Ühe juristi elukäik

Jüri Adams

„Kui riigikogu oli valinud Lennart Meri, tundsime meie, Rüütli lähemad kaaslased end kui viimased mohikaanlased.” Eenok Kornel, Kuldset keskteed ei ole. Mälestusi, äratundmisi, pealtnägemisi. Sisutoimetaja Lembit Koik. Kujundanud Tiina Sildre. Olion. 2011. 317 lk. Eenok Kornel (1940–2008), „üks toimekas Eesti jurist”, nagu teda raamatu toimetaja Lembit Koik eessõnas iseloomustab, ei jõudnud oma mälestuste kirjutamisega valmis. Temast jäi järele lõpetamata käsikiri ning hulk dokumentide koopiaid, mis ta oli enda jaoks kõrvale pannud. Mälestuste väljaandmise rahalise külje korraldasid Korneli kunagised töökaaslased ülemnõukogu presiidiumist (Arnold Rüütli asutatud SA Rahvusliku Arengu Fond, mida juhatab Arno Almann) ja Indrek Toome. Raamat koosneb kahest osast. Kõigepealt mälestuste endi tekst (lk 11–239), mida toimetas Lembit Koik, seejärel lisade osa (lk 232–307), mis sisaldab mitmesuguseid Korneli isiklikust arhiivist pärit dokumente, tekste ja fotosid. Kornelist järelejäänud käsikiri oli varustatud joonealuste märkustega ja toimetaja on neid veelgi lisanud. Märkuste peamine probleem on aga selles, et neid oleks vaja olnud palju rohkem ja pikemalt, sest kõne all olevat aega mittetundva lugeja jaoks jääb ikkagi palju arusaamatuks. Silmasin märkustes vaid üht viga (lk 172 2. märkuses on ülemnõukogu liikmete väljatoomine nimede allakriipsutamisega läinud sassi. A. Kõo oli ÜN liige, J. Adams, T. Kelam ja V. Rumessen ei olnud.)

Peaaegu kriminaalsena tundub see, et raamatu väljaandjaks osteti odavkirjastus Olion (mis praeguseks on kuuldavasti likvideerimisel). Kultuuriväärtuslikke memuaare ei tohiks välja anda liimköites. Raamatule on jäetud pealkiri, mille Kornel ise oma mälestustele oli kavandanud – „Kuldset keskteed ei ole”. Paraku ei ilmne ei raamatu tekstist ega Korneli eluteest, mida ta selle all võis mõelda. Raamatu müügi seisukohalt on pealkiri, mis ei sisalda võimaliku ostja jaoks mingit kutset ega infomatsiooni, täiesti sobimatu. Praegusel ajal on tavaline, et ostja leiab raamatu sisu kohta infot tagakaanel, kuid ei seal ega kuskil mujal sel raamatul seda ei ole. Kuigi värviline foto, mis avaneb tagakaane lahtivoltija silmale, on omaette tähelepanuväärne, kujundlik ja mõtisklema panev, nii et soovitaksin seda eraldi vaadata. Fotol kujutatu selgitav tekst leidub lk 177.

Kaane värvid ja kujundus on sedavõrd hallid ja tuimad, et ei suuda ette kujutada, et keegi suudaks niisugust raamatut kaupluste kirevuses üldse märgatagi. Võib arvata, et seni on Korneli raamatu ostnud vaid need vähesed, kes teda isiklikult teadsid. Ainus, mida raamatu puhul kiita, on isikunimede register. Kuid ka see ei ole kirjastuse teene, vaid selle olevat koostanud isik, kes kandis Korneli teksti kompuutrisse, sest autor ise ei üritanudki õppida selgeks uue tehnika kasutamist ja kirjutas kõik käsitsi pliiatsiga. Raamatul ei ole sisuregistrit. Proovisin otsida raamatukogude andmebaasist märksõnade kaudu, et kas ehk tuleb välja mõni viide Korneli raamatule. Tulemus oli, nagu võiski arvata, täielik null.

Olen vanamoeliselt arvamusel, et raamatuarvustus peaks olema üks tarbeteksti liik, millest lugeja saab teha vähemalt kaks järeldust. Esiteks: kas temale võiks arvustatav raamat pakkuda huvi. Ja teiseks: kas tal oleks vajadust või mõtet osta see raamat endale. Nende eesmärkide täitmiseks tuleb arvustajal kirjeldada ja hinnata sisu. Sellele lähenemisele lisan ma ka mõne lõike teisest, Eestis praegu ehk valdavast arvustuste liigist: mis mõtteid mulle pähe tuli raamatut lugedes-lehitsedes.

Õppinud aastatel 1959–1964 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas, sattus Kornel kõigepealt tööle umbes pooleteiseks aastaks üldjärelevalve prokuröriks Tallinna Mererajoonis. Kahjuks kirjeldab ta seda praeguseks peaaegu unustatud ja eksootiliseks muutunud valdkonda vaid paaril leheküljel. 1966. aastal sattus ta veidi enam kui aastaks tööle Eesti komsomoli (ELKNÜ) keskkomiteesse. Ta annab omapoolse asjaliku kirjelduse ja hinnangu üliõpilaste ehitusmalevas toimunule, aga ka ülikoolide komsomoliorganisatsioonides, eriti Tartu Riikliku Ülikooli omas tollal toimunust, mille kohta on praeguseks kujunenud idealiseeritud või heroiseeritud, ülimalt lihtsustatud pildid.

Järgmine elukäänak viis Korneli 1967. aastal tööle kirjastusse Eesti Raamat, kus ta aastatel 1970–1974 juhtis ühiskondlik-poliitilise kirjanduse toimetust. Sellest perioodist meenutab ta üksikasjalikumalt tsensuuriprobleeme, juriidilise kirjanduse väljaandmist, poliitilise sisuga väljaandeid (muu hulgas „Välispanoraam” – „meie toimetuse kõige kuumem kaup”), aga ka tollaseid rahvusvahelisi teemasid käsitlevaid „põnevikke”. Mõnest tähelepanuväärsest raamatust avaldab Kornel olulisi üksikasju.

1970. aastal avaldas kirjastus Tartu Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse professori Abner Uustali raamatu „Ühinenud Rahvaste Organisatsioon” (2. tr 1976). Raamatu lõpus oli lisana ÜRO tekste eestikeelses tõlkes, sealhulgas kaks olulisemat rahvusvahelist pakti (majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste kohta ning kodaniku ja poliitiliste õiguste kohta) ning inimõiguste ülddeklaratsioon. Viimane aga oli 1960. aastate teisel poolel NSV Liidus kujunenud dissidentliku liikumise õiguslikuks aluseks, eriti deklaratsiooni artikkel 19. Deklaratsiooni tekst ise, millega NSV Liit oli ühinenud, ei olnud aga NSV Liidus peaaegu kättesaadav. Vastupanuliikumises on säilinud suulisi mälestusi, kuidas poliitvangilaagrites tõlkisid eestlased seda Uustali raamatust (mida oli võimalik laagrisse saata kui ametlikult lubatud väljaannet) teistele, ka venelastele. Korneli mälestuste järgi tuleb neid lisasid lugeda tema enda teeneks. Esimest tiraaži olevat trükitud 8000. „Raamat kadus poodidest imekiiresti (mõne päevaga).”

Korneli juhitud toimetuse otsene ülesanne oli ka propagandaraamatute väljaandmine, seda nii kodu- kui ka välismaa jaoks (nt soome keeles). Propagandaraamatuna ilmus 1970. aastal Karl Jaspersi „Kuhu läheb Lääne-Saksamaa?”, eestikeelses väljaandes oli nimetatud, et tõlgitud on vene keelest, kuid puudus tõlkija nimi. Ometi mõjus see siinpool raudset eesriiet toona kui sõõm värsket õhku. Lk 84 väidab Kornel, et tema „süül” jäi ilmumata EKP ideoloogiasekretäri Leonid Lentsmani koostatud ja 1960. aastal ilmunud teose „250 aastat Eesti ühendamisest Venemaaga” teine trükk.

Lk 86 jj räägib Kornel otseselt KGB töötajate koostatud raamatute väljaandmisest. Seoses Ervin Martinsoni raamatu „Elukutse – reetmine” väljaandmisega 1973. aastal kirjeldab ta keelatud väliseesti ajalooraamatute enda otstarbeks paljundamist. Kornel väidab, et tema tegevusele kirjastuses sai saatuslikuks 1974. aastal ilmunud raamat „Abwehr Eestis”. See oli EN SV Riiklikus Julgeolekukomitees ettevalmistatud käsikiri, mille autoriks oli Leonid Barkov, eluaegne KGB töötaja, kes oli oma karjääri varasemas järgus KGB uurija Eestis, hiljem teenis aga välja kuni NSV Liidu KGB uurimisosakonna ülema ametikohani ja KGB kindralmajori auastmeni. Barkov kirjutas oma raamatud vene keeles ja nende eestikeelsetes väljaannetes pole ühtki viidet selle kohta, et nad on tõlgitud või kes tõlkis.

Eesti ajalukku on Barkov läinud küll pigem oma varasema raamatuga „Mõrvarid ei pääse karistusest. Eesti kodanlike natsionalistide sidemeist hitlerlastega”. (Tallinn, Eesti Raamat, 1966). Selle lisas nr 14 on trükitud foto allkirjaga „J. Uluotsa „teosed””. Foto on 20. septembril 1944 välja antud Riigi Teataja nr 1 lehest, kus oli loetavalt Otto Tiefi valitsuse koosseis. See oli ainuke Nõukogude okupatsiooni ajal kätte saadav allikas, kus niisugust infot oli leida. Kas mõnel Korneli eelkäijal oli selle raamatuga pahandusi, ei ole teada, aga Korneli lahkumine kirjastusest „omal soovil” olevat olnud põhjustatud sellest, et kõrgemal pandi pahaks, et „Abwehr Eestis” keskel numereerimata fotolehekülgedel oli Adolf Hitler pilt. Tõepoolest, 4. lehel oli seal tilluke foto allkirjaga „Langevarjureid autasustab füürer.”. Järgmine samm eluteel viis Korneli tööle Eesti Televisiooni, kus ta tegutses aastatel 1974–1978 propagandasaadete peatoimetuse vanemtoimetajana.

Korneli raamatu kõige rohkem olulist infot andev osa on see, kus ta kirjeldab oma tegevust ülemnõukogu presiidiumis. Korneli kutsus 1978. aasta lõpus presiidiumi juurde tööle tollane presiidiumi esimees Johannes Käbin, kellega Kornel oli tutvunud, kui tegi Käbiniga teleintervjuud. Lehekülgedel 103–129 annab ta Käbini kohta soojal toonil inimlikke teateid (nt: „Nagu kõikide maade juhtivtegelased, harrastas temagi ulukite küttimist. … Puhkepäevadel oli Käbin ka kalamees. Käis mootorpaadiga Keila-Joalt merel, saagi jagas aga suvitavate perede vahel ära. Asjade fetišismi ei põdenud, isikliku rikastumisega oli tagasihoidlik. Välisreisidel ostis maale, Tallinnas külastas kunstinäitusi.”) Käbin oli Eestis kõige kauem kõrgemat võimu omanud kommunistlik tegelane. Tema kohta peaks meil olema vähemalt monograafiline elulugu, aga praeguseks on ta peaaegu unustatud.

1983. aastal sai ülemnõukogu presiidiumi esimeheks Käbini asemele Arnold Rüütel, „… kes mu otseselt erialasele tööle tagasi suunas. Minust sai ÜNP juriidilise osakonna juhataja asetäitja”. Olulise sisuga oli Rüütli juures töötamise see periood, mille algust oleks vist õige dateerida 1988. aasta kevadesse. Eesti lähiajaloo vastu huvitundja üks peamisi raskusi on selles, et mitmesuguste asutuste ja organisatsioonide lugu on kirjeldatud, läbi uuritud ja materjale publitseeritud väga erineval tasemel. Kui näiteks Eesti Kongressi materjalid on lausa ideaalses korras ja Põhiseaduse Assambleest on raamatuna kõigi istungite stenogrammid, siis teise äärmusena torkavad eriti silma kolm musta auku. Ei ole ei Rahvarinde ajalugu ega ka ammendavat dokumendipublikatsiooni. Viimasest ülemnõukogust (1990–1992) on küll leida üksikute seadusandlike aktide või deklaratsioonide tekste, kuid ei ole publitseeritud ei stenogramme, eelnõusid ega analüüsi. Kõige mustem auk aga on kuni viimase ajani olnud ülemnõukogu presiidiumi tegevus, puuduvad ka seal liikunud paberite publikatsioonid.

Korneli mälestustest joonistub välja teatud üldine pilt. Hiljemalt 1988. aasta keskpaigast hakati presiidiumis ette valmistama mitmesuguseid seaduste ja deklaratsioonide projekte. Mõningaid selliseid töötasid välja ja kooskõlastasid ad hoc töörühmad (nt taluseaduse projekti koostamine rühm jt), lk 151 loetleb Kornel seitset „perestroika komisjoni ehk loomeliitude ühispleenumi järel tegevusse rakendatud töögruppi”. Olenevalt temaatikast tegutses niisuguste uute „organite” koosseisus nimekaid haritlasi ja tõusvat tähendust omandavaid ühiskonnategelasi. Sellist tööd tehti reeglina ühiskondlikus korras, tasuta. Niimoodi valminud „seaduseprojekte” vormistas ülemnõukogu eelviimane koosseis seadusteks kuuleka käetõstmisega. Presiidiumi juriidilises osakonnas, mäletab Kornel, oli „koosseisus kuus ametnikku, kellest sai rakendada nelja”, kuid 1989. aasta sügiseks organiseeriti „üleminekuperioodil Arnold Rüütli egiidi all tegevusse üle 100 eesti juristi” ja lk 159–161 on loetletud üheksa juristide komisjoni ning nende koosseis.

Ülemnõukogu presiidiumi hiilgeaeg kestis umbes kuni 1990. aasta suveni. 1990. aasta märtsis valiti juba viimane, 105liikmeline ülemnõukogu koosseis alaliselt tegutsevaks parlamendiks. Eelnõude ja projektide ettevalmistamise töö liikus presiidiumi juurest ülemnõukogu komisjonidesse, osa senisest presiidiumi personalist siirdus teenindama ülemnõukogu. Ülemnõukogu juhataja ametipost (Ülo Nugis) hakkas kõrvale tõrjuma presiidiumi eesotsas olevat ülemnõukogu esimehe ametiposti (Arnold Rüütel).

Presiidiumi sisekliimast annab meile aimu Korneli joonistatud skeem lk 165: presiidium tundis ennast ümberpiiratuna ja ahistatuna, kaitseseisundis mitmesuguste vaenlaste vastu.

Presiidiumi lõppu mäletab Kornel nii: „Ka minust sai kolmeks kuuks esimehe nõunik. … Veel 5. oktoobri /1992/ pärastlõunal, kui riigikogu oli langetanud valiku Lennart Meri kasuks, tundsime meie, Rüütli lähemad kaaslased, end esimehe kabinetti viimast korda kogunenuna kui viimased mohikaanlased. … Kui võitja oma uut valdust üle vaatama tuli ning käskis kantselei töötajad tervitamiseks kokku võtta, oli maja inimestest tühi.” (lk 168).

Arvulisi ja faktilisi kinnitusi, kui suur oli presiidiumis palgal olnud inimeste hulk, annab hiljuti ilmunud mälestuste ja artiklite kogumikus „Mitme tule vahel. Meenutusi, pildistusi, arutlusi, analüüse” (20. augusti klubi. Tartu, 2011) alates 1983. aastast presiidiumis sekretariaadi juhatajana tegutsenud Daniel Märtmaa kirjutis „Parlamendi tagalas”. Presiidiumi teemal on seal veel ka Rüütli ja Almanni ühine kirjutis „Kahe tule vahel”, mis kahjuks on aga valdavalt apoloogilise üldtooniga ja faktivaene.

Korneli mäletusteraamatu lisades esitatud materjalidest on ehk kõige olulisem see, mis käsitleb Ingerimaad ja ingerlasi. See koosneb Korneli koostatud õiendist ingerlaste kohta, siis tuleb Eesti Ingerisoomlaste Liidu 06. 09. 1991 kiri ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile, mille kõige konkreetsemaks punktiks on ettepanek, et Leningradi oblasti koosseisus moodustataks ingerisoomlaste rahvusrajoon. Lk 274 on sellise rahvusrajooni maa-ala kaart. Ei tea, et seda materjali oleks kuskil varem avaldatud. Arno Almanni suusõnalisel teatel edastati see ettepanek ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli ja Venemaa presidendi Boriss Jeltsini ja nende abiliste läbirääkimistel 1991. aasta varasügisel. Kas sellele ettepanekule saadi kunagi mingi vastus, ei ole teada. (Kaks muud samal läbirääkimisel tõstatatud probleemi olevat olnud küsimus vägede Eestist väljaviimisest ja küsimus võimalikust uuest Eesti–Venemaa vahelisest piirist, mis oleks mingi muu kui Eesti NSV „piiri” põlistamine.) Seda, et Eestis ei ole kahekümne iseseisvusaasta jooksul avaldatud Ingerimaa ja ingerlaste kohta kas või ainult faktilistki ülevaadet sisaldavat raamatut ja korralikku Ingerimaa kaarti, ei oska ma kuidagi teistmoodi iseloomustada kui meie rahvuslikku häbiplekki.

Pärast ülemnõukogu presiidiumi lõppu tegeles Eenok Kornel veel mõne aasta riigikogu juures, nõustades Enn Tarto juhitud KGB komisjoni, mis töötas välja süümevannet käsitleva seaduse eelnõu, hiljem kaitseministri nõunikuna ja riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni nõunikuna. Pensionile jäi ta 2004. aastal.

See, mis pärast iseseisvuse taastamist hakkas toimuma Eesti riigikorralduses ja õiguses, ja et riigi juhtivaid kohti hakkasid täitma ilma juristi erihariduseta inimesed, Kornelile ei meeldinud. Muu hulgas oli ta üpris kriitilisel arvamusel 1992. aasta põhiseadusest, ilmselt solidariseerudes juristide-ekspertidega, kes seda põhiseadust hindasid pigem negatiivselt. Raamatus demonstreerib neid seisukohti 1993. aastal kirjutatud artikkel „Liigne optimism on enesepettus. Põhiseadusega seotud õigusküsimustest”.

Saatus tahtis, et Kornel nägi ära, kuidas see õigusruum, milles tegutsema ta oli nooruses õppinud, murenes ja muutus äratundmatuseni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht