Üks roll

OTT KARULIN

„Lähme, lapsed, Lapimaale, kiirustame Kapimaale …“ Kuidas see laul (muusika Aarne Saluveer, sõnad Kalju Kangur) veerand sajandit tagasi ometigi kummitas! Tänu ETV „Laulukarussellile“ muidugi, sest algas ju just selle looga selle võistluse esimese hooaja, 1992. aasta lõppkontsert Tallinna linnahallis. Oh, olid ajad! Ah, olid majad!

Eks ole meeles ka ansambli Karavan kuuma päikese (loe: stuudioprožektorite) eest suspedes (kujuteldavasse) merre sukelduvad noormehed, aga vähemalt minu esimesed mälestused Aarne Saluveerest on just „Laulu­karussellist“, kus ta juhtis sõbralikult, aga nõudlikult „Lasteekraani“ koori või saateansamblit (kes seda täpselt enam mäletab). Saluveer oli täitsa nagu teine Leopold, kelle ekraanile ilmumise järgi lapsed oma nädalakava paika panid.

Sel nädalal aga ei mingit kõige suuremat sõpra enam, sest avalikkuse ette jõudis 12. aprillil haridus- ja teadusministrile, ministeeriumi kantslerile ja Saluveerele saadetud 79 Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli lepingulise töötaja kiri, kus avaldatakse kooli direktorile Saluveerele umbusaldust. Veidi enam kui poole Otsa kooli kollektiivi etteheiteid on kolm: õigusnormide rikkumine, eetiliste normide rikkumine ning jätkuvad vead juhtimises ja käitumises. Peamine tüliõun on kooli eelmisest sügisest kehtiv palgaarvestuse süsteem, mida Saluveer muutis umbusaldajate hinnangul autoritaarselt ja ühepoolselt ning millega „kaasnes radikaalne õppetundide mahu suurenemine ja palga vähenemine vastupidiselt direktori poolt lubatule“. Samuti häirib kirja saatjaid Saluveere „teadlikult pahatahtlik ja ebaseaduslik tegevus töötasu maksmisel mitteallkirjastatud lepingute alusel“ ning „palga- ja töökorralduse muudatuste dokumentide mittekättesaadavus õpetajatele“. Etteheiteid on teisigi, aga neid pole kõrvaltvaatajale kättesaadava info põhjal võimalik kontrollida, mistõttu jäägu tsiteerimata.

Ka sina, Leopold!

Arvata on, et nii tunti ka haridus- ja teadusministeeriumis. „Kindel on see, et teavitus palgakorralduse muutusest ei olnud piisav. Muutustel on alati pooldajaid ja vastaseid, aga teavitust saaks alati paremini teha,“ pidi tõdema ministeeriumi kutsehariduse osakonna asejuhataja Teet Tiko. Ta pareeris siiski Otsa kooli töötajate väited, justkui poleks ametnikud nende varasematele samasisulistele probleemiosutustele reageerinud: „Ministeerium on vastanud kõikidele kirjadele ja küsimustele sellest infost lähtudes, mis tal olemas oli. Kooli juhib ikkagi direktor ja probleemid tuleb lahendada koolis sees. Ministeerium kui koolipidaja saab sekkuda alles siis, kui muul moel lahendust ei paista“ (Õhtuleht 24. IV).

Kes siin ikkagi see äpu on?

Saluveer igatahes endale pähe istuda ei lase, vaid väidab: „Teavitamine on aga alati kahepoolne protsess. Kui me oleme eelmise aasta kevadel palgasüsteemi muutuse nõukogus välja öelnud ja saame süüdistuse, et me ei ole seda põhjalikult teinud, siis ühtepidi võib sellega leppida, teistpidi aga – juba siis oli aeg küsimusi esitada“ (Õhtuleht 24. IV). Ning hakkab vastu: „Pseudo­seisukohtade esitamine inimestele on olnud viimasel kahel nädalal väga jõuline. Tegevus oli eriti ebaaus, kuna umbusaldusteksti pole kõigile töötajatele isegi mitte esitatud ja aeg oli soodus: mina olin ära.“ (Delfi 24. IV) Saluveer on umbusaldajaid süüdistanud ka soovis pöörduda tagasi kommunismi, aga las jääb igaühe otsustada, kuivõrd põhjendatud on selline sõnakasutus.

Kõrvaltvaatajana on aga kuidagi kahju – justkui déjà vu, sest alles see ju oli, kui ühe teisegi kultuuriasutuse sisekliima totaalselt üle kuumenes, nii et mindi avalikkuselt õigusemõistmist nõudma. Kahju on nii neist, keda süüdistatakse, kui ka neist, kes tunnevad, et neid oma majas ei kuulata, ning lähevad seetõttu ajakirjanikult või ametnikult abi paluma. Ometigi peaks nii muusika kui ka teater olema just kollektiivsed kunstiliigid …

Kus on onu Raivo, kui teda vaja! Keegi, kes rahulikult jutupliiatsi kätte võtaks ja osapooled ühe laua taha arutama tooks.

Tegelikult ma ei kahtlegi, et neid onu Raivosid on olnud nii Tallinna linnateatris kui ka Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis, aga mõnikord, jah, ongi Postikana kombel kaagutamine ainus võimalus, et ajaga kogunenud vimm välja prahvatada. Loodetavasti tullakse sellelt lapimaiselt külmast vastastikuste süüdistuste liustikult siiski elusalt-tervelt tagasi.