Ühe Eesti juudi elulugu

„Selleks, et kindlustada kandidaadiväitekirja edukas kaitsmine, astusin kommunistlikku parteisse.“ – ei miskit isiklikku ega aatelist, tuleb tuttav ette tänapäevalgi, õnneks veel mitte akadeemilises ilmas.

Toomas Hiio

Aavi Dobrõš ei ole esimene Eesti juut, kes oma mälestused avaldab. Teiste meeste ja naiste lugusid oleme ka huviga lugenud. Nende seas on Jakob Kaplan,¹ kes 1941. aastal Siberisse küüditati, sealt pärast sõda ise Eestisse tuli ja saadeti täisealisena viieks aastaks Nõukogude mereväkke sundaega teenima. Julgeolek otsis teda samal ajal taga kui küüditusest pagenut. 1950. aastate lõpul vallandati ta Eesti merelaevandusest päritolu tõttu, 1960. aastatel emigreerus Iisraeli, kus võitles kõigis Iisraeli sõdades. Guido Pant² lõpetas Westholmi gümnaasiumi, mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse, läks Velikije Luki lahingu ajal 1943. aastal üle, saadeti Viljandi sõjavangilaagrist juba Patarei vanglasse, kus aga julgeolekupolitseis teeninud klassivend ta Saksa vanglabürokraatiasse sihilikult ära kaotas ja nõnda ta elu päästis. Dagmar Normet, neiuna Rubinstein,³ Tõrvand-Tellmanni inglise kolledži vilistlane ja Tartu ülikooli kehakultuuri­tudeng evakueeriti 1941. aastal Nõukogude tagalasse, mis päästis ta elu ja vabastas ühtlasi gümnaasiumipõlve pahempoolsetest ideaalidest. Juutide ajaloost üldse ja Eesti juutide ajaloost on kirjutanud Elhonen Saks⁴ ja Eugenia Gurin-Loov,⁵ Tallinna juudi gümnaasiumi direktori tütar. Esimesena võttis Eesti juutide ajaloo uurida aga Kopl Jokton, kelle 1927. aastal jidiši keeles ilmunud raamat tõlgiti eesti keelde 65 aastat hiljem.⁶ Eesti juudi kogukond pole suur, aga raamatuid ja mälestusi juudi vähemuse mineviku kohta Eestis on mitu.

Aavi Dobrõš rõhutab oma raamatu pealkirjaga kuulumist Eestisse ja Eestile. Ta on neljandat põlve Eesti juut. Juudid olid sõjaeelse Eesti üks vähemusrahvusi ja nad on erinevalt teistest vähemusrahvustest meil tänapäevani alles. Sakslased viis ümber- ja järelümberasumine, rootslased 1943. ja 1944. aasta evakueerimine ning suure osa põlisvenelastest Narva-taguse ja Petserimaa äralõikamine 1944. aastal. Venelastel ja rootslastel ei olnud Eestis kultuuriomavalitsust. Osalt sellepärast, et kompaktse asustuse tõttu teostasid nad omavalitsust vallaomavalitsuse raames. Vene ja saksa gümnaasiume oli Eestis mitu, kahe juudi gümnaasiumi pidamiseks oli kogukond liiga väike ja Tartu oma suleti, Tartu ülikoolis oli ka judaistika õppetool. 1930. aastatel said oma gümnaasiumi Haapsalus ka rootslased.

Minevik pole varjudeta

Oma aja eesrindlikust kultuuriomavalitsuse seadusest hoolimata ei ole juutide ja Eesti ühine minevik varjudeta. 1942. aasta jaanuari Wannsee konverents ja 1944. aasta Klooga massimõrv on Eesti paigutanud holokausti kaardi esiplaanile. 1941. aasta suvel peatus rinne Eestis, mis andis kolmveerandile Eesti juutidest aja NSV Liidu tagalasse põgeneda. Kuid kõik ligi 1000 last, naist ja meest, kes maha jäid, mõrvati. Teiselt poolt on Eesti peaaegu ainus Euroopa maa, kus tapeti Saksa okupatsiooni ajal nimirahvusest kodanikke ja elanikke rohkem kui juute. Nendest oma rahvuskaaslastest me palju ei räägi ja sellekski on põhjust. Maavõistlus selles, kes kannatas rohkem ja kelle ohvreid oli rohkem, on küüniline, aga niisugused argumendid on kõigi leeride mälupoliitikutel meeles ja keelelgi.

Antisemitismi oli seal, kus elas juute. Kuid kas või Suurbritannia näide osutab, et juutide kohalolek iseenesest ei toonud kaasa antisemiitlikke reaktsioone ning et antisemitismi oli ka seal, kus juute polnudki, näiteks Jaapanis. Mandri-Euroopa moodne antisemitism dateeritakse aastatega 1870–1945. See algas põlvkond või mitu hiljem, kui enamik Euroopa riike oli andnud juutidele kodanikuõigused. Ida-Euroopa juutide emantsipatsiooni ja massilise läänerände kõrval ammutas antisemitism jõudu ka (pseudo)teadusest. Õpetlased otsisid ja leidsid teaduslikke põhjendusi eurooplaste ülimuslikkuse tõestuseks. Seisusliku Venemaa antisemitism oli teistsugune: juut oli see, kes oli juudi usku. Suure juudi asustuse sai Venemaa Poola jagamistel Katariina II ajal ning peagi tõrjuti juudid omamoodi paariate kastiks seadusega kehtestatud lubatud asualade ja tegevusalade loetelu ning hulga keeldudega. Vene juudiseadused kehtisid kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.

Eesti on siingi piiririik: Tsaari-Venemaal ei kuulunud Eesti- ja Liivimaa juutidele lubatud asualade hulka erinevalt Kuramaast ja Riia linnast. Juute elas Eestis vähe. Teiselt poolt ei jätnud siinset XX sajandi alguseni ikkagi saksakeelset vaimuelu mõjutamata Euroopa kõik mõttevoolud, nagu need teevad seda tänapäevalgi, nüüd küll juba ammu inglise keele vahendusel. Ei saa väita, et XIX sajandi lõpu ja XX sajandi Eestis antisemitismi polnud, kui seda oli Jaapaniski, aga saame väita, et see oli marginaalne. Minu noorusaja ENSVs juutidest üldiselt ei räägitud. NSV Liit oli 1967. aastal otsustavalt Iisraeli vastasleeri asunud ja propaganda manas Tel-Avivi sõjardeid Ameerika imperialismi kannupoistena. Kuskil oli ka põline vene antisemitism, kuid sovetismi „juudi rahvus“ kohtas leheveergudel harva. See sovetism, silmakirjalikkusega tembitud, püsib siin ja seal tänini: ei kirjuta ju keegi kellestki, et ta on „eesti rahvusest“.

Minu isa töötas õmblusvabrikus Baltika. Vabriku kauaaegne direktor oli Benjamin Pivnik. Mäletan end isalt küsimas, juba koolieelses pärimise vanuses, et miks on tal niisugune imelik nimi. Lapse silmis jagunesid inimesed siis veel eestlasteks ja nendeks teisteks, kes olid venelased. Sellepärast, et ta on juut, ütles isa. Teema tõusis uuesti esile alles Nõukogude armees, kui panin tähele kaassoldatite antisemitismi. Neil Tambovi, Voroneži, Lipetski ja Belgorodi kandi poistel ei saanud juutidega suuremat kokkupuutumist olla kui minul. Pigem näitab see tsaariaegsete juurtega riikliku propaganda sünnitatud eelarvamuste elujõudu. On ju praegugi hulk inimesi, kellele omaaegseid KGB käsitlusi fašistide kannupoiste hirmutegudest siit-sealt värskendatuna ikka ja jälle välja antakse, enamasti küll eestlasele järjest kättesaamatumas vene keeles, milliste ilmumisest aga me ERR ikka kohusetundlikult teavitab. Ja neidki, kes pärast Eesti iseseisvuse taastamist kahes kordustrükis ilmunud „Eesti rahva kannatuste aastat“ endiselt öökapiraamatuna peavad. Teistele on aeg edasi läinud ja sõnast „nats“ on saanud sisuta silt lihtsama rahva ühis- ja kui see üle serva ajab, siis pärismeediaski. „Kommu“ ootab oma aega, „sovett“ ei ole juurdunudki.

Aavi Dobrõš sündis Tartus keskklassi juudi perekonnas. Eesti juudid olidki enamasti linnainimesed, sest tsaariajal oli Venemaal liikumisvabadus nendel juutidel, kes olid elus edasi jõudnud. Erikategooria olid 12aastaselt nn kantonistidena sundvärvatud juudi poisid, kes täisealiseks saanuna pidid 25 aastat sõjaväes teenima. Pärast sundaja lõppu tohtisid nad väljaspool asuala elama jääda. Üks niisuguseid erusoldateid oli ka Aavi Dobrõši vanavanaisa. Oma mitte väga levinud perekonnanime oletab autor pärit olevat Tšehhimaalt Dobříši väikelinnast, kuid jätab avatuks teisedki võimalused. Dobruši linn on ka Valgevenes ning sarnaseid kohanimesid leidub Poolaski: Dobryszyce, Dóbrcz, Dobryca, Dobrycze jt, ka perekonnanimi Dobruškes on seal kandis juutide hulgas levinud. Autori ema oli lõpetanud Tallinnas saksa gümnaasiumi, isa oli Tartus Bakšti äris müüja. 1941. aastal mobiliseeriti isa Punaarmeesse. Ta võitles eesti laskurkorpuses, jõudis 1944. aastal Eestisse tagasi, kuid uppus 1944. aasta oktoobris nurjaläinud Vintri dessandi ajal, kui tema polk pidi üle mere tungima Sõrve poolsaare alguses kindlustunud sakslaste selja taha.

Tagasi Eestisse

Aavi koos emaga veetis sõjaaja NSV Liidu tagalas: algul Kõrgõzstanis, hiljem Moskva lähedal Jegorjevskis, mis oli üks Eestist evakueeritud inimeste koondamiskohti. 1944. aasta sügisel naasid nad Tartusse, kuid ema vangistati 1946. aastal. Aavi Dobrõš kasvas seejärel Tallinnas vanaema hoole all ja lõpetas sel ajal kohustusliku seitsmeklassilise mittetäieliku keskkooli XXI keskkooli ruumides asunud Tallinna õpetajate seminari harjutuskooli poisteklassis. „Koolis ei saanudki ma aru, et ma ei ole eestlane,“ kirjutab ta. Järgnesid õpingud Tallinna Arhitektuuri- ja Ehitustehnikumis, töö Vabariiklikus Sanitaartehnilises Kontoris ning Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamine kaugõppes ehitusinsenerina 1959. aastal. Üsna tavaline lapsepõlv ja noorus sõjajärgses Tallinnas, kus elati ühiskortereis, ots otsaga kokkutulemiseks tuli näha vaeva ning meelelahutuseks olid sport ja tantsupeod, aga ka stipendiumipäeva istumised Karja Keldris. Aavi Dobrõši eluaegseks kiindumuseks sai tennis, milles tal oli silmapaistvaid saavutusi. Nõukogude aja raskusi ja lootusetust kurtes unustatakse mõnikord, et elu 1950. ja 1960. aastate ENSVs ei olnud siiski Gulag ega ka tänapäeva meedia toodetud ettekujutus Põhja-Koreast – selle tagasipeegeldus on juba loomas ettekujutust ENSVstki.

Autor on sündinud 1934. aastal ja tema raamat tuletab pigem meelde autori eakaaslase Hindrek Mere mälestusteraamatut⁷ kui eelnimetatud 10–15 aastat vanemate naiste-meeste meenutusi. Sõjaaeg oli nende põlvkonna lapsepõlv, eneseteostus langes Stalini-järgsesse aega, kui paljudele tundus, et polegi enam väga hull ja läheb paremakski, ning Eesti iseseisvuse taastamine ei tähendanud pensionäri järsult langenud elustandardit, vaid veel viit-kümmet ja rohkematki aastat aktiivset tegutsemist seal, kuhu karjäär oli viinud.

Seaduserikkumise piiril

Nõukogude ajal ei peetud heaks tooniks olla „voolav kaader“. Kord antud ametist või asutusest mindigi sageli pensionile. Enamiku oma eakaaslastega võrreldes oli Aavi Dobrõš palju kohanemisvõimelisem nii töö- kui ka isiklikus elus, mida ta pole oma raamatus samuti vaka alla peitnud. Töödejuhatamise ja projekteerimise kõrval hakkas ta üha rohkem tegutsema valdkonnas, mida Nõukogude ajal nimetati varustamiseks ja mis seisnes fondide, limiitide, materjalide ja valuutarublade „väljaajamises“ käsumajanduse juhtorganite eri tasemetel enamasti Moskvas. Kuidas ja milliste võtetega see asjaajamine käis, sellest annab autor täiusliku ülevaate. Tihti tuli balansseerida seaduse ja selle rikkumise piiril. Näiteks episood Soome liftide hankimisest Olümpia hotellile: „Aseminister kirjutas vastavasisulisele taotluskirjale N. Liidu plaanikomiteele alla Sojuzliftmaši ettepanekul. Astusin nende juurde sisse, esitlesin ennast ja rääkisin oma murest. Minu ees istus kolm juudi meest, kaks korda vanemad kui mina, ja teatasid sõbralikult, et saavad minu murest aru, kuid neil on oma mure. Nad kolivad uude administratiivhoonesse ja neil oleks vaja sinna kontorimööblit. Ma palusin anda vajaliku mööbli nimekirja ja garanteerisin neile mööbli saamise nende esimesel nõudmisel. Mehed vaatasid mulle otsa ja küllap mõtlesid, et see poisike on kas aferist või valetaja või blufib kui kaardimängija. Selgitasin neile, et mööbel, mida nad vajavad, lamab mul laos, ja peale arve tasumist võivad nad mööbli Eestist välja vedada.“ Sellised lood lihtsate asjade ajamisest keerulisel moel, sest ainult nii oligi võimalik, hakkavad ununema. Aavi Dobrõši raamatus on neid palju.

Töö kõrvalt õppis autor aspirantuuris. Leningradi erialainstituuti ta rahvuse tõttu ei pääsenud – „see oli esimest ja viimast korda, kui ma sain elus kannatada oma rahvuse pärast!“ –, niisiis tegi ta seda TPIs. „Selleks, et kindlustada kandidaadiväitekirja edukas kaitsmine, astusin kommunistlikku parteisse.“ Ei miskit isiklikku ega aatelist, tuleb tuttav ette tänapäevalgi, õnneks veel mitte akadeemilises ilmas.

Aavi Dobrõši 1970. ja 1980. aastate vahetus möödus Tallinna olümpiaobjektide ehitamise ühendatud direktsiooni direktori asetäitjana komplekteerimise ja varustamise alal, Johannes Hindi juhitud Desintegraatori ehitustegevuse juhina ja kalurikolhoosis Majak. Desintegraatori peatükk pakub üksikasjaliku kirjeldusega imerohu AU-8 tootmisest ja levitamisest muu hulgas sissevaate Eesti toidulisandiäri algusaastaisse. Ametikohavahetuste juures polnud vähetähtis meelitamine elamispinnaga. Korralik korter oli Nõukogude elu üks alusväärtusi kuni Nõukogude aja lõpuni. „Kui korter oli 2. augustil 1984 kesklinnas käes, otsustasin lahkuda Majaka kalurikolhoosist. Mulle ei istunud see õhkkond, täielik vene värk! Kuidagi ei elanud sellesse seltskonda sisse.“ Ta naasis Eesti Maaehitusprojekti, kus oli 16 aastat töötanud enne Tallinna olümpiaajastu algust. Ehituse ja kinnisvaraga tegeles Aavi Dobrõš edukalt ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist ja kirjutab sellestki.

Eesti iseseisvuse taastamise ajal liitus Aavi Dobrõš Eesti Juudi Kogukonna tegemistega ja temast sai üks kogukonna liidreid. Teoinimesena pani ta käed külge holokaustiohvrite mälestusmärkide ja memoriaalide rajamisel, juudi spordiseltsi Maccabi taastamisel ning oli koos Mihhail Beilinsoni ja Mark Rõbakiga Eesti Juudi Muuseumi sünni juures. Üks tema suuremaid ettevõtmisi oli 1944. aasta kevadel Prantsusmaalt Eestisse veetud ja siin mõrvatud ja surnud juutide mälestuse jäädvustamine koostöös Eestisse saadetud Prantsuse juutide järeltulijate ühinguga. 2017. aastal andis president Kersti Kaljulaid Aavi Dobrõšile Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Mälestused on isiklik vaade möödunule, nii nagu autor ise oma minevikku näeb ja teistele näidata tahab. Aavi Dobrõš on oma raamatu kirjutanud selgelt ja otsekoheselt, nagu teevad inimesed, kelle päevatööks ei ole keeruliste lausete rittaseadmine. Lugejale on haarava loo enda kõrval huvitavamadki kümned lühiportreed inimestest, kellega elu on autori kokku viinud. Kõige lähematele sõpradele, nagu Eri Klas, Heino Mölder, Toomas Leius, Jaak Parmas, Simon Levin, Hugo Hiibus, Paavo Lambinen jt, on pühendatud südamlikud lühipeatükid. Üks kena raamat Eesti elust Eesti inimeselt. Seda nii meeldetuletuseks neile, kes ise paremini mäletavad, kui ka eriti neile, kes tahavad teada saada.

1   Jakob Kaplan, Aruanne: mõned päevad ühe Tartu juudi elus. J. Kaplan, Tartu 2001.

2   Guido Pant, Ajatu veerel. G. Pant, Eesti Juudi Muuseum, Tallinn 2009.

3   Dagmar Normet, Avanevad uksed … ainult võti taskus. Eesti Päevaleht, Tallinn 2010.

4   Elhonen Saks, Eestlased ja juudid. E. Saks, Tallinn 2008.

5   Eugenia Gurin-Loov, Tallinna Juudi Gümnaasium 1923–1940 (1941). Ajalugu, mälestused, meenutused. ajakiri Horisont, Tallinn 1998.

6   Kopl Jokton. Juutide ajaloost Eestis. Tartu 1992.

7   Hindrek Meri, Tagasivaateid veerevast vagunist. Ilmamaa, Tartu 2008.