Tõest ja karistamisest kohtupidamise eesmärgina

Savisaare kohtuasi võiks käivitada lõpuks ometi sisulise diskussiooni süütegude menetlemise uue paradigma kujundamiseks.

EERIK KERGANDBERG

Savisaare kohtuasja kirglik lahkamine meedias (mõistagi rahva väidetaval tahtel) algas kohe kriminaalmenetluse alustamise järel toimiku materjalide avaldamisega Postimehes. Nüüdseks on mitmete kahtlustatavate, sealhulgas nimitegelasegi suhtes asi juba lõplikult lahendatud. Neil põhjustel pean erandlikult võimalikuks sõnavõttu alles pooleli kohtuasja kohta, kuna rangelt võttes on enneaegne igasugune hinnang enne Euroopa inimõiguste kohtu seisukohta (selleks võib mõistagi olla ka sealsest menetlusest keeldumine).

See kriminaalmenetlus, mis jõudis avalikkuse ette seiklusfilmiliku reality show’na, kus jooksid ringi hundikoerad ja maskidega korravalvurid, on olnud algusest peale kahetsusväärsel kombel tugeva poliitilise aktsendiga. Nii on igati asjakohane ka Jüri Saare (Sirp 31. I) küsimus: millal algab riigipoolne karistamine, kui juba riigipoolse kahtlustuse avaliku esitamisega saab kahjustatud inimese hea nimi ja paljudel juhtudel ka isiklik elu ning tööalane karjäär? Prokuratuuril ongi kahjuks kriminaalmenetluse igas etapis võimalik panna inimene valiku ette: kas nõustud mingi lihtsama menetlusvormiga ja võtad vastu kergema võimaliku karistuse või me menetleme su piltlikult öeldes surnuks. Prokuratuurist info tilgutamine meediasse on saanud liiga tavapäraseks selle tõttu, et meie meediast on kujunenud tõhus ärapanemise instrument. Nende Saare välja toodud seisukohtadega saab vaid nõustuda.

Legaliteedi põhimõte kohustab prokuratuuri kriminaalmenetlust alustama üsnagi minimaalse kuriteokahtluse (kuriteo minimaalsete tunnuste) korral ja seejärel kontrollima ikka ainult ise (s.t ilma meedia abita) ning üksnes kriminaal­menetluse enese vahenditega kahtluse paikapidavust. KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetlust tuleb alustada lähtuvalt põhimõttest in dubio pro duriore, tõlgendada iga kuriteokahtlus kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Kriminaalmenetluse alustamist kohtus vaidlustada ei saa. Seejuures ei ole kuidagi võimalik üheselt määratleda kriminaalmenetluse alustamist tingivate kuriteotunnuste kogumit. Kuriteotunnuste piisavuse üle peab praegu otsustama tark, kogenud, julge ning erapooletu ja empaatiline prokurör, kes seda kahtlemata on ja keda ka ühiskond niisuguseks peab.

Kuid seda võivad mõjutada näiteks mitmesugused teadvustamata mõjurid ja mingil määral ka riigi peaprokuröri prioriteedid. Kuna kuriteo hüpoteesi hakatakse kontrollima esialgsetest andmetest lähtuvalt, peaks olema arusaadav, kui uuenenud teadmise pinnalt kuriteotunnuseid enam ei paista ja kriminaalmenetlus lõpetatakse. Seega ei pruugi alati olla nii, et kus suitsu, seal tuld. Kriminaalmenetluse alustamiseks piisavate nappide kuriteotunnuste juurest kindlamat otsustamist võimaldava teabeni jõudmine võib olla vaevaline ja ajamahukas. Mida kauem on mingi kuriteokahtluse kontrollimisega vaeva nähtud, seda keerulisem on möönda argumente, mis räägivad kriminaalmenetluse jätkamise vastu. Prokuratuur on praegu justiitsministeeriumi valitsemisalas, nii et lõppkokkuvõttes peaks just justiits­ministeerium analüüsima ka kriminaalmenetluste alustamise põhjendatust ja selle eest ka poliitiliselt vastutama.

Meedia põhjustatud kahju

Prokuratuur toimib aga kriminaal­menet­lustes omasoodu ning valitsuste (sealhulgas justiitsministrid) vahetumine hoopis teises rütmis seda piisava operatiivsusega mõjutada ei saa. Kriminaalmenetluste põhjendamatut alustamist peaks aitama vältida ka piisavalt efektiivne riigivastutuse süsteem juhtudeks, mil aluseta kriminaalmenetlusega on isikule põhjustatud kahju. Alustatud kriminaalmenetlustega põhjustataks inimestele palju vähem mis tahes kahju ja menetlejatel oleks võimalik kontrollida kuriteotunnuste tegelikku olemasolu palju rahulikumalt, kui välistaksime, tahaksin siinjuures öelda, et mis tahes vahenditega, kriminaalmenetluse alustamise meediasündmuste hulgast. Et kuidas? Ehk suudavad meediategelased eneseregulatsiooniga selle küsimuse ära lahendada?

Niinimetatud Savisaare kriminaalmenetlus, mis jõudis avalikkuse ette seiklusfilmiliku reality show’na, kus jooksid ringi hundikoerad ja maskidega korravalvurid, on olnud algusest peale kahetsusväärsel kombel tugeva poliitilise aktsendiga.

Andras Kralla / Scanpix

Saar kritiseerib ka meie kriminaalmenetluse vormide paljusust, samuti neid, kes suhtuvad skeptiliselt võimalusse käsitada vaid tõde iga kriminaalmenetluse eesmärgina. Saar, aga ka näiteks Rait Maruste (PM 28. XI 2019) on kokkuleppemenetluse ja teistegi kriminaalasja lihtsustatud lahendamise vormide (lühi-, kiir- ja käskmenetlused ning mitmed otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamise võimalused) osas tajutavalt mossis. Saar kirjutab: „kriminaalmenetlus kaotab oma mõtte niipea, kui see kaotab sideme tõe tuvastamisega“.

Täpselt sama suure tõe nõudmine eranditult kõigilt kriminaalmenetlustelt ja teiselt poolt „sideme kaotamine tõe tuvastamisega“ on ju erinevad asjad, kusjuures ma ei pea kumbagi võimalikuks. Ka praegu on kriminaalmenetluses üheselt ja selgelt lubatud otsustamisel lähtuda üksnes uurimise käigus tuvastatud asjaoludest. Ka eranditult kõigis lihtmenetlustes on kogutud tõendite pinnalt võimalik öelda, kuidas kuritegu aset leidis. Mingil juhul ei kaotata üheski kriminaalmenetluses sidet tegelikkusega ja ka isiku süüditunnistamine nt kokkuleppemenetluses ei tugine ju ometi mingile loole, mille prokurör on lihtsalt välja mõelnud.

Küsimus on vaid selles, kas see side peab kõigis kriminaalmenetlustes olema sama tugev ja tihe, samaväärse kvaliteediga jne. Kui prokuratuur on krimi­naalmenetluses tuvastanud tegelikkusega sideme, mille olemasolu ei eita ka kahtlustatav, siis miks peab eranditult igas asjas kangekaelselt jätkama aja ja raha kulutamist kõnealuse sideme veel paremaks avamiseks, kui pooled peavad võimalikuks asja lahendamist säästvamalt juba kindlaks tehtud sidemele tuginevalt? Kriminaalasja lihtsustatud lahendamise vormid ei ole ju mingi Eesti eripära (saati siis nõukaaja jäänuk), vaid ilmselgelt kogu maailmas üha enam ja enam kasutusel võimalus.

Tõsi: meie „menetlusliku kaunitari“, kõigi võimalike garantiidega üldmenetluse osakaal on keskmiselt tõesti vaid umbes 10%. Mitu protsenti üldmenetlusi võiks olla meie oludes optimaalne, õige? Kui meie poliitikud mingil ajal leiaksid, et kõik kiirendatud menetlused tulekski kaotada ja nii kõigis nn moosi­varguste, tapmiste kui ka äärmiselt keerukate majanduskuritegude puhul tuleb politseil, prokuratuuril ja ilmselt kohtutelgi võidelda viimse veretilgani ning jõuda alati lõpuks välja selle ühesuguse vikerkaarevärviliselt kauni nn lõpliku tõe randa, siis … Ühelt poolt kardan väga, et siis võidakse lihtsalt hakata tõeks nimetama olukordi, mis tegelikult nagu väga tõde ei pruugi olla (muu hulgas ka siis, kui just sellise tõe ootust on tugevalt toetanud meedia). Teiselt poolt tuleks sellise muudatuse tulemina suurendada politsei, prokuratuuri ja ka kohtunike arvu vähemalt kümme korda.

Kindlasti poleks see kooskõlas planeeritava riigireformi põhisuundumusega (hõõruda riiki õhemaks). Liiatigi puudub igasugune garantii, et kriminaalmenetlusega hõivatud juristide armee ka sajakordne suurendamine tagab eranditult kõigis kriminaalasjades täpselt samasuguse tõeni jõudmise. Mitte kusagil maailmas pole sellist tulemuslikkust suudetud saavutada. Arvan aga, et erinevalt praegusest peaks prokuratuur (mõistetavalt koostöös kahtlustatavaga) valima lihtsustatud vormi siduvalt ära juba kohtueelse uurimise lõpuks. Parimate ja menetlusökonoomiast lähtuvate kavatsustega seadusesse lisatud võimalused minna erandjuhtudel lihtsustatud menetluse teed ka kohtuliku arutamise ajal on kujundanud olukorra, et peaaegu kõigis kriminaalmenetlustes ongi kogu aeg kõik kriminaalmenetluse vormid võimalikud. Selline pidev valikusituatsioon survestab kahtlustatavat, ent pärsib ka efektiivset tõendite kogumist.

Meie põhiseaduse §-s 146 sätestatu levinuima tõlgenduse kohaselt tuleb tuntud fraasi „õigust mõistab ainult kohus“ mõistagi lihtsa reeglina, mille kohaselt kõik ühiskonnas tõusetunud õigusliku sisuga vaidlusküsimused otsustab lõppkokkuvõttes õigusrahu tagavalt kohus. Sellest tekstist tulebki aru saada nii, nagu kirjas on. Eesmärk ongi vaid õigusrahu taastamine ja kohtuvõimule eranditult kõigis asjades veel ka tõe tuvastamise eesmärgi seadmine on silmakirjalik ja ebareaalne. Tõde kriminaalmenetluse fikseeritud eesmärgina ei ole võimalik leida ka mitte asjakohase seaduse ehk KrMS tekstist. Ja ma tõesti ei kujuta hästi ette ühtegi Eesti kohtunikku, kes julgeks väita, et ta läheb igal hommikul tööle tõtt ja ainult tõtt tootma ning et kohtu tootmisliinilt tulebki eranditult vaid tõekujulisi esemeid. Milleks meile veel ka teaduste akadeemia?

Tehnilis-praktilisel lähenemisel tulevad meile kohe ja otse vastu sellisedki kriminaalmenetlusega igavesti ja alati vaid tõe leidmise vastuargumendid, et paraku võib kriminaalmenetlus lõppeda ka näiteks kahtlustatava surmaga. Veelgi hullem: Euroopa inimõiguste kohus lihtsalt nõuab meilt tungivalt, et mõnikord peab kriminaalmenetlus lõppema seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ja küsimata, kas tõde käes. Kahtlustatavale tuleb tagada ka kaitsja, kellelt ei saa ega tohi eeldada tegutsemist käsikäes prokuröriga tõe suunas. Ka sõna otseses mõttes tõe tuvastamise vahendite, tõendite kogumise lubatud viiside osas on ju seatud üsnagi ranged piirangud. Nii tohib Eestis jälitustegevusega tõendeid koguda erandjuhtudel vaid siis, kui see muul (tavapärasel) viisil võimalik pole. Kui nii kahtlustatav kui ka prokurör on seaduslikult igati korrektselt1 kokkuleppe­menetlusega nõustunud, siis on kahtlustatav ja ka riik prokuratuuri näol aktsepteerinud asjas õigusrahu saabumise faktiliste asjaolude tuvastatuse juba sellisel tasandil, mis ei oleks üldmenetluses süüditunnistamiseks piisav.

Kriminaalmenetlused ei ähmasta meid iga päev ümbritsevat maailma jutuga selle maailma sarnase mõistmise võimatusest, vaid püüavad selgitada konkreetse minevikusündmuse asjaolusid niivõrd, kuivõrd seda võimaldavad neile kehtestatud tajumispiirangud. Kui teha väike kõrvalepõige pikemat aega vältava nn Raua-Vahtre konstruktivismidiskussiooni juurde, siis tuleb tunnistada kuriteo erinevate asjaolude tuvastamise erinevust. Esmapilgul võiks ju arvata, et kuritegu reaalse (kuigi algul vaid hüpoteetilise) minevikusündmusena on objektiivsetele loodusseadustele allutatud nähtus, mille kujundamiseks konstruktivistil mänguruum pigem puudub.

Kriminaalmenetluses ei tule aga välja selgitada mitte üksnes objektiivset reaalsust tajutavalt mõjutanud kuriteo asjaolud (teo toimepanemise aeg, toimepanija, toimepanemise viis, vahend jne), vaid näiteks veel ka kuriteo nn subjektiivne koosseis (kas tegu pandi toime tahtlikult või vähemalt ettevaatamatusest). Kuna ei tule kuigi sageli ette, et kahtlustatav oleks „linti lausunud“ otsese tapmistahtluse, siis tuletavadki (ehk konstrueerivad!) juristid enamikul juhtudel sellise tahtluse kuriteo n-ö objektiivsete tunnuste pinnalt (mitu korda rünnati kahtlustatavat, kui julmal viisil, käitumine enne ja pärast tegu jne).

Nn Savisaare kohtuasja õppetund

Mida siis nn Savisaare asjast õppida? Käsitagem seda kohtuasja ajendina, et käivitada lõpuks ometi riigis sisuline diskussioon süütegude menetlemise uue paradigma kujundamiseks. Seadus­andja vahepealne oskamatu tegevus KrMSi parandamisel2 on minu hinnangul kujundanud olukorra, kus edasine parandamine enam piisava süsteemsusega võimalik pole. Uuenenud oludes nõuavad menetluses muudatusi ka globaalne kuritegelik maastik koos seda peegeldava täiesti uuelaadse tõendusteabega,3 privaatsfääri sisuliselt olematuks muutnud tehnilised jälitusvõimalused,4 aga ka vajadus tagada kujunenud olukorras siiski, võimalik et täiesti uuel moel see, mida me nimetame praegu ausaks menetluseks ja põhiõiguste proportsionaalseks riiveks.

Olen ka varem rääkinud vajadusest hõlmata riigireformiga ka kohtuvõimu toimimine ning selle raames siis ka kriminaalmenetlus.5 Kohtuvõimu toimealas on midagi reformida märgatavalt keerulisem, kui seda on riigikogu liikmete arvu vähendamine või muul selgelt nähtaval moel riigi raha väidetav kiire kokkuhoidmine. Riigireformi üks kesksemaid pragmaatilisi eesmärke ehk riigipidamise kulukuse (märgatav) vähendamine ei saagi aga olla kohtuvõimu tasandil ainumäärav. Mitmete uuringute kohaselt on Eesti kohtuvõimu toimimine (nagu ka meie meditsiinisüsteem) juba üks efektiivsuse musternäiteid. Üldjuhul ei ole seda pelgalt kulutuste vähendamisega enam võimalik parendada.

Ehk ei tohiks siiski riigi reformimisel nii paduliberaalne olla, et kui odavalt ei saa, siis paremat ei tahagi? Tõsisemat kaalumist väärivad kõigepealt muudatused süüdistusfunktsiooni teostamisel. Asjaolu, et kehtiva seaduse kohaselt tagab just prokuratuur nii kohtueelse menetluse tulemuslikkuse kui ka seaduslikkuse, võimaldab piisava pahatahtlikkuse korral käsitada kõiki prokuratuuri reformimise ettepanekuid kui mitte kuritegevuse mahitamisena, siis vähemalt kuritegevusevastase võitluse takistamisena. Seetõttu toonitan, et kohtueelse menetluse praegune korraldus ja selle raames uurimisasutuste ning prokuratuuri pädevuse piiritlemine ei ole midagi iseenesestmõistetavat ega ainuvõimalikku, vaid lihtsalt ühe valiku tulem.

Kohtueelse uurimise tulemuslikkuse osas on olnud nii paremaid kui ka halvemaid päevi. Igor Gräzini omaaegne arvamusavaldus kusagil meedias, et nn maadevahetuse asja oleks III kursuse juuratudengid ära uurinud kahe kuuga, on mõistetavalt väike kirjanduslik-poliitiline liialdus. Kohtunikuna mäletan aga väga hästi, et maadevahetuse asja sadade kohtutoimikute hulgas oli umbes kolmandiku jagu tõepoolest selliseid köiteid, mida ei soovinud tõendamisel mitte kordagi ja mitte üheski kohtuastmes avada ei pooled ega pidanud seda vajalikuks ka kohtud.

Karistamise eesmärgist

Ka igivana ja äärmiselt keeruline karistamise eesmärgi temaatika on taas meie avalikkuse huviorbiiti tõusmas. Igati asjakohaselt on diskussiooni lülitunud Heili Sepp (Sirp 17. I), kes on kirjandussõbrana tuletanud oma jutu tonaalsuse Lutsu „Kevade“ õpetaja Lauri arusaamast, et kättemaksmine on tegelikult üks halb asi.

Kindlasti ongi lapsevanematele sümpaatne enamasti ikka just see kõnealune Paunvere kooliõpetaja, kuigi argielus ette tulevates kasvatuslikes olukordades on sageli avastatud endas ka julkjürilikke jooni.

Meie karistusseadustiku § 56 kohaselt on karistamise eesmärk tegelikult ikka üsna ähmane. Kui lähtuda karistamise kõige üldisematest põhiliikidest (kas kättemaks või ennetamine), siis on ju tõlgenduslikult meil karistamise eesmärgina esiplaanil kahtlemata ikka see vana hea kättemaks (süü suurus karistamise alusena). Seadusandja üritab seda hädiselt kombineerida preventsiooniga, kui kohustab kohut pärast kättemaksu täpse suuruse väljaarvutamist arvestama ka süüdlase mõjutamisvõimalustega, et ta hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest, aga ka õiguskorra kaitsmise huvidega.

Minu arvates ei ole võimalik kättemaksu põhieesmärgiks seades saavutada ühtlasi piisava efektiivsusega preventiivseid eesmärke. Kui süüst lähtuvalt panna kõigepealt millimeetri täpsusega paika karistus ja hakata seejärel seda ennetuskaalutlusel vähendama, siis ei vasta ju lõplik karistus enam süüle ega ole adekvaatne kättemaks. Aga preventiivsest eesmärgist lähtuv karistuse suurendamine ei lähe kohe mitte, sest karistus ei tohi ju ometi süüst suurem olla! Niisiis kipubki meil karistamisel tegelikult valitsema ikka eeskätt ja põhiliselt see vana hea ja turvaline kättemaks.

Siinkohal saan ma aga vaid nõustuda Winfried Hassemeriga, et karistamise kättemaksuteooria on tegelikult oma aja ära elanud.6 Niisiis on ju iseenesest kena, et Sepp ei taha olla kohtunikuna mitte esmajoones kättemaksja, vaid püüelda hoopis preventiivsete eesmärkide (täpsemalt siis nn taastava õiguse) suunas. Praegune karistusseadus minu meelest kohtunikule sellist valikuvabadust aga ei taga. Veelgi suurem mure on see, et kõik need ennetuse eesmärki silmas pidavad teooriad „upuvad tegelikkusesse“.

Need teooriad töötavad suuresti vaid tühikäigul ja kaotavad veenvuse niipea, kui preventsiooni tulemuslikkus on kesine või puudub sootuks. Ring kipub sulguma, kuna võrdlemisi üldtunnustatud arusaama kohaselt ongi ennetus­tegevuse mõju tegelikult väike … Eduard Raska tavatses kuluaarides oma elutöö karistamise eesmärgi küsimuses võtta kokku sõnadega, et karistus saab maksimaalselt olla vaid midagi elektrikarjuse-sarnast, mis ütleb lehmale, et ära enam siia tule – ja see ongi kõik.

Kui meie karistusõiguse teoorias ja kriminaalpsühholoogias jäetaks ometi korraks kõrvale muukeelse teooria refereerimine ja püütaks olla loominguline, ehk oleks siis võimalik paradigmaatiliselt täiesti teistsugune lähenemine nii karistamise eesmärgile kui ka karistaja tööriistakastile. Sest olgem ausad: mis pagana tööriistakast see on! Pigem võiks põhikooli pinaliks nimetada eseme, kuhu mahub ju vaid üks suur sulepea, millega saab võtta kurjategijatelt (neid ühtemoodi parandavalt) vabaduse, ja selle kõrvale isikult mingi rahasumma kättesaamiseks nääpsuke pastapliiats. Üksnes luubiga vaadates märkab pinalis praktikas vähe kasutusel ja seega kokkuvõttes tähtsusetuid asjakesi, et vangistus eri põhjustel asendada (vangistusest tingimuslik vabastamine jms).7

1 Kui korrektsuse osas on kahtlusi, siis tuleb nende kõrvaldamisega eraldi tegelda ja vajadusel ka seadust muuta.

2 KrMSi 2004. aasta algversioon pole muidugi veatu, aga rida KrMSi täiendusi on kantud süüdistusfunktsiooni huvidest ja ka õigustehniliselt ülimalt küündimatud. Eriti käib see 1. IX 2011 jõustunud muudatuste kohta, mida on kõvasti kritiseeritud (seni seadusandjale igasuguse mõjuta) riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. V 2016 lahendi 3-1-1-22-16 (https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/marksonastik?asjaNr=3-1-1-22-16) põhjenduste teises osas ja veelgi rohkem sellele lahendile lisatud kahe kohtuniku eriarvamuses.

3 Praegu pole konsensust küsimuses, mida kujutab endast nn digitõend ja kuidas on õige nende kogumisel toimetada.

4 Normaalne peaks ju olema, et iga uue tehnikaime lubamine põhiõiguste uueks riivajaks kriminaalmenetlusse otsustatakse poliitilisel tasandil avalikkust teavitades ikka eelnevalt, mitte tagantjärele, nagu see kipub sageli olema.

5 https://media.voog.com/0000/0038/9691/files/35Kergandberg.pdf

6 Winfried Hassermer, Warum Strafe sein muss. 2. Auflage. Ullstein Buchverlag GmbH, Berliin 2009, lk 67.

7 Kurjategijate uute ja moodsamate kohtlemisviiside otsingul võiks ehk inspiratsiooniallikana kasutada ka Rein Raua romaani „Viimane kustutab tule“. Istud nt kinni seni, kuni saad valmis mingi kunstiteose, näiteks romaani. Boris Kabur olevat kuuldavasti kusagil Venemaa vangilaagris meisterdanud valmis mootorsae Družba. Tõsi, välja teda minu teada sellele vaatamata ei lastud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht