Tõhus rändekontroll ja tark lõimepoliitika

Naomi Alboim: „Ei saa oodata, et sisserännanud muutuksid eestlastest eestlasemaks, enne kui neid tunnustama hakkate.“

MARION PAJUMETS, SILVER STÕUN

Kanada Queen’s University sisserändepoliitika professor Naomi Alboim.

Erakogu

Aasta lõpus külastas Euroopa rände­võrgustiku Eesti kontaktpunkti Tallinna Ülikoolis Kanada Queen’s University sisserändepoliitika professor Naomi Alboim. Ta on nõustanud valitsusi ja organisatsioone sisserände ning lõimumise küsimustes Kanadas, Euroopas, Aafrikas ja Aasias. Nüüd jagas ta oma mõtteid, kuidas kujundada tark integratsioonipoliitika, ka Eesti kolleegidega.

Kanada on juba aastakümneid võtnud vastu kümneid kui mitte sadu tuhandeid sisserändajaid aastas, kusjuures nad on suudetud üsna edukalt lõimida. Ükskõik kui palju Kanada ka inimesi vastu võtaks, siis soovijaid on palju rohkem. Millest lähtub Kanada valikul?

Suurem osa sisserändajaist on majandusmigrandid, kes tulevad Kanadasse tööle. Nad valitakse välja inimkapitali alusel. Pagulasi saame samuti ise valida. Meile naljalt paadiga ei tulda. Selles osas on Kanada soodsamas seisus kui näiteks Itaalia või Kreeka. Valitsus eelistab eriti haavatavaid pagulasi. ÜRO pagulasagentuur otsib meile välja näiteks puuetega inimesed, haiged, üksikvanemaga pered või suurpered, kelle jaoks pole kestvat lahendust riigis, kus nad viibivad, aga nad ei saa ka naasta lähteriiki. 2017. aastal pakub valitsus kaitset 7500 pagulasele kõigist maailma regioonidest.

Kanada on maailmas esimene riik, kus pagulaste väljavalmimisel on saanud osaleda ka nn erasponsorid. Seda võimalust on seni kasutatud vaid vähestes Euroopa Liidu liikmesriikides.1 Milles seisneb erasponsorlus?

Tavalised inimesed, sõprusringid ja pered, kes muretsevad oma lähedaste ja sõprade pärast sõjakolletes, või ka organisatsioonid, näiteks kogudused, nimetavad ametivõimudele inimesed, keda nad tahavad aidata. Kanada ametnikud lähevad nimekirjadega nendesse riikidesse, selgitavad välja, kas nimetatud inimesed vajavad tõesti kaitset, korraldavad välisriigis meditsiiniline ülevaatuse ja hindavad turvariski. Niiviisi välja valitud pagulasi toetavad esimese 12 kuu jooksul rahaliselt, emotsionaalselt ja igal muul viisil nende Kanada sponsorid. 2016. aastal võeti erasponsorluse korras vastu 17 800 pagulast ja 2017. aasta plaan on 16 000 inimest. Langus on põhjustanud Kanadas suure pahameele. Juba praegu on menetlusjärjekorras rohkem erasponsorite esitatud taotlusi, kui on 2017. aastal erasponsorluseks ette nähtud kohti. See tähendab pikki järjekordi.

Mida sponsor olemine tähendab? Kui palju tuleb investeerida pagulasse ja millist tuge tuleb tema kohanemiseks pakkuda?

Valitsus nõuab sponsoritelt tõestust, et nad on võimelised toetama ühe aasta jooksul pagulast samasuguste summadega, mida saavad Kanadas sotsiaaltoetuste varal elavad inimesed. Paljud era­sponsorid koguvad aga suuremaid summasid, et kindlustada pagulaste heaolu ja väärikus. Ka mina olen erasponsor. See on üks paremaid kogemusi mu elus! Olen terve elu olnud seotud rändevaldkonna seadusloome ja administreerimisega. Imeline on näha, kuidas mu tööalane karjäär rohujuure tasandil ellu rakendub. Erasponsorid pakuvad rahalise toetuse kõrval ka kõikvõimalikku muud tuge.

Hangime pagulastele elukoha ja mööbli, saadame neid ametiasutustes ja viime väljasõitudele. Meie sponsorite grupis on pensionile jäänud keeleõpetajaid, kes tegelevad laste ja täiskasvanutega mitu korda nädalas. Meie grupis on ka hambaarst ja saame pakkuda tasuta hambaravi. Pakume oma pagulastele suurt ja mitmekesist tuge. Kõik uurimused näitavad, et valitsuse toetatud pagulastega võrreldes tulevad erasponsorluse abiga riiki saabunud pagulased paremini iseenda ja oma eluga toime, leiavad kiiremini töö ja saavad suuremat palka. Nad jäävad ka harvemini vaid kohaliku omavalitsuse sotsiaaltoetusega elama. Meie pere saabus veebruaris ja juba novembriks rääkisid lapsed inglise keelt. Neile meeldib suusatada ja hokit mängida. Ka vanemad pingutavad väga keeleõppega. Nad on integreerunud lihtsalt imeliselt hästi.

Kas teie toetatud perekond käib ka tööl?

Jah, soovitasime neil pühenduda esimestel kuudel intensiivsele keeleõppele ja kui väike keeleoskus oli juba olemas, otsisime neile osakoormusega töö. Meie pereema oli Aleppos juuksur ja pereisa veokijuht. Selleks et töötada Kanadas juuksurina, on vaja litsentsi ja sooritada keele- ja erialaeksamid, mis on tasulised. Leidsime naisele juuksurisalongis tööd: ta peseb ja föönitab klientide juukseid ja koristab salongi. Seal töötades õpib ta kogu aeg erialaseid sõnu, mis on abiks eksami sooritamisel. Mees pidi kõigepealt tegema sõidu­eksami ja läbis selle edukalt. Nüüd tuleb tal oodata aasta aega, enne kui ta saab esmaste lubade järel juhiload, mis lubavad juhtida veoautot ja bussi. Ta otsustas, et ei saa nii kaua oodata, ja läks Lähis-Ida restorani kööki tööle. Need pole küll hästi tasustatud tööd, kuid töötades saab õppida ametioskusi ja keelt.

Küllap ei suuda nii mõnedki pagulastest iseseisvuda ühe aastaga ja neid hakkab kolmeteistkümnendast kuust toetama kohalik omavalitsus. Kas on ka neid, kes jäävad alatiseks elama kohaliku omavalitsuse toetusest?

Alatiseks on väga pikk aeg. (Naerab.) ÜRO pagulasametis välja valitud inimeste haavatavust arvesse võttes pole midagi imestada, et paljusid hakkab kolmeteistkümnendast kuust keskvalitsuse asemel toetama kohalik omavalitsus. Aga kas see jääb igaveseks nii? Ei, kindlasti mitte. Abist sõltumine ei tohi kanduda esimeselt põlvkonnalt teisele.

Kas pagulastel läheb haridussüsteemis sama hästi kui majandusmigrantide lastel? Kuidas toetatakse lapsi, kes pole sõja tõttu kunagi koolis käinud?

Näiteks meie toetatud peres on kolm last, kellest kaks on kooliealised, 11- ja 12aastane. Vanem oli koolis käinud ühe aasta, kuid seda viis aastat tagasi, ning noorem polnud kunagi koolis käinud. Nad läksid Kanadas kohe oma eale vastavasse klassi ja saavad lisatuge. Nad pole veel jõudnud eakohase tasemeni lugemises-kirjutamises, kuid matemaatikas on juba priimad. Nad jõuavad ruttu teistele järele. Meie riiklik haridussüsteem on tõeline lõimumise kasvulava: olgu sisserändajad tulnud Kanadasse kaitset saama või tööle, nende laste hariduslikud saavutused on võrdsed. Sisserännanute lapsi ei isoleerita omaette klassidesse või koolidesse, vaid integreeritakse riigi koolisüsteemi. Juba teisel päeval pärast Kanadasse saabumist lähevad pagulaste lapsed kooli ja alustavad kohe keeleõpinguid. Praeguseks käib Kanada ülikoolides rohkem sisserändajate järeltulijaid kui põliseid kanadalasi.

Kanadale on iseloomulik rahvuste mosaiik ja sellega erineb see rahvusriikidest nagu Eesti. Mis te arvate, kas multikultuurilisust saaks arendada ka Eesti-suguses mono- või bikultuurilises riigis?

Kui külastasin oktoobris Eestit, üllatas mind väga, kui eristatud on eesti ja vene keelt rääkivad eestimaalased. Kardan, et kui venekeelsed ei tunne, et nad on täiesti lõimunud, või kui eesti keelt kõnelevad eestlased näevad vene keelt kõnelevaid eestimaalasi kui täiesti erinevat elanikkonnarühma, siis on väga raske võtta vastu ja integreerida uusi inimesi, kes erinevad eestlastest silmanähtavalt. Kui kedagi vastu võtta, on vaja teda austada ja tunnustada tema väärtuslikkust ühiskonnale tervikuna. Ei saa oodata, et sisserännanud muutuksid eestlastest eestlasemaks, enne kui neid tunnustama hakkate. Te peate igas eluvaldkonnas – koolis, tööl, jalgpalliklubides, kohalikes kogukondades – looma sisserännanutes tunde, et nad on teretulnud. Mida suurem on sisserännanute seaduslik, majanduslik, kultuuriline kaasatus, seda rohkem nad pingutavad.

Kuidas luua sellist sõbralikku õhkkonda?

Esiteks peavad seadused olema paigas, sest need loovad normid. Teiseks on vaja, et valitsusjuhid, äri- ja muud arvamusliidrid annaksid tooni. Erineva kultuuri­taustaga inimeste argine kokkupuude ja suhtlus aitavad vastastikku teineteist demüstifitseerida ja demütologiseerida. Piisata võib õige vähesest. Näiteks on Kanada ülikoolides üle terve riigi sisse seatud palvetoad. Muslimid peavad palvetama viis korda päevas. Kui tahame, et nad läheksid ülikooli ja saaksid hea töö, peame kohanema nende vajadustega. Palvetubasid polnud raske korraldada ja muslimid tunnevad, et on teretulnud.

Või ujulad: enamikus neist on sisse seatud naiste tunnid, et musliminaised saaksid ujumist nautida. Muuseas, selgus, et paljud teisedki naised eelistavad ujuda naistele reserveeritud ajal, et mitte muretseda, millised nad ujumistrikoos välja näevad. Sama lugu on kallakteedega, mis loodi ratastoolis inimestele juurdepääsu võimaldamiseks, kuid mis on kergendanud ka lapsevanemate ja ratastega kohvriga inimeste elu.

Pärast Kölni uusaastaööd hakati paljudes riikides selgitama uussisserändajatele, et meie ühiskonnas maksab soolise võrdõiguslikkuse põhimõte ja seksuaalvägivald on lubamatu. Kuidas Kanadas on selgitustöö korraldatud?

Kultuurilisi väärtusi tuleb edastada võimalikult peenetundeliselt. Näiteks materjalides, mis kirjeldavad arsti juures käimist, võib fotodel kujutada, et arst on naissoost. Seda tuleb esitada enesestmõistetavana, et muidugi võivad naised olla arstid. Me ei pane sisserändajaid kuulama spetsiaalset loengut naise rollist Kanada ühiskonnas, kuid istutame need teadmised ja väärtused neile jagatavasse infosse muul viisil.

Kanadas ei näe kuigi sageli näokatte ja burkaga musliminaisi, kuid mõnes Euroopa Liidu riigis, näiteks Prantsusmaal, nende hulk järjest kasvab, kusjuures tegu on sageli Euroopas üles kasvanud teise või kolmanda põlvkonnaga. Kuidas seda seletada?

Arvan, et teise ja kolmandate põlvkondade soov oma nägu katta on märk, et nende emasid ja isasid ei lõimitud ühiskonda nagu vaja. Need noored kasvasid üles oma isade-emade isoleeritust, tööpuudust ja frustratsiooni nähes. Võimalik, et sel juhul pole soovi pühenduda riigile, mis on su vanemaid nõnda kohelnud, ja tahad naasta vanavanemate eluviisi juurde, sest nende elu tundub väärikam kui nende lääne demokraatlikku riiki elama asunud lastel. Vaja on programme ja algatusi, mis toovad erineva kultuuritaustaga elanikkonnarühmad kokku, selle asemel et nad segregeerida ja isoleerida. Multikultuurilisus Kanada moodi ei tähenda, et sisserändajad keskenduvad oma erilise kultuuri säilitamisele. Multikultuurilisus ei tähenda silotornide püstitamist. Multikultuurilisuse seaduses räägitakse kultuuride põimumisest ja uue ühise kultuuri loomisest. Kanada identiteet on alati arengus ja muutumises tänu uustulnukatele. Vastasmõjus luuakse hoopis uus kultuur.

Kardan, et meie põhiseadus seab riigi eesmärgiks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu see meie arvates kunagi oli, mitte ei pane meile südamele, et hoiaksime oma kultuuri lakkamatus arengus.

Meie põhiseadus seab eesmärgiks multikultuurilise areneva ühiskonna säilitamise. Kanada alusseadused on tulevikku suunatud ja evolutsiooniideest kantud. Pealegi, kui keegi peaks soovima säilitada Kanada kultuuri, siis mida õieti säilitada: kas see on põliselanike või inglise või prantsuse kultuur? Isegi esimestel rahvastel polnud ühist kultuuri. Kanada pole eales olnud monokultuuriline. Multikultuuriline ühiskond ei tähenda seda, et iga elanikkonnarühm jääb oma territooriumile ja suhtleb ainult sama kultuuritaustaga inimestega ja ainult oma keeles ja austades ja säilitades ainult oma traditsiooni ja mitte avastades teisi kultuure, mis on riigis esindatud. See pole multikultuuriline ühiskond.

Mis see siis on?

See on ühiskondlik segregatsioon. Oma kultuuri austamise ja suuremasse ühiskonda kaasatuse vahel tuleb leida tasakaal. Ja domineeriv kultuur võidab ka avatusest. Me kõik ju nõustume, et erinevate rahvusköökide olemasolu linnades on suurepärane. Samasugust rikkust näeme ka mujal. Näiteks veel üsna hiljuti ei mängitud Kanadas jalgpalli, suvesport oli pesapall ja talvesport oli hoki. Sisserändajad tõid siia jalgpalli ja nüüd on see populaarne kõigi etniliste rühmade seas.

Kas on midagi, mida Kanadas on sisserände kontrolli all hoidmisel ja sisserännanute lõimimisel valesti tehtud ja mida näiteks Eestis saaks vältida?

Kindlasti on oluline tagada juurdepääs kodakondsusele nii ruttu kui võimalik. Kodakondsusel on tohutu sümboolne tähendus. Olla kodanik tähendab olla ühiskonna tunnustatud liige. Inimesed pühenduvad riigile, mille kodanikud nad on. Probleemiks on ka see, kui integratsiooni ei panustata adekvaatselt või ei kaasata kodanikuühiskonda ja erasektorit partnerina. Valitsus ei suuda teha kõike üksi.

Selge on, et vead, mida tegime suhetes Kanada põliselanikega, kahjustavad Kanadat veel mitmete põlvkondade jooksul. Valitsus suhtus üleolevalt indiaanlaste kultuuri. Indiaanlastele sisendati, et kõik nende kultuuris on halb, räpane ja see tuleb välja juurida. See pole hea alus integratsiooniks. Teie vältige sellist alandamist. Inimene peab ennast austama ja armastama, et osata austada ja armastada teist.

1 Vt Euroopa Rändevõrgustiku infolehte „Tulemuslikud ümberasustamise ja humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmise programmid Euroopas“, kus käsitletakse erasponsorluse kasutamist ELis.

http://emn.ee/wp-content/uploads/2016/10/nr5-2016.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht