Tuhat aastat Tartu vaimsust ja tilgake naisuurimust

PILLE-RIIN LARM

Vahel juhtub, et mõni väärt raamat jääb hoopis märkamata. Malle Salupere teosega „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel”, ei ole küll nii läinud selle ilmumine on pälvinud artikli Tartu Postimehes (29. XI 2012), asjaliku arvustuse Keeles ja Kirjanduses (2013 nr 10) ja mitte nii asjaliku Eesti Ekspressis (13. I 2013). Õigupoolest on kolm kirjutist ühe raamatu kohta Eestis suur asi, aga kindlasti väärib see teos tähelepanu enamgi. See siin ei ole arvustus. Ei saa arvustada teost, mis äratab suurt aukartust. Küll aga saan tartlasena, keda huvitab kodulinna aja- ja kultuurilugu, eesti vanema kirjanduse uurijana loota, et tutvustus aitab raamatul suurema hulga lugejateni jõuda.

Malle Salupere on kireva tausta ja mitmekülgsete huvidega teadlane. Õppinud on ta vene filoloogiat ja psühholoogiat, omandanud rea võõrkeeli, töötanud Tartu ülikooli rektoraadis, Maarjamõisa haiglas, Eesti ajalooarhiivis ja füüsikainstituudis – küllalt ebaharilik loetelu, aga annab teatavaid eeliseid. Salupere on avaldanud arvukalt artikleid ja retsensioone, millest osa on ilmunud kogumikus „Tõed ja tõdemused” (1998, 1999), Johann Voldemar Jannseni päeviku kommenteeritud tõlke (2001) ja monograafia „Postipapa” (2006). Esile tuleb tõsta tema raamatut „Tuhandeaastane Tartu” (2004), mille täpsuse ja lugejat mitte alahindava laadi võiks seada eeskujuks mõnelegi viimasel ajal ilmunud konkreetsest linnast rääkivale populaarse raamatu autorile. Teosest on ilmunud juba mitu trükki ja tõlkeid.

Kogumikku „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” on koondatud rida viimase 15 (nüüd 17) aasta jooksul valminud kirjutisi, mis „käsitlevad eesti kultuuriruumis olulisi, eeskätt Tartuga seotud isikuid ja nähtusi sageli uudsest aspektist” (tsitaat lakatekstist). Tõepoolest. Näiteks on polemiseeritud avaartiklis „Vene leetopissid ja Tartu” Tartu asutamisaasta üle: „Aeg-ajalt lahvatavad poliitilised kired Tartu esmamainimise ümber. Mõnede ajaloolaste arvates on aastapäeva tähistamine sobimatu, sest aastal 1030 hävitati eestlaste linnus ja asula ning algas esimene Vene okupatsioon” (lk 9). Salupere osutab aga: „Kiievi suurvürsti Jaroslavi sõjakäik Tartusse aastal 1030 tähendaski eeskätt tähtsa kauplemispunkti hõivamist, aga ei pruugi tähendada selle hävitamist, kuna küsimus oli ju kauplemise privileegides. Venelaste kantsi tegelik asukoht on siiani täpsustamata. See võis asuda ka eestlaste kantsi kõrval” (lk 14). Autor leiab, et on naeruväärne võidelda esmamainimise tähistamise vastu ainult seepärast, et see pärineb juhuslikult poliitiliselt ebasobivast, s.o venekeelsest kroonikast.

Raamat jätkub sissevaadetega Academia Gustaviana dokumentidesse, kadakasakslusesse, tartlastele ennekõike Karlova mõisniku, aga laiemale kultuuriruumile vene kirjaniku, publitsisti ja ajakirjaniku Faddei Bulgarini tegevusse, Tartu XIX sajandi kultuuriajakirjadesse, linna teatrielusse teatrikeelu ajal jpm. Ajaliselt jõuab see välja peaaegu tänapäevani. Eesti keeles kirjutatud kirjanduse loo huvilisele võib soovitada artiklit „„Tormi ja tungi” literaadid ning maarahva laulik Iaak”, samuti paelub Cornelius Hassel­blati eesti kirjandusloo arvustus jm.

Lausa kohustuslik lugemine on aga „Koidula suur ülikoolieksam ja temaaegse naishariduse probleemid”, mis on selles raamatus ilmunud esmakordselt. Esimeste eesti ja baltisaksa (nais)kirjanike loomingu uurijate tähelepanu on viimastel aastatel aina sagedamini juhitud just vajadusele uurida ka tausta, millel nad nii erakordsed olid: naiste haridust, töövõimalusi jmt. Salupere artikkel selgitabki mitte ainult Lydia Koidula, vaid üleüldse XIX sajandi naiskirjanduse konteksti osas päris palju. Kõrvalteemana on käsitletud Koidulat kui Eesti hümni (kaas)autorit. Väide, et „Koidula õnnetus oli abielu saksastunud lätlase Michelsoniga”, tekitab tõenäoliselt eriarvamusi.

Artiklitele on tänuväärselt lisatud ilmumisandmed, viited ja märkused, autori teadustööde nimekiri ning nimeloend. Kogumiku viimases artiklis, „Eestimaalasena Eestimaal”, on käsitletud Tartu ülikooli kauaaegse esteetikaprofessori Leonid Stolovitši mälestuste­raamatut „Kohtumised elu radadel” (2006). See lõpeb tõdemusega, mille lugeja sõnastab Salupere endagi teose kohta: oleme „saanud oma lugemislauale targa, inimliku ja vajaliku raamatu” (lk 341). Ja võib olla, et just sihikindlates, avarapilgulistes ja empaatilistes kultuuriloolaste tegemistes on see Tartu vaim(sus), mille kadumist aeg-ajalt kurdetakse, siiski kindlalt tallel hoitud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht