Teooriakääridega elu proosat ning poeesiat varjava kardina kallal

Alvar Loog

Milan Kundera romaanikunsti esseeülikool Milan Kundera, Eesriie. Tõlkinud Martin Kala. Tänapäev, 2008. 158 lk.

2005. aastal prantsuskeelsena ilmunud ning tänavu eesti keelde tõlgitud Milan Kundera esseeraamatus „Eesriie” jätkub sama temaatika, millega meie lugejail oli võimalik tutvuda juba 1988. aastal kohalikku keelde vahendatud kõnes „Romaan ja Euroopa” („Valik III”) ning kümme aastat hiljem Eesti kultuuriruumi sisenenud tekstikogus „Romaanikunst”.

„Romaan ja Euroopa” (kõne Jeruusalemmas 1985) on tegelikult „Romaanikunsti” (prantsuskeelne originaal 1986) vormiliselt eklektilise koguterviku viimane peatükk. Õigupoolest võiks vabalt samade kaante vahele kuuluda ka stiililiselt hoopis ühtlasem „Eesriie”. Teiselt poolt moodustavad need kaks mõttelise triloogia seni veel eesti keelde vahendamata esseeraamatuga „Rikutud testamendid” („Les testaments trahis”, 1992).

Olgu öeldud, et viimase peateemaks on Kundera verbaalne võitlus postmodernistlikult mõistetud autori surma vastu. Kundera nõuab loomingule peamiselt kirjanduse ja muusika (täpsemalt Kafka ja Stravinski negatiivsel) näitel igavest puutumatust ning loojale võõrandamatuid ainuõigusi. Samas jagab ta prantsuse postmodernistideks loetud kirjandusteoreetikute unistust lahutada looming täielikult autori biograafiast.

Kundera teoreetiliste tekstide puhul on oluline koos autori enesega („Romaanikunsti” avasõnad) rõhutada, et neil puudub tõsisem teaduslik ambitsioon, et need on kõigest praktiku pihtimused. Kirjanduspraktiku, keda on ta enese meelest liigagi sageli valesti mõistetud; kelle sõnade kallal on omavolitsevat vägivalda tarvitanud nii ajakirjanikud, dramaturgid kui tõlkijad. Juba paar aastakümmet püüab Kundera enese isikut ja loomingut kaitsta, kontrollides igal võimalusel tema autorinime kandvate teoste tõlkeid ning keelates oma romaanide mugandamise filmideks ja näidenditeks*. Samuti on ta peaaegu täielikult loobunud intervjuude andmisest.

Kundera mitte-ilukirjanduslike tekstide sünnipära võib osaliselt otsida just vajadusest neid otsuseid selgitada; soovist, et tema sügavast teoreetilisest veendumusest kantud hoiakud ning teod ei paistaks avalikkusele kõigest vananeva staarkirjaniku lapsiku kapriisina.

„Eesriides” Witold Gombrowiczi „Päevaraamatust” kirjutades võtab Kundera ühtlasi pooleldi tahtmatult kokku ka enese mitte-ilukirjanduslike teoste olemuse ning pretensioonid. Ta kirjutab, et: „Romaanikirjanik, kes räägib romaanikunstist, pole professor, kes oma poodiumilt loengut peab. Kujutagem teda ette pigem maalikunstnikuna, kes kutsub teid oma ateljeesse, kus teid kõikjal ümbritsevad tema lõuendid, mis vaatavad vastu seinte äärest. Ta räägiks iseendast, kuid veel rohkem teistest inimestest, nende romaanidest, mida ta armastab ja mis on vargsi kohal ka tema enese loomingus. Vastavalt oma väärtuskriteeriumitele kujundab ta teie jaoks ümber kogu romaanikunsti ajaloo mineviku ja annab teile seeläbi aimu omaenese romaanipoeetikast” (lk 77).

Kui Gombrowicz kirjutab „Päevaraamatus” siiski peamiselt iseendast (juba selle esimesed neli sõna on „Mina. Mina. Mina. Mina.”), siis Kundera mitte-ilukirjanduslikes teostes, mida ei saa kuidagi pelgalt (lugemis)päevikuteks pidada, tema isikut ja elu eriti sageli ei kohta. Kõige rohkem on teda ennast kohal esimesena ilmunud „Romaanikunstis”. Seal avab Kundera mitmel puhul julgelt ukse oma loomingulisse laboratooriumi, juhatab lugejad enese elu (eelkõige just kommunistlikus Tšehhoslovakkias möödunud aastate) juurde, eksides seega päris rängalt nii samas raamatus kui ka mõlemas hilisemas esitatud teesi vastu, et romaanikirjanik peaks vastupidiselt luuletajale soovima ning suutma kaduda oma teos(t)e taha.

Ent enamasti räägib Kundera tõesti teistest. Tema kirjandusajalooliste meditatsioonide ühe ühisnimetajana võib kõigepealt esile tuua, et seal esinevad väheste eranditega vaid ühed ja samad tegelased: kirjanikud ja nende loodud karakterid. Kundera eriline sümpaatia kuulub järgmistele autoritele: Cervantes, Rabelais, Hašek, Broch, Musil, Gombrowicz jne. Kogu selle rikkalike näidetega varustatud teoreetilise tulevärgi ajalooliseks keskpunktiks (ehk ühtaegu nii erinevate epohhide lõpuks kui alguseks) on aga Kafka – Kundera kunagine kaaslinlane, kelle loomingus näeb ta tunnetuslike, vormiliste jm silmapiiride murdumist.

 

Pigem apoteoos kui ajalugu

Laiemas plaanis taanduvad kõik kolm Kundera esseeraamatut autori varjamatult rassistlikule äratundmisele romaanikunsti kesksest ning privilegeeritud kohast teiste kunstide seas (olgugi et võrdlusalusena esitatakse enamasti vaid luulet). Kundera, kes on elu jooksul viljelenud kõiki peamisi ilukirjandusžanre (proosa, draama, luule), näeb romaanis, selle ajaloos ning tarkuses peituvat õhtumaise vaimu väärtuslikemat osa: austust indiviidi, tema originaalse mõtte ja puutumatu eraelu ees. Juba 1985. aastal peetud kõnes „Romaan ja Euroopa” lausus Kundera, et „üks Euroopa hädasid seisneb selles, et pole mõistetud kõige euroopalikumat kunsti – romaani: ei tema vaimu, ei tema hiiglaslikke teadmisi ja avastusi, ei tema ajaloo autonoomiat”.

Suurelt üldistades võiks Kundera teoreetilistes tekstides näha mitte niivõrd romaanikunsti ajalugu, vaid apoteoosi. Žanri ajalooliste pööripäevade näitel püüab ta osutada, mida romaan ühtepidi võiks olla ning teistpidi peaks olema. Kundera sooviks on päästa kirjandus (ning eelkõige just romaan) ajaloo, filosoofia ja poliitika toapoisi seisusest. Sest ei loe mitte ideed, vaid teosed; romaani tarkus erineb filosoofia tarkusest. Filosoofia olemuslikule tunnetuskriisile vastandab Kundera romaanikunsti tunnetuskire. Tema täpselt sõnastamata esteetikateooria kohaselt peaks igasugune kunst (ning iseäranis just romaan) olema ideaalis eelkõige inimliku (enese)tunnetuse, mitte ilu ja/või tõe teenistuses. Poeet ei ole pelgalt sõnaosav poliitik, ajaloolane või filosoof; poeet teenib tõde, mis tuleb alles avastada.

Romaanikunsti ainsaks olemisõigustuseks on Kundera silmis üritada mõista elu kui sellist. Romaan ei ava ega uuri mitte niivõrd ajaloolis-sotsiaalset tegelikkust, vaid eksistentsi mõistatust. Romaanikirjanik ei peaks proovima olla kolleegidest parem, vaid püüdma avastada žanrispetsiifiliste vahenditega midagi sellist inimese eksistentsi kohta, mis teistel seni kahe silma vahele on jäänud. Sealjuures pole raskepärasus norm ega meelelahutuslikkus tabu. Kundera on veendunud, et hea teos on oma kirjapanijast alati paratamatult targem: seal leidub piiramatut vabadust, lõputuid võimalusi ning kõigest hüpoteesideks jäävaid seisukohti. Selline teos ütleb alati rohkem, kui ta ütleb. Saavutamaks nimetatud kvaliteeti, tuleb unenäoline kujutlus, filosoofiline refleksioon ja irooniline põhihoiak siduda kandva narratiiviga, mille ankruks on kõike lahtiseks jättev lõpu-paradoks. Eriti oluline on seejuures iroonilises hoiakus väljenduse leidnud sisemine vabadus. Ühe Kunderale meelepärase kujundi kohaselt saab häid romaane kirjutada üksnes see, kes on kuulnud jumala naeru inimese üle – ja kes oskab ning suudab temaga kaasa naerda.

Nii avaneb kunstis sureliku silmale sissevaade läbi eesriide (või oleks seda pealkirjagi pugenud kõnekujundit siinkohal ehk õigem kardinaks tõlkida?), mis varjab meie alaliselt rutiini langeva tunnetuse eest tegelikkuse (ning sealhulgas kitsamalt inimeksistentsi) proosat ning poeesiat. Romaan on täitnud oma ülesande, kui suudab vähimalgi määral kergitada või rebestada seda eesriiet, mis eraldab inimese koduselt ning turvaliselt „ette ära tõlgendatud maailma” (lk 88) kõigist lõpututest võimalikkustest, millest me omasüülise (sotsiaalse, eetilise, esteetilise, emotsionaalse jm) konformismi tõttu enamasti peaaegu täielikult ilma oleme jäetud. Heas teoses avaneb kultuurilis-ajalooliselt predetermineeritud maailm lugeja ees oma proosalisuse koomilises alastuses ning saab pakutud perspektiivinihke tõttu paratamatult teiseks. Teosed, mis seda ei suuda, kujutavad enesest oma loojate tühja tööd. Väites, et: „romaanikunstis on eksistentsiaalsed avastused lahutamatud vormimuutustest” (lk 18), seob Kundera teose sisu ja vormi genealoogia mänglevalt üheks.

Kundera leiab, et (moodne) romaanipärane mõtlemine on „sõltumatu ükskõik millisest eelarvamuslikust ideede süsteemist; see ei anna hinnanguid, ei kuuluta tõde; see küsitleb, imetleb, sondeerib; selle vorm on eriti mitmekülgne: metafoorne, irooniline, hüpoteetiline, hüperboolne, aforistlik, naljakas, provokatiivne, lennukas” (lk 70). Rõhutades romaani kompositsiooni tähtsust ning eripära, võrreldes teiste kunstiliikidega, kirjutab ta: „jutustus, nagu see eksisteerib juba aegade hämarusest saadik, muutus romaaniks hetkel, kui autor polnud enam rahul lihtsa story’ga ja avas aknad pärani maailma, mis laius kõikjal ümberringi. Sestap ühendati story’ga teised jutud, episoodid, kirjeldused, vaatlused ja mõttevälgatused, ning kirjanik seisis silmitsi väga keerulise, heterogeense materjaliga, mida temal kui arhitektil tuli vormi jäädvustada” (lk 142).

Kõigi nende normatiivsete kirjelduste esmane funktsioon näib olevat rõhutada romaanikunsti väljavalitust ja asendamatust. Samas keeldub Kundera hämmastava järjekindlusega nägemast ning tunnistamast, et ülejäänud kunstiliigid on eeltoodud kriteeriume aluseks võttes viimastel kümnenditel järjest enam „romaanistunud”. Seda võib ütelda nii mängufilmi, sõnateatri, tantsu, luule, videokunsti ja popmuusika ning harvadel, ent üha sagenevatel puhkudel isegi ooperi kohta (võtkem kas või „Wallenberg”).

 

Küsimise ülim tõsidus + vormi ülim kergus

„Romaanikunstis” pihib Kundera, et tema eluaegne kirjanduslik ambitsioon on olnud ühendada küsimise ülim tõsidus ja vormi ülim kergus. Kes on tema romaane ja jutustusi lugenud, nõustub küllap väitega, et üldiselt on see tal alati õnnestunud. Sama võib ütelda ka tema esseede kohta. Sügav mõte jookseb siin mööda kergeid sõnu: välditud on erialaseid mõisteid, liigseid viiteid, raskeid kõnekujundeid jm. Kundera käekirja iseloomustab oskus kirjutada lihtsate sõnade ning lühikeste (või lühikesena näivate) lausetega, mis tabavad semantilises mõttes alati sihtmärki. Vaatlejana on ta võimeline nägema metsas puid ning puude taga metsa.

Kundera kirjutab huvitavalt ja kaasakiskuvalt, ent peaaegu kõigile tema kohati päris radikaalsetele väidetele võiks hoolikalt valitud näidete varal edukalt vastu vaielda. Mõnes kohas ilmneb eriti selgesti, et Kundera kasutab eelmise sajandi esimese poole väärtussüsteemi, mis võib vahepeal teisenenud hoiakute foonil tunduda anakronistlikuna. Võtkem või näiteks (hoopis teisest asjast rääkiva jutu lõppu lisatud) väide: „See, mis Euroopast kunagi järele jääb, pole mitte tema korduv ajalugu, mis ei kujuta iseenesest mingit väärtust. See ainus asi, millel on väike võimalus vastu pidada, on nimelt tema kunstide ajalugu” (lk 33). Söandan väita, et ajalugu on oma müütilisuses (end samuti pidevalt kordavale) kunstile lähemal kui Kundera seda tunnistada tahab või suudab.

„Eesriide” pedagoogiline funktsioon ei peitugi niivõrd selle tsiteerimisväärsetes väidetes, vaid oskuses näidata lugejale romaanikunsti võimalusi: see õpetab hindama juba olemas teoseid ning innustab kirjutama uusi. Kundera oskab nii elust kui kunstist võetud näidete põhjal põimida omavahel esteetikat, ajalugu, eetikat jm. „Eesriide” seitsmeks osaks ning lõpututeks alapeatükkideks jaotatud tekstimassiiv on siiski rohkem meditatsioon kui klassikaliselt mõistetud essee, tema romaanides leidub aga kohati tegevustiku vahele pikituna selgemapiirilisi ning säravamaid esseesid.

 

* Ometi pole see tal ootuspäraselt õnnestunud. Alles äsja Rakveres „Baltoscandalil” üles astunud Prantsuse-Austria teatritrupp Superamas kasutas oma spektaaklis „Big 3rd Episode. Happy/End” üht dialoogi Kundera romaanist „Hüvastijätuvalss”.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht