiresti just tehnoloogiamaailmas, mistõttu nentis Kaevats eelmisel kuul Triniti advokaadibüroolt tellitud õigusanalüüsi tutvustades, „et pole mõistlik tegeleda ainult isesõitvate autodega ja liiklusseadusega. „Selleks et tulevikus oleksid seadused lihtsamad ja arusaadavamad ning neid ei peaks kogu aeg täiendama, tekkis mõte, et tegeleme tehisintellektiga laiemalt,“ ütles Kaevats“ (Ärileht 25. IX). Teisisõnu peaks uus seadus laienema kõigele, alates nutikülmkapist, mis ise õigel ajal toitu juurde tellib, kuni näiteks eakatele mõeldud seltsirobotiteni, kes (või ikka mis?) vestlust üleval hoiavad ja ravimite võtmise aja meelde tuletavad.

Õigusanalüüsi autorid Karmen Turk ja Maarja Pild käsitlevad robotit kui midagi, „millel on füüsiline keha ja mida saab vastavalt omaniku tahtele liigutada, müüa, vahetada või ka hävitada“ (Postimees 24. IX), ning pakuvad välja mitu viisi, kuidas need seadusesse kirjutada. Kõige tagasihoidlikum plaan on muuta ainult liiklusseadust ja reguleerida vaid isejuhtivaid sõidukeid, aga sellest jääb ilmselgelt väheseks, mistõttu on mõistlikum luua kogu valdkonda käsitlev robootikaseadus. Kõige julgem samm on aga luua era- ja juriidilise isiku kõrvale uus õigussubjekt ehk robotagent, kellele inimene saab omanikuna anda volitused teenuseid osta või müüa (Ärileht 25. IX).

Muide, töörühm on ise loodavat seadust nimetanud ka kratiseaduseks, et inimesed ei mõtleks ainult ulmefilmidest tuttavale humanoidikujulise füüsilise kehaga olendile. See on päris nutikas leid, aga ka veidi hirmutav. Meenutuseks: kratt on kodukaitsja ja varavedaja, kes täidab peremehe iga soovi ning nõuab temalt pidevalt tööd. Kui aga peremees unustab kratile tööd anda, võib see hävitada kõik tehtu ja peremehe hüljata või siis lausa põrgusse viia. Seetõttu tuleb kratile anda võimatuid ülesandeid, nagu liivast nööri punumine, soo veest tühjendamine jne (folklore.ee).

Ilmselt pole vaja siiski peljata, et robotid suurest igavusest tulevikus paha peale lähevad, kui neid just sellele teele ei meelitata. (Ja seda on juba ka püütud teha. Tänase lehe avaintervjuus meenutab internetianalüütik Vladan Joler kevadist Microsofti juhtumit, kui vestlusrobot mõne tunniga radikaliseerus.)

Kaevats ütleb siiski, et juriidilis-tehniliselt on vastutuse küsimus lihtne: on tootjavastutus, kindlustusskeemid ja teoreetiliselt ka riigi vastutus. Kui selgub, et keegi on andnud oma kratile vale või kuritahtliku käsu, mis põhjustab õnnetuse, siis saab ka selle isiku vastutama panna: „Tõenäolisem on siin tootjavastutus koos mingit laadi kindlustusega, mis on analoogne liikluskindlustusega. Määrad on varem kindlaks määratud ja kui kratt teeb n-ö pahandust, siis kindlustus katab. Samas ei saa siin külmkappi võrrelda finantsrobotiga. Neile kehtiksid erinevad määrad“ (Ärileht 25. IX).

Põrgusse tassimise kõrval nagu polegi selline omaniku süüta vastutus eriti hull karistus ju!