Tubli täiendus teadliku kodaniku lugemislauale

Mõnikord tundub, et paadi saamine Rootsist oli kui takso tellimine.

ERKKI BAHOVSKI

Postmodernistlikus ajalookirjutuses võinuks Indrek Paavle näiteks kirjutada, mida ta Otto Tiefi elulugu kirja pannes sõi, unes nägi ja kuidas Tiefi saatus meenutab mõnda mängufilmi. Õnneks pole Paavle seda kõike teinud, vaid on kirjutanud Tiefi eluloo klassikalise ajalookirjutuse reeglite kohaselt. Võib-olla on mõnel lugejal juba harjumatu sirvida raamatut, kus faktid vastavad allikatest võetutele, kus on viited ja kus spekuleeritakse vähe. Vandenõusid ei ole. Igav lausa.

Tegelikult ei ole igav. Eesti Vabariigi sõjaeelsete poliitikute tavaline elutee on reeglina nagu bestseller. Tsaariaeg, Saksa okupatsioon, sõjaeelne Eesti Vabariik, esimene punavõimu aasta, uuesti Saksa okupatsioon ning tagatippu punavõimu naasmine koos vangistuse ja asumisele saatmisega on siinses maailmanurgas tavaline lugu, ent ometi iga inimese puhul eriline. Kuidas inimene sellele kõigele on reageerinud ja vastu pidanud, võiks olla iga ajalookirjutaja kohus uurida.

Paavle on oma ülesandega hästi hakkama saanud. Kuna Otto Tief elas küllalt vanaks, siis on kirjutatud ka tema elu Nõukogude Liidus. Tavaliselt lõpeb sõjaeelse Eesti Vabariigi poliitikute elulugu küll aastaga 1940, ometi on mitmel puhul inimeste elutee edasi kestnud – kas siis paguluses või siinpool raudset eesriiet. Paavle lähenemine on süstemaatiline. Tief oli väga mitmekülgne inimene ning seetõttu on tema elu eri tahke käsitletud ka eraldi peatükkides, libisemata sealjuures välja kronoloogilisest ülesehitusest.

Üks küsimusi tekitav erand siiski on: Paavle on asetanud Tiefi pereelu puudutava peatüki alles raamatu lõppu. Tegelikult avaldavad perekonnaasjad poliitikutele ikkagi mõju, seega võinuksid Tiefi lähedased suhted olla ehk teksti paremini integreeritud. Freudistlikku lähenemist see ei eelda, kuid lähedastega toimunu mõjutab kahtlemata inimese käitumist. Kui Tief läks 1944. aastal lahku oma naisest ja pojast, nii et ta neid kunagi enam ei näinudki, pidi see kuidagi avalduma. Teine norimiskoht tulebki seoses sellesama 1944. aastaga. Paavle vastab küsimusele, miks Tief koos oma kaaslastega ikkagi 1944. aastal valitsuse moodustas ja üritas taastada Eesti iseseisvust: „nad olid vaprad mehed, kes tegid seda kohusetundest”. Äkki on see ikka liiga lihtne vastus? Vapraid mehi oli teisigi ja kohusetunnet jagus samuti paljudel. 1940. aastal ju Tief väga aktiivne polnud, vaid üritas oma talus kolhoosi mängida. Mis oli siis 1944. aastaks muutunud? (Ilmselt punavõimu metsikused?)

Tiefi elulugu pole üksnes ühe inimese elu kaardistamine, vaid raamatust saab teada muudki harivat. Näiteks seda, kuidas skeemitati ka sõjaeelses Eesti Vabariigis (JOKK on lühendina tulnud käibele XXI sajandil, kuid mõttena olnud olemas ammu), missugune oli poliitiline lehmakauplemine jne. 1944. aasta sündmused annavad aimu võrgustikust, mis oli siin tegutsevatel eestlastel Rootsis. Mõnikord tundub, et paadi saamine Rootsist oli kui takso tellimine – naljaga pooleks –, aga, kui lubatakse veidi spekuleerida, oli ka nn suur põgenemine ülima tõenäosusega lihtsam, kuna Rootsis olid oma inimesed ees. Mitte et kõigi saatus oleks olnud Rootsis lihtne, aga mõnel läks kergemini kindlasti.

Paavle raamatust tuleb hästi välja, kuidas nõukogude võim kartis Tiefi valitsust, pidades teda ohtlikumaks paljudest teistest vastupanuliikujatest. Legitiimsusega oligi raske võidelda ja lõppude lõpuks nõukogude võimul see ei õnnestunudki, sest lääneriigid ei tunnustanud siinset okupatsiooni ja anneksiooni. Raamatu lõpp on igati vägev: sealt leiab Tiefi sugupuu, kronoloogia, mahuka allikate ja kasutatud kirjanduse loetelu ja registri. Asjad, mis kipuvad tihti puuduma. Ja veel: väga inimliku mõõtme annavad raamatule autori tehtud intervjuud inimestega, kes Tiefi tundsid. See toob meid ikkagi tänapäeva, mis siis, et hiljuti tähistasime Tiefi valitsuse moodustamise 70. aastapäeva. Omamoodi järjepidevus seegi.