Turvalisus ja terror

Giorgio Agamben

1. Turvalisus kui riikliku poliitika põhiprintsiip  ulatub tagasi moodsa riigi sünnini. Juba Hobbes mainib seda kui vastandit hirmule, mis sunnib inimolendeid ühinema ja koos ühiskonda moodustama. Kuid alles XVIII sajandil areneb turvalisuse paradigma täielikult välja. Ühel Collège de France’i avaldamata loengul 1978. aastal näitas Michel Foucault, kuidas füsiokraatide poliitilises ja majanduslikus praktikas vastandub turvalisus distsipliinile ja seadusele kui valitsemise instrumentidele. 

2. Ei Turgot, Quesnay ega ka füsiokraatlikud ametivõimud ei tundnud esmajoones muret mitte näljahäda ennetamise või tootmise reguleerimise pärast. Pigem soovisid nad juhtida ja „turvata” nende tagajärgi. Sellal kui distsiplinaarne võim isoleerib ja suleb territooriume, viivad turvalisuse meetmed avatusele ja globaliseerumisele; sellal kui seadus ennetab ja kirjutab ette, sekkub turvalisus käimasolevatesse protsessidesse  selleks, et neid juhtida. Ühesõnaga, distsipliin tahab toota korda, samas kui turvalisus tahab juhtida korratust. Kuna turvalisuse meetmed saavad toimida üksnes vaba ringluse, kaubanduse ja eraalgatuse kontekstis, näitab Foucault, et turvalisuse areng langeb kokku liberaalse ideoloogia arenguga.       

3. Tänapäeval seisame me silmitsi selle turvalisuse paradigma äärmuslike ja ohtlikemate avaldumisvormidega. Poliitika järkjärgulise neutraliseerimise ja riigi traditsiooniliste ülesannete jätkuva loovutamise käigus kehtestab turvalisus ennast riigi tegutsemise  põhiprintsiibina. Sellest, mis seni oli vaid üks avaliku halduse otsustav meede, saab nüüd poliitilise legitiimsuse ainus kriteerium. Turvalisuse kaalutlus peidab endas olemuslikku riski. Riik, mis peab turvalisust oma ainsaks ülesandeks ja legitiimsuse allikaks, on habras organism; teda saab alati terrorismi abil provotseerida muutuma terroristlikuks.       

4. Me ei tohi unustada, et esimese suurema sõjajärgse terroriorganisatsiooni ehk Organisation de l’Armée Secrète’i (OAS) rajas Prantsuse kindral, kes pidas ennast patrioodiks ja oli veendunud, et terrorism on ainus vastus geriljanähtusele Alžeerias ja Indohiinas. Kui poliitika, nagu seda mõistsid XVIII sajandi Polizeiwissenschaft’i teoreetikud, taandab ennast politseile, ähvardab erinevus riigi ja terrorismi vahel kaduda. Lõpptulemusena võib see viia selleni, et turvalisus ja terrorism moodustavad üheainsa surmava süsteemi, kus need teineteist vastastikku õigustavad ja legitimeerivad.       

5. Risk ei seisne siin mitte üksnes vastaste kuritegelikus süükaasluses, vaid selles, et turvalisuse jahtimine viib ülemaailmse kodusõjani, mis hävitab kogu rahumeelse kooseksistentsi. Uues olukorras – suveräänsed riigid on lõpetanud omavahel sõdimise selle klassikalisel kujul – leiab turvalisus oma eesmärgi globaliseerumises: see vihjab uue planetaarse korra ideele, mis on tegelikult halvim kõigist korratustest. Kuid siin varitseb veel üks oht. Kuna turvalisuse meetmed nõuavad pidevat viitamist eriolukorrale, töötavad need ühiskonna kasvava depolitiseerumise suunas. Pikas perspektiivis on need  demokraatiaga ühildumatud.     

6. Mitte miski pole seetõttu tähtsam kui turvalisuse mõiste revideerimine riikliku poliitika põhiprintsiibina. Euroopa ja Ameerika poliitikud peavad lõpuks arvestama selle mõttemalli ebakriitilise kasutuse katastroofiliste tagajärgedega. See ei tähenda, et demokraatlikud riigid peavad loobuma enda kaitsmisest; küll aga nõuab demokraatia kaitsmine tänapäeval muutusi poliitilistes paradigmades, ja mitte ülemaailmset kodusõda, mis tegelikult tähendab terrori institutsionaliseerimist.  Ehk on saabunud aeg töötada korratuse ja katastroofi ennetamise, mitte lihtsalt nende kontrolli all hoidmise suunas. Tänapäeval on olemas plaanid igat sorti (ökoloogiliste, meditsiiniliste, militaarsete) hädaolukordade puhuks, kuid puudub poliitika nende ennetamiseks. Hoopis vastupidi: me võime öelda, et poliitika töötab salamisi hädaseisundite tekitamise suunas. Demokraatliku poliitika ülesanne on ennetada  selliseid tingimusi, mis viivad vihkamise, terrori ja hävinguni, mitte aga piirduda katsetega neid kontrolli all hoida, kui need kord aset leiavad.

Ilmunud ajakirjas Theory & Event (2002, nr 5:4), inglise keelest tõlkinud Jüri Lipping.