Theodorakis, pronkssõdur ja nurjunud resolutsioon

Eestis hüvanguks leiutatud poliitikainstrumendist on saanud meie vastase tööriist, mida oma poliitvõtete kordamisse kinni jäänud Moskva kasutab ikka ja jälle.

TOOMAS ALATALU

2. septembril suri maailmakuulus helilooja ja vasakpoolne poliitik Mikis Theodorakis (1925–2021). Reageeris kogu maailm, ka Eesti. Venemaa peamine telekanal Rossija24 tegi peapäeva­uudistes pika järelehüüde, kuhu mahtus seegi, et aktiivse ja mõjuka inimesena avaldas Theodorakis protesti ka pronkssõduri teisaldamise vastu Tallinnas aprillis 2007. See arvatavalt paljudele üllatav tõdemus kõlas rivis Theodorakise protestidega Belgradi pommitamise ja Iraagi sõja vastu. Sõnumit illustreerisid fotod ja filmikaadrid.

Järgmisel päeval algas Tallinnas Lennart Mere konverents ja selle külalistele idast ja läänest pakutud trükiste hulgas oli ka kohalik üllitis: Ivo Juurvee ja Mariita Mattiiseni „The Bronze Soldier Crisis of 2007. Revisiting an Early Case of Hybrid Conflict“. 50-leheküljese nn pronkssõdurikriisi kui hübriidsõja varajase ilmingu käsitluse kaanel on kuulus kokapoisi foto, ent tekstis pole mingitki viidet, mis seoks Theodorakise Tallinnas toimunuga. Kasutatud allikate nimekiri mahub viiele leheküljele, ent igal juhul pole nimistus juba detsembris 2008 ilmunud Euroülikooli väljaande Baltic Horizons pronkssõduri teisaldamise erinumbrit „Bronze Soldier Removal“ (nr 10, 175 lk). Selle põhjalikus kronoloogias on kirjas, et 29. aprillil 2007 toimus Tallinnas Euroopa Vasakpartei juhatuse koosolek, kus olid kohal 29 isikut 17st riigist, sh Kreeka toonase Vasakliidu esindajad. Formaalselt oli ürituse peremeheks mõjult olematu Eesti Vasakpartei, ent seltskonna ja just õigeks ajaks maaletoojaks mõistagi Kremli teenistused. Need pealtnägijad olid kärmed (esimene avaldus Tallinnas veel samal päeval) omameelsete ja kõigi kasulike informeerijad läänes. Moskva praktikat tundes ei tulnud üllatusena, et Kreekas tegi avalduse pronkssõduri kaitseks riigi kõige nimekam vasakpoolne.

Mõistagi pole mõtet Theodorakise avalduse kaalu ülehinnata, ent üldtuntud ja terava konflikti tagantjärele analüüsilt juba hübriidkonfliktina oodanuks ikka ka ülevaadet vastaspoole rahvusvahelisest valmisolekust toimuvale reageerida. Tahtnuks näha ka kokkuvõtvat pilti seda protsessi saatnud kohalikest poliitlahingutest: augustis 2006 algasid Tallinna linnavalitsuse organiseeritud „ümarlauad“, kus osales pea pool erakondadest ja jagus monumendi paigalejäämise pooldajaid. Teine pool tegi avaldusi mujal. Minu veendumust mööda saabus lõplik selgus poolte paiknemises pärast mitmeid tunde ja distantsilt toimunud poliitilisi manööverdamisi juba mainitud 29. aprillil. Sellest pole värskes üllitises sõnagi, kuigi 2008. aasta väljaandes on need võtmepäeval tehtud käigud kajastatud ja ka vastavad dokumendid toodud.

Meenutuseks. 28. aprillil 2007 avaldas Venemaa riigiduuma esimees Grõzlov lootust, et tekkinud kriisi lahendavad „Eesti parlamendi ja omavalitsuste pragmaatilised jõud“, ja teatas duuma aseesimehe saatmisest Tallinna. 29. aprillil aga kogunes juhtumisi Eestimaa Rahvaliidu erakorraline kongress (uue erakonna juhi valimiseks) Viljandis.

Vaevalt tööd alustanud, tegi kongressi juhatus delegaatidele ootamatu ettepaneku võtta vastu Ansipi valitsuse tegevust tauniv resolutsioon. Selle suhteliselt pikk tekst projekteeriti ekraanile, kuid protestisin kiirelt silmatorkavad ülepakkumised ja saali sumina saatel läks tekst redigeerimisele. Tund aega hiljem pakuti juba muudetud teksti. Nüüd oli vastuvaidlejaid rohkem, eestseisus kõhkles ja jäi mulje, et katsega on kõik. Ometi – pärast lõunat pandi resolutsioon kolmandat korda vastuvõtmiseks ekraanile, mille peale protestis ka ekspresident Arnold Rüütel.

Õhkkond oli algusest saati pingeline: jälgiti ju samuti Tallinnas toimuvat ja sealt tulevast infost jäi meelde linnapea pressikonverentsi korduv edasilükkamine. Edgar Savisaar nagu ootas midagi ja kui meenutada mainitud „ümarlaudu“, siis seal oli räägitud ka Rahvaliidu nimel. Pakutud resolutsioon kajastas seda ja oli ütlematagi selge, et Ansipi valitsuse tegevust kritiseeriva Rahvaliidu avalduse vastuvõtmine loob selgelt uue poliitilise seisu kriisis, mille tegelikke mõõtmeid paljud veel ei adunud – kaks erakonda valitsuse vastu on ju midagi muud kui üks!?

Jääb vaid kahetseda, et tagasivaatelises analüüsis on kajastamata jäänud mitmed põhimõttelised ja toimunut avavad olulised faktid. Pronkssõdurist rääkimise lõppu pole küll karta. Peapõhjuseks mõistagi naabri komme kasutada kord üles löödud vahtu kuniks võimalik! Seejuures on omaaegne tähelepanu taganud sellegi, et USAs ja Euroopas puhkenud „valede“ monumentide mahavõtmise kampaanias kasutatakse võrdlusfaktina ka meie pronkssõduri teisaldamist. Seda enam tuleb pronkssõduri teema järgmine siinne käsitlus korralikult kokku panna, kasutades ka vahetult osalenute teavet. Mööngem, seda viimast kasutavad meie uurijad harva, nagu ka Eesti kogemust või panust mõne muu protsessi kulgemises.

Viimast inspireeris mind ütlema eeltoodud tsitaat Grõzlovilt – „konstruktiivsed jõud parlamendis ja omavalitsustes“. Juba viitasin, et Moskva on omamoodi kinni teatud poliitvõtete kasutamises ehk siis korratakse end ikka ja jälle. Väidan, et kombinatsiooni „jõud parlamendis ja omavalitsustes“ (pronksmehe rahutusi jagus ka Narva ja Jõhvi) eeskujuks olid Eestis aastal 1990 tekkinud kõigi tasandite saadikute, s.t ülemnõukogu ja kohalike nõukogude saadikute regioonidevahelised kogud. Neisse kuulusid Eesti ülemnõukogu, Tallinna linna ja rajoonide, samuti Kohtla-Järve, Narva ja Sillamäe volikogude Moskva-meelsed saadikud. Nad ei kogunenud mitte ainult omaette, vaid tegid augustini 1991 ka ühisistungeid Venemaa Föderatsiooni ülemnõukogu, Leningradi ja Pihkva oblastinõukogude, Ivangorodi, Kingissepa, Slantsõ, Riia, Daugavpilsi, Liepāja, Klaipėda ja Šalčininkai linnanõukogude saadikutega. Mõtte selguse huvides lisan kohe, et järgmiseks kõigi tasandite saadikute suurürituseks oli Ukraina 3477 Moskva-meelse saadiku kogunemine Harkivis 22. veebruaril 2014, kus vastu võetud deklaratsioonis tühistati kõik Ukraina ülemraada ja valitsuse Kiievis tehtud otsused ja lubati ise kord riigis taastada. Harkivis kogunenud inimesed olid need, kes alustasid järgmisel päeval okupatsioonivõimu kehtestamist Krimmis (kurikuulsad rohelised mehikesed olid poolsaarel tegevust alustanud juba 20. veebruaril) ja vallandasid peatselt verised sündmused Donbassis ja Odessas.

Olen juba Akadeemias (nr 9, 2019, lk 1562) kirjutanud, et selle efektse kombineeritud võitlusvormi peale tulid Eesti suveräänsuse meelsed NSVL ja ENSV ülemnõukogu, Tallinna, selle rajoonide, Maardu ja Saue alevi saadikud (üldkogu tööd juhtis Tiit Käbin) ja nende vastaspoolt maha rahustav tegevus kahe nädala jooksul tagas Eesti suveräänsusdeklaratsiooni rahuliku vastuvõtmise 16. novembril 1988. Järgmiseks kõigi tasandite (samameelsete) saadikute ettevõtmiseks sai Ülo Nugise eestvedamisel toimunud linnahalli koosolek 2. veebruaril 1990, kui 3090 saadiku nimel kuulutati Eesti iseseisvumist ja pakuti ametlikke lahkumiskõnelusi Moskvaga. Eestlaste eeskujul viisid lätlased samasuguse suurkogunemise läbi 21. aprillil 1990 Daugava staadionil, kus iseseisvust pooldava resolutsiooni poolt hääletas 8086 rahva valitud saadikut.

Eesmärgid täidetud, rahuneti. Paraku, nagu ajaloos ikka, taipas kaotanud pool hakata ise antud vormi kasutama ja nii sündiski eelmainitud regioonidevaheline nõukogu (nende kogud asusid ju hajali!), mille esimene istung peeti 26. mail 1990 Kohtla-Järvel ja mille esimeheks valiti Eesti ülemnõukogu saadik Vladimir Lebedev. Peatselt tekkisid analoogilised regioonidevahelised ühendused Lätis, Leedus ja Ukrainas. Moldovas aga lõppes kohaliku regioonidevahelise nõukogu teine istung Dnestri-äärse Moldaavia NSV (praegu Transnistria Moldova Vabariik) väljakuulutamisega ehk Moldova äsja valitud saadikud jagunesid lõplikult kaheks. Sellel üritusel oli kohal ja esines kõnega Vladimir Lebedev. Lebedev oli aktiivne osaline ka pronksiööd ettevalmistanud sündmustes ja peakõneleja 4. mail 2007 toimunud „Kodurahu“ foorumil, mille Savisaar kutsus kokku 29. aprillil, et teha lõpp „Ansipi alustatud sõjale“. Panen siinkohal punkti, et tõdeda: Vladimir Lebedev läks just manala teele, ent kus on intervjuud mehega, kes teadis ja tegi palju nii Eestis kui ka mujal? Lähiajalugu saab kirjutada vaid osaliste kaasabil.

Kuna kõigi tasandite saadikute, nii õige kui ka vale poole esindajate kogunemised on ikkagi made in Estonia, siis Putini, Lavrovi jt lõputu jutt sellest, et 22. veebruaril 2014 toimus Kiievis antikonstitutsiooniline, ebaseaduslik jne riigi­pööre, baseerub üksnes faktil, et president Janukovõtš tagandati 328 poolthäälega, aga põhiseaduse kohaselt pidanuks neid olema 337. Tegelikult olid Venemaa-meelsed juba mitu päeva varem otsustanud koguneda sel päeval Harkivis (500 km kaugusel Kiievist) ning ülemraada ja teisi saadikuid kutsusid sinna Venemaa enda telekanalid 21. veebruaril! Nagu teada, olid kohal ka Venemaa riigiduuma mõlema väliskomisjoni esimehed Margelov (too oli eelnevalt olnud kaks päeva Tallinnas) ja Puškov, samuti neli Venemaa kuberneri. Tasub mõistatada, et kui president Janukovõtš oleks ka kohale ilmunud, kas siis oleks kordunud see, mis sündis 2. septembril 1990 Tiraspolis (Moldovas). Küsigem sedagi: miks ei mainita näiteks Wikipedia Ukraina 2013. – 2014. aasta kriisi käsitlevates artiklites üldse kogunemist Harkivis? Aidakem seda artiklit luua!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht