Tervislik eneseohverdus

Kaarel Tarand

  Seisusteta ühiskonnas ei saa seisus kedagi kogu elu vältel millekski kohustada. Demokraatia üldlevinud mängureeglite ja tavade järgi kohustatakse väärikaid, sünnipärast sõltumata, kindlaks tähtajaks, näiteks üheks või kaheks valimisperioodiks, kolmeks või viieks aastaks. Ja siis hoolitsetakse, et juhikoha täitja ei saaks ka võimu pähelöömise korral end eluaegseks sättida ning teiselt poolt, et ta oleks kaitstud ka laitmatu töö korral selle eest, et rahulolevad kolleegid ja kaasvõitlejad saaksid tema kohusetundele ja asendamatusele apelleerides teda lõputult ametis olema sundida.

Kui mängureeglid paigas, peaks elu eeldatavasti ladusalt kulgema. Aga võta näpust. Alles see oli, kui Tartu ülikoolile, vanimale ja auväärseimale institutsioonide reas, rektor sootuks valimata jäi. Tähendab, kandideerisid need, kellel enamuse toetust võtta polnud, need aga, kelle autoriteet oleks neile häälteenamuse taganud, otsustasid millegipärast mitte kandideerida. Põhjendusi oli mitmesuguseid, valdav aga see, et inimesel on mingi teine tähtis töö või projekt pooleli. Iseenesest naeruväärne, sest igal viimsel kui tööd tegeval inimesel on mõni töö kogu aeg kavandamisel, pooleli või lõpetamata. Iga vähegi nupukas inimene suudab endale mitme elu jao ülesandeid välja mõelda.

Mida teha, et juhikoha vastuvõtmine või ka ainuüksi kandideerimine oleks taas endastmõistetav auasi, mitte miski, mida õiguse või kõverusega vältida püütakse? Vabadus ei saa ju ometigi tähendada egoismi, laiskuse ja mugavuse piirideta vohamist ning ettekujutust, et kohustused on ainult teistel, mitte minul! Kui primus inter pares põhimõtte rakendamine range vabatahtlikkuse alusel millegipärast välja ei tule, siis ei aita kindlasti ka rahapakkumine. Aga printsiip ise oleks rakendatav laialdaselt, mitte ainult ülikoolides. Kogu mittetulundussektori elu on rajatud sellele alusele, seda võiks olla ka erakondade elu. Või kas ikka on?

Eesti Kirjanike Liidul seisab täna ees järgmise esimehe valimine. Selle sündmuse eelõhtul on seis veel kurvem kui jaanuaris Tartu ülikoolis. Võimalikud kandidaadid on leidnud rohkesti ettekäändeid loobumiseks, omavahelises suhtluses pruugitakse kurje sõnu. Ühed ütlevad, et praegune esimees peaks jätkama ka vastu tahtmist, kuigi on võimatu mõista, kust tuleb arvamus, et võrdsete hulgas on ühe kohustused suuremad ja õigused väiksemad kui teistel. Ja miks võtab mõni õiguse arvata, et seisab üldse kohustustest kõrgemal, sest tema loomingulised “teened” on juba sedavõrd suured?

Hea küll, mis mina, kõrvalseisja, ikka kirjanike siseasju klaarin. Parem annan soovituse, kuidas edaspidi lihtsamalt hakkama saada, kui au ei kohusta ja kirjutamata tava ei kehti. Sel juhul tuleb tava kirja panna (mis küll sellega muutub tavast seaduseks). Kõige pikaealisemad järjepidevalt tegutsenud kodanikuühendused Eestis on teatavasti üliõpilasorganisatsioonid. Kuna needki pole rajatud seisuslikke piiranguid ja aukoodekseid aluseks võttes, vaid demokraatlike organisatsioonidena, siis on tegevuspraktika nad juba ammu viinud oma liikmete kui üksikisikute vabaduse piiramiseni. Näiteks vanimas Eesti üliõpilasorganisatsioonis EÜSis võib liige oma kandidatuuri mis tahes ametisse taandada kolmel põhjusel: ta on sama ametit juba varem pidanud, on viimast semestrit ülikoolis või siis olnud organisatsiooni liige vähemalt kümme semestrit. Lihtne, lisaks loeb sama ameti varem pidamisele veel staaž ja mingi eluliselt tähtsa töö lõpuleviimine.

Kui seda reeglit kirjanikele, kelle liikmesus ei ole tähtajalise loomuga (nagu üliõpilastel, kes paratamatult ükskord oma kraadi kaitsevad ja ära vilistlasmaale kolivad), siis võiks staažipiiranguna kõne alla tulla näiteks riigis üldkehtiv pensioniiga. Sellist piirajat kasutavad ju ka ülikoolid korraliste professorite valimisel. Elutähtsate tööde juriidiline määramine loomeinimeste puhul on muidugi pisut keerulisem, kuid ehk pole seda vajagi.

Olukorras, kus enamik organisatsiooni liikmetest ametist keelduda ei saa, on valik lai ja suure tõenäosusega võidab terve mõistus, see tähendab, on, kelle vahel valida, ja valitakse parim võimalikest nende ülesannete täitmiseks, mis parasjagu tähtsaimad tunduvad. Peaaegu välistatud on vähemuse kandidaadi võit ainult seetõttu, et enamus kandidaati ei esita ja siis korraldatakse n-ö hädatapmine, s.t valitakse kandidaat ära reservatsiooniga “parema puudusel”.

Lõpuks on ju tegu kogu organisatsiooni ja selle liikmeskonna mainega. Organisatsiooni ja inimeste, kes enda seast esimest võrdsete hulgas ilma suurema kriginata valida ei suuda, tõsiseltvõetavus saab kõrvalseisjate silmis kõvasti kannatada. Seda ei taha ilmselt keegi olukorras, kus kirjanduse ja kirjanike positsioon ühiskonnas pole endastmõistetavalt kindel. Piiranguid liikmete vabadustele tuleb ses valguses käsitleda kui riskide maandamist. Ja see on ju asi, mida niikuinii iga päev teeme.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht