Üks roll

OTT KARULIN

Hollywoodi teab igaüks, ShondaLandi vähemalt esiti ilmselt vähesemad. Ometigi on produtsent ja stsenarist Shonda Rhimes, kelle produktsioonifirmaks seesama ShondaLand, Ameerika ja seeläbi poole maailma teleekraanide kuninganna juba kümmekond aastat. Tema loodud seriaalid nagu „Grey anatoomia“ (2005), „Skandaal“ (2012) ja „Kuidas mõrvast puhtalt pääseda“ (2014), kus peategelaseks naine, ei läbi küll alati Bechdeli testi, millega mõõdetakse, kas naistegelased räägivad omavahel ka millestki muust peale meeste, aga kohe kindlasti pole naised seal meeste mängukannid. Kui „Grey anatoomia“ peategelane Meredith kulutas üksteist hooaega härra McUnistusele, enne kui saatuse tahtel elu võimalikkusesse tematagi uskuma hakkas, siis Washingtoni võimukoridoride hall kardinal Olivia Pope „Skandaalis“ ja eriti külmalt kaalutlev advokaat Annalise Keating seriaalis „Kuidas mõrvast puhtalt pääseda“ neelavad põhjendatud enesekindlusega alla igaühe, kes nende tööd segab – olgu selleks kas või mees, keda armastatakse.

Homme algav Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine ilmselt nii kirglikuks kui ShondaLandi väljamõeldised ei kisu (seda loodavad kindlasti kõik 1300 eesistumisega seotud ametnikku), kuigi selle eelarve – 74,9 miljonit eurot – on arvatavasti samas suurusjärgus kui „Grey anatoomia“ kahe hooaja tootmiskulu. Eesti eesistumise neli katusteemat – avatud ja uuendusmeelse majandusega Euroopa, turvaline ja kaitstud Euroopa, digitaalne Euroopa ja andmete vaba liikumine ning kaasav ja kestlik Euroopa – või ka põhisõnum „Ühtsus tasakaalu kaudu“ ei pane tõepoolest kedagi ootusärevalt küüsi närima, nagu on sel nädalal nentinud mitu ajakirjanikku. Ja miks peakski: eesistumine on korraline ülesanne (mis sest, et kordub vaid iga kolmeteistkümne ja poole aasta järel ning on Eestile esmakordne), mille puhul on kõige tähtsam, et administratiivselt laabuks kõik õlitatult (ja kui saab veel veidi riiki ka promoda, on eriti hästi). Seda enam et „tänu“ Brexitile nihkus meie eesistumine ka pool aastat varasemaks.

„Õnneks olid meil plaanid päris hästi tehtud ja seetõttu oli neid ka võimalik väga kiirelt ümber teha,“ ütles toona selle uudise peale eesistumise korraldusmeeskonna juht, Euroopa Liidu sekretariaadi Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja Piret Lilleväli (Eesti eesistumise blogi 27. XII 2016). Kuigi Lillevälja ametinimetus on justkui bürokraatia­õpikust, lubab ta endale intervjuudes ja avalikel esinemistel ka mahlakamat kõnepruuki, kui ühelt ametnikult tavaliselt oodatakse, pannes nii ka kõige olmelisemad asjad kujundlikult perspektiivi. „Iga Pärnu elaniku kohta tuleb üks kohvi­tass,“ ütles ta esmaspäevasel pressikonverentsil, tutvustades eesistumist numbrites. Pole ka imestada, et Lilleväli, kes on enda sõnul käinud pikalt ülikoolis ja õppinud mitmes teaduskonnas, hiljem ka Prantsusmaal, ning on muu hulgas töötanud eesti keele ja kirjanduse õpetajana, uudistelugejana Kuku raadios, keelekeskuse metoodikuna ja Tallinna riigikeelekeskuse direktorina, valdab keelt ning julgeb seda kasutada enamakski kui faktide esitamine. Nii nentis ta pressikonverentsil Kultuurikatlas, kus toimub enamik eesistumise suursündmustest, et ELi ametnikud ja poliitikud „on harjunud käima ühest paleest teise, nii et kontrast saab nüüd väga suur olema“. (Külaliste ettevalmistamiseks tehti Kultuurikatla kohta lausa eraldi tutvustav video.)

Kõrvalt vaadates tundub ka Lillevälja enda karjäär üsna punasel vaibal sammumisena: aastatel 1995–1999 majandusministeeriumi üldosakonna juhataja, 1999–2005 sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler, 2006–2012 siseministeeriumi Schengeni koordinaator, arendusnõunik ja nõunik sisejulgeoleku alal ning 2012. aastast siis riigikantseleis. „Minu ametnikutee algus sattus sellisesse aega, kui käis Eesti riigi ehitamine ja oli vaja kõik n-ö ise välja mõelda ning pidevalt juurde õppida,“ on ta öelnud (Põhjarannik 16. V 2016). Aga eks kõrvalt paistabki kõik hoopis lihtsam.

Igatahes kindel on see, et järgmised pool aastat peab Lilleväli Olivia Pope’i kombel Kultuurikatlas ja mujal toimuval teraselt silma peal hoidma ning ilmselt ka nii mõnegi terava olukorra nii lahendama, et isegi asjassepuutuvad inimesed saavad probleemi olemasolust teada alles hiljem, kui eesistumine juba läbi. Tema enda sõnadega: „Üle pole vaja pingutada, aga asjad peavad sujuma“ (Põhjarannik 16. V 2016).