Tõemeelne tõevastane või advocatus diaboli?

Kas filosoofia suudab meid paremini elama õpetada?

JAANUS SOOVÄLI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Leo Luksi artiklikogumik „Filosoofia kui looming“ on Luksi enese loodud ja koordineeritava sarja „Vabamõtlejad“ viies raamat. Paraku olen jõudnud peale Luksi kogumiku lähemalt vaadata ainult sarja esimest raamatut, Hasso Krulli „Imelihtsat tulevikku“ (2020), kuid nende kahe põhjal tundub küll, et kui kõrvale jätta mõned mingis mõttes arusaadavadki, eelkõige vormistuslik-formaalsed sünnivaevused, on sarja näol tegemist vägagi tänuväärse ja tarviliku täiendusega Eesti raamatu- ja mõttemaastikul ning muidugi kogu kultuurielus.

Sõna „vabamõtleja“ viitab üldjuhul mõtlejale, kes mõtleb teisiti, kui on parajasti harjumuspärane, kes ei korda juurdunud dogmasid või traditsioonilisi mõttemalle ega ole mõistagi ka mingi (valitseva) ideoloogia hääletoru. Traditsiooniliselt on ateiste peetud kõige suuremateks vabamõtlejateks, tänapäeval on kristlane tihtipeale see, kes peab õigustama oma olemasolu. Dogmad muutuvad, nii et XX sajandi teise poole vabamõtleja võib kergesti olla praegu dogmaatik ja vastupidi. Oma parimal kujul võiks vaba mõtlemine (muidugi sel määral, nagu see on võimalik) olla siiski enamat kui pelgalt reaktsioon, reaktiivne mõtlemine. Kindlasti on see kaugel nüüd valitsevast, kui tahes vabamõtlejalikku nägu tegevast moralismi- ja ideoloogiahüpertroofiast, mis, kui sellesse nakatuda, paneb igaühe kõõritama. Mulle tundub, et Leo Luksi mõtlemine, nii nagu see avaldub vaadeldava kogumiku artikleis, on aktiivne, suhteliselt suveräänne ja moralismist vaba.

Kogumik sisaldab kirjutisi, sealhulgas ka paar vestlust, filosoofiast, kirjandusest ja ühiskonnast. Need on avaldatud ajavahemikul 2003–2020, suurem osa siiski pärast 2010. aastat. Väljaanded, kus artiklid on ilmunud (Delfist ja Eesti Ekspressist kuni Sirbi, Keele ja Kirjanduse ning Akadeemiani), on muidugi nii suunitluse kui ka lugejaskonna poolest võrdlemisi erinevad, mistõttu varieerub ka kogumiku kirjutiste sisuline haare, sügavus, tase ja pikkuski. Kogumik on jaotatud viieks osaks ning iga osa sisaldab viis artiklit: „Filosoofia kui looming“ hõlmab artiklid filosoofia eesmärgi ja olemuse kohta, samuti Luksi nihilismimõtlemise esituse; osas „Tõejärgsusest tõsiselt“ jätkuvad esimese osa teemad, kuid rõhuasetusega lahkarvamuse ja tõejärgsuse mõistel; „Otsustamatuse poliitika“ artikleis on autor keskendunud peamiselt päevapoliitilistele küsimustele, näiteks rahvustele või Eesti riigi mõttele; „Kogumuses“ on esitatud viie raamatu viis arvustust; osas „Ta ilmub siiski“ on puudutatud eelkõige publitseerimise ja akadeemilise kirjutamisega seotud raskusi ning jagatud selles osas mitmeid kasulikke näpunäiteid. Kogumiku lõpetab Leo Luksi luulekogu „Vaene maa“ ilmumise puhul 2018. aastal toimunud põnev vestlus „Vaese maa loomemajanduslaps“ Jaak Urmetiga, andes mõningast aimu ka tema luuleloomingust. Toon siin näiteks üheainsa stroofi, kus väljendub poeedi varjamatu maailmavalu: „Türa, türa, türademaa, / türademaa, siin peab / elama“.

Kogumiku artiklid ei moodusta muidugi ühemõttelist sisulist tervikut, selleks on vaadeldavad teemad liiga mitmekülgsed, kuid ometi on kõikide artiklite puhul selgelt tajutav üks ja sama signatuur – Leo Luks kogu oma mitmetisuses. Mis iseloomustab seda signatuuri? Ma ei süüvi siin Luksi nihilismimõtlemisse ja selle ühte põhipostulaati, kirjanduse ja filosoofia ühtesulamise käsitusse. Selles osas on mul omad (filosoofilised) kahtlused, mida olen aastaid tagasi juba väljendanud tema „Nihilismi ja kirjanduse“ arvustuses (vt Sirp 20. XI 2015, „Ei-b või ei ei“). Sellegipoolest on tõsi, et Luks on Eestis üks väheseid, kes on nihilismi, tõetuse, tõejärgsuse probleemi (veel enne, kui see viimane sai üleilmselt populaarseks), päris sügavuti lahanud ja teinud vivisektsioonist omad järeldused.

Siin polegi nii oluline, kas nende järelduste ja järeldusmehhanismidega nõustuda või mitte, kuid probleemidele, s.t ühiskonna, kultuuri süvakihtidele, on tarvis pihta saada. See on ikka kõige raskem ja õnnestub kõige harvemini. Selline lähenemine paistab olevat ka üks osa Luksi filosoofiakäsitusest: filosoofia esitab küsimusi, püstitab probleeme, lahendused (lahenduskatsed siiski mitte) on teatud mõttes sekundaarsed (vt nt artiklit „Kas filosoofia suudab meid paremini elama õpetada?“, kus Luksi vastus lühidalt on, et ei – ei suuda.). Kogumiku filosoofiliselt kõige tuumakamad artiklid kindlasti ongi teises alajaotuses „Tõejärgsusest tõsiselt“ paiknevad „Lahkarvamuste staatus tõetus maailmas“ (ilmunud Akadeemias) ja „Tõejärgsusest tõsiselt – tõetus kui nihilismi ajastule vastav intellektuaalne hoiak“ (ilmunud varem Studia Philo­sophica Estonicas ehk SPEs).

Põnevusega lugesin artiklit „Konstruktiivne tüli“, mis on õigupoolest paar aastat tagasi Sirbis ilmunud arvustus, kus vaatluse alla Rein Raua koostatud raamat „Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid“ (ilmunud 2019). Üksnes pistelise meediajälgijana oli mul nii see debatt, arvustus kui ka raamat ise kahe silma vahele jäänud. Ekskursina tasub märkida, et vähemalt osaliselt võib Luksi kogumikku lugeda ajastu dokumendina: siit saab päris hea ülevaate, millised on olnud eelkõige viimasel kümnel aastal ühiskonnas aktuaalsed küsimused (vt nt artiklit „Palk ilma tööta?“, mis puudutab Õnnepalu ja kirjanikupalka etc.). Kuid tagasi konstruktiivse tüli juurde, sest teema on aktuaalne: sotsiaalkonstruktivism. Raua koostatud kogumikus astuvad esile kaks leeri: sotsiaalkonstruktivismi pooldajad (Raud ise, Aet Annist, Mikko Lagerspetz) ja selle vastased, objektivistid või realistid, nagu Luks neid nimetab (nt Lauri Vahtre, Peeter Espak, Maarja Vaino jne). Luks tunnistab üsna alguses, et lähtuvalt oma filosoofilistest alususkumustest on konstruktivism talle palju hingelähedasem, kuid ometi, tundub, on ta esitanud ka vastasleeri argumendid ja seisukohad suhteliselt neutraalselt, suhteliselt „objektiivselt“, suhteliselt erapooletult ja konstruktiivselt. Polariseerunud ühiskonnas tundub see lausa võlutrikina. Ja seejuures on teinud seda mõtleja, kes on meil kõige teravamalt õõnestanud tõe ja objektiivsuse mõiste. Igatahes võiks see debatt jätkuda. Essentsialismil on ilmselged nõrkused, mida on õigusega armutult rünnatud juba viimased 150 aastat ja kauemgi. Kuid sotsiaalkonstruktivismi, vähemasti selle tugeva vormi nõrkused ei ole väiksemad, kuigi neid on võib-olla vähem teadvustatud. Igatahes tuleks antropotseeni ajal sotsiaalkonstruktivism uuesti mõtestada (kui selline ajastik on meil üldse praegu või on seegi konstruktsioon?). Tundub ju praegu, et loodus (mis asi see on?) maksab nüüd inimesele, inimese konstruktsioonidele, kätte. Muidugi, kõige suuremad kliimaaktivistid on enamasti ka kõige suuremad konstruktivistid – on see paradoks?

Huvitav oli ka lugeda jällegi üht päevakajalist artiklit „Kirjandus ja/või propaganda“. Selle keskmes on (:)kivisildniku „Armuloo prügikast“, mille EKLi Tartu sektsiooni juht Berk Vaher sildistas propagandaks ja seega sobimatuks Tartu Kirjanike Maja luuleõhtul ettekandmiseks. Luks analüüsib suhtelise põhjalikkusega küsimust, kas antud juhul on ikka tõepoolest tegemist propagandaga, ja jõuab järeldusele, et pigem siiski mitte. Seejuures kunstiline tase teosel justkui oleks, vähemasti mitte viletsam kui tema varasematel teostel. (Mainin igaks juhuks, et ei ole ise seda luuleraamatut lugenud.) Pealegi, kui pidada „Armuloo prügikasti“ propagandaks, tuleks Luksi sõnul sama silt palju põhjendatumalt omistada üsna suurele osale loomingust, kaasa arvatud Hasso Krulli „Imelihtsale tulevikule“.

Luks kahtlustab, et propaganda sildi taga varjub siiski veel midagi muud, teatud välistamistaotlus, mida tänapäeval nimetatakse tühistamiskultuuriks: „tema jaoks [s.t Berk Vaheri] pole vististi taunitav mistahes maailmavaateline propaganda, vaid just sedasorti propaganda, mida tavatsetakse nimetada parem­äärmuslikuks“ (lk 225). Veidi hiljem Luks lisab: „Paistab, et üle­üldine polariseerumine on jõudnud sotsiaalmeediast kirjandusväljale, nii et tekib kiusatus mulle sobimatud tüütud räusklejad ühe käeliigutusega blokeerida“ (lk 227). Lõpetuseks soovitab ta kaunis mõistlikult maailmavaatelised kemplused kirjanduselu administreerivates rollides kõrvale jätta. Seejuures on ehk oluline või vähemasti huvitav märkida, et Luksi enda maailmavaatelised sümpaatiad kalduvad ilmselgelt pigem vasakule, see peaks ilmnema juba tema filosoofilistest alususkumustest.

Igatahes on osutanud Luks päris suurele kitsaskohale meie ühiskonnas. Lõpuks jõutakse muidugi tagasi sõnavabaduse teema juurde, mille arutamine on ühiskonnas veel suuresti ees. Meil ei ole just palju filosoofe, kes võtaksid akadeemiliste uurimuste kõrvalt sõna ka olulistel päevakajalistel teemadel, iseäranis muidugi neid, kes teeksid seda vabalt – ka vimmavabalt – ja suveräänselt. Leo Luks on kahtlemata üks neist. Mõnel võivad mõnede Luksi kirjutistega tekkida võib-olla maitsesobivuslikud raskused, kuid loodan, et need suudetakse ületada – asi on seda väärt!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht