Toomas Raudam: VÄRDI

 

In memoriam Hulda Kuuskme ja Emmanuel Lévinas  

Meid oli seitsekümmend eesti naist küüditatute metsakomandos kommunistlikul Venemaal 1941. aastal. Kummalise kokkusattumuse tõttu kandis laager numbrit 1918, mis oli Eesti riigi loomise aasta. Me poleks seda teada saanud, kui poleks olnud Värdit. See oli Värdi, kes ühel päeval meile selle teate tõi – seisis saba liputades meie ees, kui me rampväsinult metsast tagasi saabusime, ning lasi suust kukkuda krabiseva pallikese, nagu öeldes: “Mängi minuga!” Seejuures, justkui nende olematute kujutlussõnade kinnituseks – loom ju ei räägi! – nõkutas ta oma lopendavate kõrvadega pulstunud peatutti kutsuvalt üles-alla. Ja läks silmanähtavalt kurvaks, kui keegi meist, ei mäleta enam, kes, võib-olla ma ise, kokkunätsutatud paberinutsaku pori seest üles korjas ja pihku pigistas. Enamaks – viskeks, naeruks, naljaks – polnud meil kellelgi pärast ränka tööd raielangil lihtsalt jaksu. Ma imestan, miks meie valvurid teda maha ei lasknud. Vastupidi, talle oli kõik lubatud, alates toidu näppamisest koka tagant köögist ning lõpetades klähvimisega nende peale, kellest sõltus meie kõigi elu. Ilmselt tõi koer laagrielu üksluisusesse pisutki vaheldust. Olin valvuritemaja aknast näinud, kuidas laagri ülem isiklikult koeraga mängib ning seda just sel viisil, millega osaliselt seletub teate sattumine meieni. Kuid ainult osaliselt. Nimelt muljus ta enda ees laual lebavatest paberitest palle ja viskas need siis koerale, kes nad lõugade vahele napsas, hetkeks õhku hüpitas ja maha kukkuda lasi ning siis põrandal käppade vahel veeretas, kuni järgmine pall teda tabas. Küllap oli see vaid armetu juhus, et ta tol korral sellega meie ette ilmus.

Ma ei mäleta, kes meist tolle arvu avastas. Loogiliselt pidi see olema keegi, kes paberitüki üles korjas. Ning kuigi ma mäletan selgelt tunnet, mis mul oli, kui mu sõrmed porise paberikäkra lahti harutasid, võis see liigutus, samuti nagu ka surmaohe või -oie, kuuluda ükskõik kellele meist. Olime nagu väikesed lapsed, kes mäletavad seda, mida teised neile on rääkinud. Ütlematagi on selge, mis meid selliseks oli muutnud: kurnatus, alatoitlus, vitamiinipuudus. Ning muidugi kohtlemine, mis meile osaks langes. Elasime miinusskaalal, sügaval augus või lohus. Olime pool- või veerandinimesed, värdjate kamp, kel pole sugu ega tundeid. Ainult jõetu seesmine pomin meenutas meile meie mõistuslikku olemust.

Paberil, mida mu külmast kanged sõrmed hoidsid nagu ilmaimet, oli surmatunnistus, kus seisis nimi, mis kuulus ühele meist. Kuid sellel polnud mingit tähtsust. Küllap seisid meie kõikide nimed kusagil kaustas, kust nad siis vajadusel välja võeti ja teise kausta pandi või kõrgemalseisvatele organitele edasi saadeti. See võisin olla ma ise, ma ei tea. Dokumendid olid ainsad, mis meid meie inimlikkusega siiani olid sidunud, ükspuha kui formaalselt või tingimisi, oli see side siiski reaalne.

See olin mina, kes koerale nime andis.

Läksin kongi tagasi ja ütlesin, et leidsin midagi, mis meid kõiki peaks huvitama. Ma salgasin maha nime, mida olin paberilt lugenud ning mis võis kuuluda ükspuha kellele… ja mulle.

“Tänage selle eest Värdit,” ütlesin. Kellelgi ei tekkinud mingit kahtlust, kes on Värdi – toosama koeralita, kes ilmus välja hommikuste kogunemiste ajal ja ootas meid, kui me tagasi tulime, kareldes ja rõõmsalt haukudes. Temale me olime – täiesti vaieldamatult – inimesed. Kas koer, kes tundis ära maskeeritud Odüsseuse, oli meie koera sugulane? Oo ei, kaugeltki mitte! Sealne lugu juhtus Ithakal ja isamaal. Siinne eikuskil. Kommunistliku Venemaa viimne Pavlov, kel polnud ajusid, mida oma katsete üldistamiseks vaja läheb, oli meie koera lähisugulane.

““… ja liha, mis välja peal murtud, ei pea teie mitte sööma, visake see koertele.” Kahjuks on mul algus meelest läinud.”

Nii rääkis Aili. Ta oli olnud teenijaks kirikuõpetaja juures. Talle oli terve piibel sõna-sõnalt pähe kulunud. Või õigemini need kohad, mida õpetaja oli oma kõnedes tarvitanud. Õhinast, millega ta neid sõnu ütles, oli aru saada, et ta oli oma õpetajat armastanud armastusega, mis ei pruukinud olla piibellik. Troika oli talle määranud 15+5+5. Ta pidi sellega leppima, kuigi oli lootnud enamat. Seda, mis ta oli teinud, ei saanud ajaga mõõta. “Meelde tuli!” hüüatas Aili. “Ja teie peate mulle pühad inimesed olema.””

Minu isa nimi oli Verdinand, meie, mina ja mu noorem vend, kutsusime teda Värdiks. See sobis talle. Nagu nüüd koerale, keda isegi mõned valvurid selle nimega kutsuma hakkasid. Kerge see neil polnud, aga nad püüdsid kõigest väest, see pakkus neile lõbu, nad suisa väänlesid naeru käes ja peksid kätega vastu põlvi, kui kuulsid oma kurgust väljumas võõravõitu heliklimpi, millel oli nii vähe ühist tolle peniga – koeraraisaga – , kes neid seni oli lõbustanud.

Paber käis käest kätte.

“Miks 1918?” imestas Ilse. “Kas sa siis ei tea?” noomisime teda. “See on meie riigi sünniaasta.” Kuid Ilse hakkas vastu: “Vabadus sünnib vihast.” Ilse mees oli olnud kordnik, ta lasti põgenemiskatsel (mis oli tegelikult vastuhakk) kohapeal maha. “Mina olen Paidest, seal on Jüriöö mälestussammas. Viha sündis siis. 1343 on tähtsam, see oli esimene kord, kui rahvas viha tundis. Oleks me siis, täisvihas, endale riigi teha suutnud, oleks see ka praegu olemas,” kuulutas ta veendunult. Ilse karistus oli väiksem – 10 aastat. Lakkamatult saatis ta taeva poole palveid, et tema kuritegu, milleks oli tema elu, leiaks väärilise karistuse.

Nii, paberi mõjul oma mälestustes tuhnides, leidis igaüks meist mingi arvuga väljendatava ja seostatava märgi, kust sai alguse miski, mille tähendus oli suurem, kui see eraelus võis olla. Meie varjusurmas olnud mõistus hakkas ühtäkki tööle. Me ei teadnud, kas kuskil Venemaa sügavustes asub laager või kinnipidamiskoht, mis on piinade ja alanduste tabelis tähistatud numbriga üks (nagu vesinik Mendelejevi süsteemis), kuid me lootsime, et kui me oma mäluarvudega kunagi sinnamaani välja jõuame, on meil selle ühe – esimese – kohta sobiv lugu seinalt võtta. Paraku seda ei juhtunud – üks võrdus nulliga, kõik esimesed kuupäevad, alates jaanuarist ning lõpetades detsembriga, olid puhkepäevad, vabastatud mälust ja mäletamisest. Meie sõnavahetus oli siiamaani olnud äärmiselt napp, piirdudes vaid kõige hädavajalikumaga. Ka nüüd ei pillanud me niisama asja ees, teist taga oma energiat. Lugusid ei teinud jäädvustamisväärseks ja riputamiskõlbulikuks – arvu abil nagu naelaga seinale – mitte nende pikkus (Ilse oma oli üks pikemaid) või esituse ladusus, milleks me keegi võimeline polnud. Ilma Ailita ei oskakski ma seda kirjeldada: ““Aga kõige Iisraeli laste juures ei pea koergi oma keelt liigutama, ei inimeste ega lojuste vastu…”” Seekord talle lõpp enam ei meenunud. Meie koeraga, meie Värdiga nii just oli – tema sõbrahaugatused – looma usaldus – sündisid tema esivanemate vaikimisest Niiluse kallastel. Kuigi me polnud juudid, polnud me ka inimesed.

Meie kongi sein kattus pikkamööda numbritega. Valvurid panid seda tähele, võimatu oli mitte märgata lusikavarrega seina sisse kraabitud maniakaalset mustrit, mis igal hommikul oli võtnud uue ja üllatava suuna, sööstes kord sabapidi lakke, siis sealt alla tagasi, nagu hullunud komeet. Nad ei osanud seisukohta võtta, mõni irvitas ja näitas sõrmega meelekohta. Oli ka neid, kes segipaisatud arvude massist püüdis leida süsteemi või põgenemisplaani, mis oli küll selges vastuolus sellega, kes me senimaani olime olnud – keeletud ja keelatud inimesed. Meiega polnud midagi peale hakata, meid polnud olemas. See, mida me tegime või mida eales me veel teha võisime, andis vaid tunnistust sellest, et olime omadega veel pügala või paari võrra madalamale laskunud.

Värdi oli lihtne tööline. Ma ei teadnud, kas ta on elus või on suur mure oma kalli tütre pärast ta tapnud. Meile toodi ka kirju. Kirjad toimetas meieni laagri ülem isiklikult. Tema nimi oli Polikarpov. Ta tahtis näha meie nägusid, kui me kirja kätte võtame. Ta oli nagu too kuulus, meie jaoks küll kurikuulus Pavlov, keda nähes koertel ila jooksma hakkas. Ma liialdan veidi, tegelikult oli see ju kell või tuli, mis puuri ees enne söögiandmist kõlisema hakkas või põlema läks. Ta oli õnnelik – Polikarpov, ma mõtlen. Emotsioonid polnud meil veel täiesti kaduma läinud ning kuigi see oli just tema, kes viis täide instruktsioonid, mis pidid meist tegema tundetu massi, nautis ta meile kirju andes nii oma töö vilju kui ka seda, et töö veel kaugeltki lõppenud polnud.

Mina kirju ei saanud. Iga kord, kui Polikarpov kirjadega lagedale ilmus (ta isegi sisenes seks puhuks kongi), heitis ta mulle pika pilgu. Kes ma selline olin, et mul üldse sugulasi polnud? Kas mu ema ja isa olid surnud? See erutas mindki, aga ma suutsin maha suruda oma südame äreva põksumise, mis muidu võinuks temani jõuda. Ema pärast ma nii ei kartnud, temale ei tulnud rängad saatuse löögid kunagi üllatusena, tema veri polnud kuum, vaid jahe. Nii oli ta suureks abiks Värdile, kelle nimes peegeldus tema sinisilmsus – kuigivõrd ka Verdinandis. Mind saadeti Siberisse minu mehe ja venna pärast, kes olid mõlemad kõrgetel kohtadel – mees pangas, vend sõjaväes. Riigis, mida ei tohtinud olla. Riigis, mille kodanike sulgudesse sulgemine oli Polikarpovi otsene ülesanne. Kommunism on bioloogiline mõiste, sotsiaalne “võrdsus” vaid kordab ning süvendab seda.

Esimese kirja kodunt sain ma alles 1943. aasta algul. Ning imede ime – see juhtus täpselt 24. veebruaril, mis on ju teada mis. Ning toojaks polnud meie armas koeralita, vaid Polikarpov. Tema näol võbeles kätt kirjaga minu poole sirutades arglik naeratus. Ma ei vastanud sellele, ei julgenud isegi kirja vastu võtta. Need paar meetrit, mis mind andja käest lahutasid, võisid mind reeta, minu keha või õigemini see, mis sellest järele oli jäänud, võis mind ära anda. Ootamatult sain tuge pähe karanud mõttest – Polikarpov ise kirjutab mulle! Selleks pidi ta mitte ainult pääsema sinna, kuhu kellelgi polnud juurdepääsu – minu hinge salasulgudesse – , vaid ta pidi ka tundma tähtsamaid fakte eesti rahva ajaloost ning ära õppima eesti keele. Võttes arvesse Polikarpovi sisemist enkavedeelikku intellekti ning laagri kirjut koosseisu, kus libe- ja libakeelsete kõrval oli ka neid, kes valdasid mitut keelt (mind mõistavad vaid need, kel on selja taga sama kogemus), polnud kahe viimase, ajaloo ja keele äraõppimine sugugi mitte võimatud ülesanded. Eesti naistes olin ma kindel, eriti pärast eespool kirjeldatud toiminguid, mille tagajärjel numbriteks muutunud arvud seinal nagu karussellis tulistvalu keerlesid ja pöörlesid, justkui kinnitades tuntud vanasõna: sõna puudutab sõna, miks siis mitte inimest? Mida suutis sõna, pidi suutma ka number! Ka meid tunti laagris ju pelgalt numbrite järgi, mida hommikustel loendustel valjult hõigati ja mis alatasa sassi läks, sest valvurid ei osanud arvutada. (Loeti rühmade kaupa, lõppkokkuvõtte andis ränkraske liitmistehe.)

Meilt alguse saanud komme levis teistessegi kambritesse, ka muu rahvas oli meie eeskuju järginud. Numbreid oli palju, enamasti olid need ka tõsiseltvõetavad, mis tähendab seda, et lugudes pidi veenvalt – vaikimisi – kohtuma ning ühte sulama isiklik ja üldine. Vältimaks õõnsat võltspaatost, tunnistan, et kui lugu oli isiklikus plaanis mõjuv, siis oli kannatajaks pooleks pigem ajalugu ja seda fikseeriv arv.

Kuid laagreid oli alati rohkem, neid, nagu ka “jutukaid” numbreid tekkis üha juurde.

Kirja lahti võttes sain kohe aru, et isaga on midagi lahti. Mu käed värisesid, mu pilk tuhmus, pisarad jooksid mööda põski alla. Olin närvivapustuse äärel veel enne, kui kirja sisuga tutvuda sain. Kui lugema hakkasin, olin täiesti külm – arvatavasti kaitses mu organism mind sellise ennetava reageeringuga. Minu soontes voolas ühtäkki mu ema veri. Olin ema ja seisin haigevoodisse aheldatud isa kõrval! Mu ema mulle kirjutaski, see oli tema tuttav käekiri, täishäälikute ühtlane voog, milles vaid kogenud silm võis eraldada klusiile – parimagi tahtmise juures ei saanud Polikarpov seda jäljendada! Kirjas polnud ainsatki parandust, mis näitas seda, et ema teadis, millest ja kuidas ta tohib kirjutada. “Värdil oli insult, vasak pool on halvatud,” kirjutas ema. “Nüüd ta juba paraneb.”

Mitte kunagi varem polnud ma kuulnud, et ema isa nimepidi kutsub. Ema jaoks oli isa alati isa, mõnikord ka Veranda. Võib olla sellepärast, et ta ise oli Veera ning ta sai nii, naeruga pooleks, anda aimu lähedusest, mis nende kahe vahel oli, kuid mis alati võinuks olla suurem – ühtesulamiseni, surmani! Muidugi ema teadis, et meie, minu ja mu vennakese jaoks oli isa Värdi. Minu silme ette tekkisid kõik need olukorrad, kus olime teda nii kutsunud, ja kuna neid oli palju, siis jätkus mul meenutamist mitmeks päevaks. Nii, selle ainsa sõnaga ehitas Veera (ema, luba, et kutsun sind nii!) silla minu ja kodu vahele, Värdi oli binokkel, kust paistis üks aken, mille tihedalt ette tõmmatud kardinate taga lamas ta ise.

Järgmisel päeval märkasin seinal arvu, mida seal varem polnud olnud. See oli 24! Ta seisis seal ja säras. Nagu mõni püha tempel piiblis: targalt noogutav 2 ja 4, kus kõike oli kaks korda rohkem – tarkus temas kobrutas ja noogutused ulatasid maani! Aili võinuks mulle sellest üht-teist rääkida, aga ma ei julgenud küsida.

Kas tõesti olin ma kellegi ees oma hinge paljastanud? See tundus mulle uskumatu, kuid nii see oli.

 

Kirjutan neid märkmeid Seevaldis. Tulin siia omal vabal tahtel – aeg-ajalt tabavad mind kollapsid, ma võin jala pealt maha variseda. Need algasid juba laagris. Kirjutan selleks, et oleks mingisugune tegevus, et mitte valust, meeleheitest ning ahastusest kõvasti karjuda.  Aeg on nüüd teine, elan vabal maal. Minu kirjutis jäi katki, jätkan…

 

Pärast sõda ja Suure Juhi surma hakati vange vabaks laskma. Esimene, kelle Polikarpov välja kutsus, olin mina. Ta andis mulle paberi, kus seisis mu nimi. Kui see ikka oli minu nimi? Vabalt võis see ka surmateade olla. Surnuid surma saata, mida lihtsamat saab olla, piisab vaid paberi õigesse virna panemisest. Seisin tardunult tema ees, ei julgenud isegi hingata. Selleks, et koju saada, pidin ma seda mitte tahtma, olema täiesti ükskõikne selle vastu, mis minuga tehakse. Sama printsiip valitseb muuseas ka hullumajas…

Tulin sellega toime, püsisin minu ette tõmmatud köiel tasakaalus, olin ja ei olnud ka. Liigutada ma ennast ei tohtinud, kartsin oma käsi, mis võisid paberit vastu võttes impulsiivselt Polikarpovi kaela ümber põimuda. Kuigi midagi sellist ei juhtunud, tunnen seda tunnet veel praegugi oma sõrmedes! Nagu ka vaikust, mis seisis müürina meie vahel ning millest meie pilgud läbi puurida püüdsid.

Äkitselt tundsin, et mu suus on tropp.

Kui mu sõrmed niiske paberikäkra ukse taga lahti rullisid, kuulsin lahtisest aknast norskamist – Polikarpov hingas läbi kurgu, tal olid ninas polüübid. Kuid paremini kui see, on mulle mällu sööbinud hääletu pilt – minu ees seisis Värdi ja liputas saba.

Samal hetkel kõlas pauk ning ma nägin, kuidas kuul koera pea purustas.

——

Eestisse tulin ma viiskudega. Viisk on oivaline jalanõu. Ta on kerge ja soe. Jalg ei külmeta kunagi. Vett ta küll ei pea, aga pole karta, et jalad hauduma lähevad.

Tallinnas läksin kõigepealt oma vennanaise juurde, kes andis mulle öömaja. Esimene küsimus oli muidugi minu isa saatuse kohta. Ella muutus kohmetuks, lasi silmad alla ja ütles: “Sinu ema on surnud”. Ning jäi siis vait. Pidin ise taipama, et ema surmaga oli ka isa surm lähedal või juba kätte jõudnud. “Värdi viidi pärast seda kroonikute haiglasse.” Nagu laagri-Ilsegi rääkis Ella minuga aeglaselt ning lause lause haaval, ju ta siis tahtis, et saatuse löögid tabaksid mind ükshaaval. “Sealt viisid julgeolekutöötajad ta minema.”

Kuidas küll tohiti arreteerida üle seitsmekümne aasta vana halvatud haige inimene? Värdi oli oma põetajatele näost särades rääkinud, et tema poeg käib temal iga päev külas. Felix oli 1944. aastal Rootsi põgenenud ja sealt edasi Ameerikasse – mis ime kombel sai ta nüüd isa külastada? Kuidas ometi võisid kaine mõistusega inimesed tema juttu võtta puhta kullana? Kujutluses võis ta temaga ju kokku saada, küllap saigi. Ka minu kujutlus hakkas kohe tööle, silme ette kerkisid kohutavad pildid isa arreteerimisest ja ülekuulamistest. Ma nägin, kuidas vanakene läheb longates püssimeeste vahel – vana tööline tööliste riigis. Kus on õiglus, kus inimlikkus? Neid ridu kirjutades näen oma isa ausaid ja häid silmi. Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Ei, tuhat korda ei! On asju, mis kunagi ei armistu. Kus on kõigevägevam Jumal, kelle tahteta ei lange inimese peast juuksekarvagi? Mulle meenus koer, kellele olin andnud isa nime ning kelle toosama Jumal oli oma Raamatus vabastanud keelamise ja keeldude kaudu – vait! ära haugu! – igasugusest tähendusest ja lõpuks ka häälest. Koer oli koer. Aga Jumal polnud Jumal. Ja isa isa.

Mitu ööd järjest nägin öösel unes meie laagri numbrimustrit, kuhu püüdsin küüntega ja hammastega kraapida, ise seejuures valu tundmata, oma isa surma-aastat. Kuid ükski arv polnud see, ei muutunud numbriks – kibedaks looks.

Otsisin surnuaial üles ema haua. Meil on seal oma krunt, isa meisterdas selle ümber raudaia ja tegi suure raudristi, mille kinnitas kivvi. Isa, ei, luba, et ütlen sulle Värdi… Värdi mõtles, et saab selle aia sees, selle risti all oma kondikesi puhata. Kuid kõik on läinud teisiti. Värdist on teada vaid “sündis”, “elas” ja “suri.” See on elu seadus ja selle ees tuleb igaühel meist langetada oma pea.

Enne surma õnnestus mul ära käia paigas, kus seitsekümmend eesti naist, kellest oli järel umbes pool bussitäit, viiskümmend kaheksa aastat tagasi metsa langetasid. Kõik laulud olid selleks ajaks lauldud. Ka minu oma oli lõpukorral, üle saja aasta ei ela keegi. Aasta oli 1999, ilus arv, aga tühi, meie põletava numbrimustri jaoks kõlbmatu.

Nii ma mõtlesin, silmitsedes bussiaknast endisaegset põlislaant, kuhu nüüd oli aretatud väike vene küla ning pandud ta lääne moodi riidesse. Kõik oli muutunud – midagi polnud muutunud. Barakke polnud – barakid olid. Nägin üht läbi kumamas Lukoili bensiinijaamast, kus olime tankimiseks peatunud, teist hamburgeriputkast, mille poole kunagised, mõned isegi kaks korda küüditatud, vihmakeebid pea kohal näljas ja janus tormasid. Väljas oli selge koerailm – mitte ühe, vaid terve koeraarmee jaoks. Vihma kallas vihaselt alla, ometi jätkus tal jõudu igaüht veel eraldi jämedate sagaratega nuhelda. Ekskursiooni korraldus lonkas rohkem ja nähtavamalt kui ükski endine vang. Selles oli süüdi üks eesti turismibüroo, kelle nime ma siinkohal mainima ei hakka.

“Meil on siin üks koeraraisk.”

Nii rääkis meile McDonalds – üles kääritud siniste särgikäiste, karvaste käsivarte ning läikiva pealaega tüse mehejõmm, kes jutu järgi otsustades oli ukrainlane.

“Ta on täiesti metsik, käib vargil, raisk. Kedagi ligi ei lase, muidu teeks lõpu peale, mul on selle jaoks isegi püss olemas. See on ainuke nuhtlus, mis meil on. Muidu on kõik hästi.”

“Mis ta nimi on?”

Olin ma nii küsinud? Jah, tõesti, see olin mina! Kuid enne, kui vene-ukraina McDonalds sai vastata, märkasin silmanurgast läbi akna hallis vihmalaamas raheterasuurust, kõigest jõust meie poole tuiskavat tökatmusta täppi. Ei hakanud ootama, millal ta minuni jõuab, vaid tormasin niutsudes uksest välja.