Turvatunde puudumine teeb meid ebatolerantseks

ALLAN AKSIIM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lapsepõlvekeskkond vormib väärtused, mis jäävad suuresti alles kogu eluks. Tajutud turvatundel on siin kõige suurem osa. See on „Maailma väärtuste“ uuringuga (World Value Survey) tuntuks saanud Ronald Ingleharti 2018. aasta raamatu „Kultuurievolutsioon“ („Cultural Evolution“) põhitees. Põhjalikumat ajalist ülevaadet kultuurievolutsioonist raamat ei anna. Teose aluseks on WVS ja Euroopa väärtusuuringu (EVS) raames aastatel 1981–2014 105 riigis korraldatud küsitluste andmed, mis katavad 90 protsenti maailma elanikkonnast.

Lääne ühiskonnad on pärast Teist maailmasõda elanud erakordsel rahu ja õitsengu ajastul, mille tulemusena on põlvkondade väärtused nihkunud materialistlikest postmaterialistlike poole. Inglehartil on materialistlikud väärtused keskendumine hierarhiale, ellujäämisele ja oma grupi poole hoidmine. Postmaterialistliku muutusega on paljuski kaasnenud nende vastandite esilekerkimine: rõhumine väljendusvabadusele ja isiklikule autonoomiale, sõnavabadus, sooline võrdõiguslikkus, grupivälistest inimestest (homoseksuaalid, välismaalased) ja keskkonnast hoolimine ning abordi aktsepteerimine.

Sekulaarsete-ratsionaalsete ja eneseväljendusväärtuste tipus on Põhjamaad, kus omakorda selgelt eristub Rootsi. Nende väärtusteni viinud lapsepõlve turvatunde olemasolu on taganud majanduskasv, heaoluriik ja aktiivse suuremahulise sõjategevuse puudumine. Tavaliselt liiguvad ühiskonnad korraga sekulaarsete-ratsionaalsete ja postmaterialistlike väärtuste poole, kuid on märkimisväärseid ja huvitavaid erandeid, sh Eesti koos Läti ja Leeduga. Jagades Põhjamaadega sekulaarseid-ratsionaalseid väärtusi oleme samal ajal ellujäämisväärtuste tähtsuse poolest palju lähemal Ungarile ja Hiinale kui igatsetud Soomele.

Üheks meie ühiskonnale tuttavaks näiteks on Nõukogude Liidu kollaps, millega kaasneva ebakindluse kasvuga tõusid esile ellujäämisväärtused. Kuigi Nõukogude Liidus ei tahetud lääne sotsioloogiliste meetodite kasutamist lubada, siis kuidagi suudeti 1980ndatel Tambovi oblastis läbi viia Ingleharti metodoloogiale tuginevad küsitlusuuringud, mille tulemusi on tagantjärele jahmatav vaadata. Juba 1982. aastal oli Tambovis rahva rahulolu oma eluga selgelt väiksem kui majanduslikku seisu arvesse võttes võiks prognoosida ja see oli 2011. aastal veel madalam kui 1982. aastal.

Venemaa on muidugi äärmuslik näide. Kui võtta kõrvutuseks Ungari, kus WWS uuringuga tuvastati, et pärast kommunistliku leeri lagunemist inimeste rahulolu oma eluga vähenes ja oli 2011. aasta seisuga jõudnud peaaegu tagasi 1982. aasta tasemele. See peaks andma konteksti kummaliseks peetud ungarlaste ütlustele, et kommunistide võimu all oli elu parem – nad tõepoolest arvavad seda. Kuigi puuduvad võrdlusandmed teiste endiste idabloki riikide kohta, siis Ingleharti hinnangul on kõnekas, et isegi praegu on kogu endine idablokk märksa vähesema subjektiivse heaoluga, kui majandusliku arengu tase eeldaks.

Lääne-Euroopast saab tuua näite, kuidas Belgias samamoodi vähenes inimeste subjektiivne heaolu enne 1980ndatel toimunud föderaliseerumist, mis olemuselt oli Belgia unitaarriigi kollaps ning tolle riigi elanikele ulatuslik poliitiline kriis. See toob meid praeguse poliitilise ja ühiskondliku kriisini, mis puudutab kõiki majanduslikult arenenud lääne ühiskondi, sh Eestit. 1970. aastal ületasid materialistlike väärtustega inimesed postmaterialiste arvuliselt kõikides vaatlusalustes riikides, mida ei olnud tollal küll palju. Alates uue aastatuhande algusest on olukord vastupidine kõikides jõukates lääne ühiskondades.

Materialistide ja postmaterialistide vahekord oli raamatu ilmumise ajal näiteks Pakistanis 55 : 1, Venemaal 28 : 1, kuid USAs ületavad postmaterialistid materialiste 2 : 1 ja Rootsis lausa 5 : 1. Meiega koos Euroopa Liiduga liitunud postsovetlikes ühiskondades on olukord vahepealne: vanimas kohordis (sündinud 1927–1936) on 1 postmaterialist iga 8 materialisti kohta, kuid kõige noorimas vaatlusaluses kohordis on suhe vaid 2,1 ühele.

Võtame maailma, kus oleme üles kasvanud, aluseks ka oma tulevastes hinnangutes. Näiteks põlvkonnad, kes on sirgunud suureneva etnilise mitmekesisuse, soolise võrdõiguslikkuse, geide ja lesbide tolereerimise oludes, peavad ka arengut selles suunas loomulikuks. Samas põlvkondadele, kes on sündinud enne seda, tundub ümbritsev ühiskond üha võõram ja segadust tekitavam. Selle näite peale meenus mulle ka Brexiti toetajate ja vastaste vanuseline jaotus – Brexitit toetavad ja toetasid suuresti vanemad inimesed ning Euroopa Liitu jätkuvat kuulumist nooremad.

Toetus Brexitile on sujuvalt vähenenud koos demograafiliste muutustega – vanematest inimestest brexiteer’id on järjest surnud ja nooremad kohordid on saanud valimisõiguse. Rolli mängib ka ühiskondade pikem ajalugu. Ühiskonnad on rajasõltuvad, s.t Ingleharti kirjeldatud muutused toetuvad varasematele ühiskondade kollektiivsetele läbielamistele. Näiteks on sakslaste sularahalembus mõjutatud Weimari vabariigi kontrollimatust inflatsioonist.

Mul oli raamatus keerulisem mõista nooruspõlve, praeguse turvatunde, mida meedias kajastatu paljuski mõjutab, ning majandusliku ebakindluse seost, kuid nagu iga teisegi ühiskonnateadusega, ei ole elu uurimine lihtne ja tegureid on palju. Inglehart seob oma teooria teiste vaatenurkadega, nt skaala, millega kultuuriti on võrdlevalt püütud kirjeldada ja seletada õiguslikke normide karmust (tightness) – neis paigus, kus aeg on inimeste vastu karmim olnud ([kodu]sõjad, loodusõnnetused, rohkem haigustekitajaid), on ühiskond ka konservatiivsem.

Kõrghariduse omandamine on samuti seotud sekulaar-ratsionaalsete väärtustega, kuid see ei peegelda ainult omandatud teadmisi, vaid ka inimese enda, tema pere ja ühiskonna jõukust, et talle seda kõrgharidust pakkuda. Põnev on ka Ingleharti täheldus, kuidas eri riikide kõrgharitute väärtuste vahel on suurem erinevus kui sama riigi sees kõrghariduse omandanute ja muu haridusega inimeste vahel. Kõik vaatlusalused ühiskonnad on etteaimatavalt edasi liikunud, kuid erinevused postindustriaalsete ühiskondade vahel olid 2014. aastal sama suured kui 1984. aastal ehk areng on enamikus ühiskondades toimunud ühes suunas, kuid relatiivne positsioon ühiskondade vahel on jäänud samaks.

Väärtuste tuum on meie praeguste arvajate puhul ikkagi lapsepõlve turvatunde tagajärg. Kui demograafia osakaal ühiskonna väärtuspildis on nõnda suur, siis see tähendab meie praeguste väärtuskonfliktide pikka vindumist. Väärtuskonflikti põhjus pole mitte niivõrd teatud poliitiliste erakondade tegevus, vaid valijate nõudlus selle järele. Nii jääb väärtuskonflikt püsima ka siis, kui konkreetsed erakonnad peaks suunda vahetama või kaduma.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht