TULEVIKU EESTI-KEEL.(Autori ortografia ja ortologia muutmata.)

Johannes Aavik

Keele kultur! Keele reform! Keele puhastamise, korraldamise, rikastamise, kaunistamise möödapääsmatu vajadus! Õigekeelsus enam päevakorrale! Enam huvitust keeleküsimuste ja rohkem iseteadlikku lugupidamist emakeele kohta! Enam agarat ja süstematlikku tööd Eesti keele hääks! Keeleküsimus praegu üks hädalisemaist meie praeguses kultura-elus! Keele äärmine tähtsus rahvuslises kulturas! Ilma keeleta ühtegi rahvust! Ilma arenenud keeleta ühtegi kirjandust! Ilma haritud keeleta mingit peenemat rahva elu avaldust! Mu Jumal, missuguste trompetitega neid sõnu hüüdma panna, missuguste pasunatega neid lauseid kaaskodanikkude kõrvadesse möirata! Sest inimliku kõne häälele on nad ses asjas kurdid. Missuguseid haamrid, missuguseid vaiu, missuguseid raudkangisid tuleks tarvita, et Eesti tõugu tuimadesse pääajudesse taguda mõnede keeliste paranduste ja uuenduste üliselget, paratamatut, loogilikku tarvet? See on imelik. See on kurb. See on naeruväärt! Meil kõneldakse viimsil aastail taas nii palju rahvusest, rahvuslikust „iseolemisest”, natsionalsest kulturast ja selle kultura nimel ning hääks asutatakse koolisid, ehitatakse teatrid, põhjendatakse ühisusi, korjatakse museumit, edendatakse kirjandust. Rahvuslik enesetunne on virgunud ja elavam kui iialgi enne. Kuid asi, mis rahvuslik on enam kui miski muu, milles end rahva hing kõige paremini avaldab, mis meid kõiki kõige kindlamini ühte seob, mille kadumisega rahvas kaoks, selle eest hoolitsetakse ja muretsetakse imevähe. Enam kui ükski muu rahvuslik ettevõte on Eesti keel vaeslapse seisukorras.