Teod

V.-S. M.

Aare Pilv, koostad ?Eesti mõtteloo? sarja valimit Madis Kõivu esseedest. Millistest printsiipidest lähtud?

Põhiprintsiibiks on koondada võimalikult palju Kõivu erilaadilisi esseid ja artikleid, nii et oleks esindatud kõik võimalused: lühikesest laastust pika traktaadini, ülimast subjektiivsusest ja mälestuslikkusest akadeemilise ranguseni. Raamatust jääb välja, kui rääkida olulistest tekstidest Akadeemias ilmunud ?Was ist des Esten Philosophie??, kuna see on niivõrd pikk, et vääriks omaette raamatuna väljaandmist. Kuid ülejäänud olulisemad tekstid, mis seni ajakirjades-ajalehtedes laiali, peaksid raamatus sees olema. Raamatu kompositsioonis ei olnud võimalik lähtuda selgetest teemaplokkidest, kuna Kõivu kirjutamislaad ja ?viiteväljade? haralisus tingib erinevate tekstide omavahelise tiheda läbipõimumise. Nii ongi raamatu kokkupanemisel lähtutud rohkem Kõivu motiivipesade sujuvatest üleminekutest: filosoofiast eesti kirjanduseni, kirjandusest koha vaimuni, sealt teatrini ja aja temaatikani jne. Kogumik on selgelt humanitaarse kallakuga, Kõivu füüsika-alastest kirjutistest on raamatusse võetud vaid paar sellist, mis on ehk mõistetavad ka ilma eriteadusliku hariduseta ja millel on filosoofilisel pinnal kaasamõeldav sisu. Kõivu esseistlikust loomingust on ehk esindatud vähemalt kaks kolmandikku, kui mitte rohkem.

Kas lähikümnendite kultuuriajakirjanduse jälgijaile on ka üllatusi, midagi, mis pole varem ilmunud?

On mõned tekstid, mis ehk kultuuriajakirjade lugejaile nii tuttavad pole; mitu teksti, mis varem üldse pole ilmunud, neist ehk ?maitsvaim? Mihkel Muti ?Fabiani õpilase? kohta peetud ettekanne 1980. aastate algusest; mõned tekstid, mis pole ilmunud eesti keeles ja on nüüdse raamatu tarvis tõlgitud (nt ?CXC lauset ?tookorrast??, mis oli seni kättesaadav ladinakeelsena käsikirjalises Uku Masingu pühendusteoses 1980. aastate keskelt), mõni kirjutis on ilmunud väiksema levikuga väljaannetes (nt pikem ajafilosoofiline traktaat ?Aeg ja nool?, mis on ilmunud Eesti Füüsika Seltsi aastaraamatus). Mõne ilmunud teksti puhul (nt jaanuari Loomingus avaldatud essee Undi kohta) jõuab raamatusse algsem, kärbeteta versioon. Kuivõrd see üllatuse teema alla käib, aga minu mulje järgi loob nende tekstide ühtede kaante vahel ilmumine ise pisukese üllatuse ? milline on Kõivu haare ja kuidas ta samaaegu püsib aina samade mõttepesade juures, neile üha erinevatest suundadest liginedes. Ma arvan, et selline kogumik võiks anda küll mingid selgemad piirjooned sellele, mida me õieti mõtleme, kui räägime Kõivust kui mõtlejast, mida see tema mõtlemine õieti tähendab, on see ?filosoofia? tavatähenduses või midagi veel, ja mida siis.

Kas  avalikkusel on lootust näha publitseerituna veel mingeid osi nn Kõivu lõppematutest mõtlemise ülestähendustest?

See pole päriselt küsimus mulle, vaid ikka Madis Kõivule endale. Tean, et ilmumisootel on ?Studia memoriae? viies (vist viimane) osa ja veel üks romaan. Kuid Kõivu ülestähendusi on tõesti lõpmatul hulgal; vähemalt on mul tunne, et avaldatu moodustab sellest vaid murdosa. Madis Kõiv ise ütles raamatu sisukorda nähes, et kõige olulisemad tekstid on ikkagi korrastamatult käsikirjas (ja neid on kümneid kaustikutäisi, enamasti midagi samalaadset nagu ?Was ist des Esten Philosophie?). Kuid selle algselt avaldamiseks mitte mõeldud kirjutatu läbitöötamine (ka Kõivu enda jaoks, rääkimata kellestki teisest) on palju suurem töö kui ühe ?Mõtteloo? köite koostamine võimaldab. Sestap ei mõista ma ?avalikkuse ootuste? kohta eriti midagi öelda.