Teenrite näokaotus

Marek Strandberg

 

 

Öeldakse, et demokraatia toimib, kui on kokku lepitud selged protseduurid, kuidas lahendada üht või teist küsimust. Nii arvajad väidavad seega ka, et demokraatia hädad nagu asjaajamise aeglus ja tegevuse näiv otstarbetus tulenevad protseduuride puudumisest. Ent kas meil üldse saabki kuskil peidus olla teadmist kõigist ette tulla võivatest küsimustest, millele on vaja protseduuride abil vastus või lahendus leida? Kus on see isik või masin, millel on kõigi probleemide ettenägemise võime? Pigem selliseid polegi.

Viimaste nädalate-kuude seltskonnamängudel (kroonitrall turvalaiguta sajakroonistega, õli- ja linnutrall Loode-Eestis ning Kadrioru lossitrallid) on kahtlemata ühiseid tunnuseid. Vertikaalse võimujaotuse pooldajad peavad ühisnimetajaks “demokraatia kriisi”. Nemad on meile juba ammu rääkinud, et ega kõigi otsustada/arvata riiki ei saagi pidada. Pole võimalik kõiki kontrollida ja hoidku jumal, kui enamjaolt haritud rahvas asjast midagi ise arvama hakkab. Pealegi, ega rahvas ju ometi saagi teada, mida talle vaja on. Just siin tulevadki appi valitsejad! Soov kõige juhtimisega toime tulla päädib aga üsna pea (ja Eestis on see juba vist juhtunudki) kojameestenähtusega.

Pean silmas kojamehi, mis pühivad auto esiklaasi vihmast ja porist puhtaks. Teada lugu – nende käivitamiseks pole vaja muud, kui vastavat nuppu vajutada. Aga ülejuhitud ühiskonnas lisandub lihtsat toimingut sooritavale autojuhile veel kaks selli auto tagaistmel, kes end kojameeste taktis kõigutama hakkavad ning seejuures kõva häälega räägivad oma üliolulisest rollist nähtavuse parandamisel ning auto suunamisel läbi pimeda ja pori. Veenvat kõikumist tagapingil jätkub täpselt niikaua, kuniks tegelikke kojamehi liigutaval mootoril jaksu. Kui seal midagi rikki läheb, pole kaasakõikumisest enam abi ning siis järgnevad süüdistused ja süüdlaste otsimine.

Ülejuhitud ühiskonda iseloomustab võimetus toime tulla tegelike vigadega või edukuse illusiooni hoida. Õli- ja linnuõnnetus Eesti rannikul on surmavalt tegelik õnnetus ja see, mida möödunud nädalate vältel näinud oleme, paraku tagaistmel kaasakõikujate kära. Kurb on mõelda sama käitumise tagajärgedele juhul, kui samal moel tegutsetaks näiteks epideemia või sõjalise konflikti puhkemisel.

Õliõnnetuse olulisim õppetund on aga, et vabaühenduste iseorganiseerumisvõime ületas mäekõrguselt riikliku tegutsemise tõhususe. Eks siin ole mõtlemisainet kas või selleski kontekstis, miks lähikonna tsaaririikides (Venes ja Valgevenes) on kodanikuühendusi hakatud pidama peaaegu kuritegelikeks rühmitusteks, välja arvatud juhul, kui need on võimu otsesele kiitmisele keskendunud kogumid. Meiegi võimurahvale meeldiks pigem vaikides ja väljaspool kriitikat võimuhoidja positsioon. Mille muuga seletada Eesti Panga arvamust, nagu ei taluks rahvas teadmist vildakate sajakrooniste kohta. Pangajuhtide arust oleks teadmine põhjustanud vähemasti paanika. Vaikimise meem istub meie kultuuris veel mitu põlve pärast seda, kui nõukogude meistrid selle sinna istutasid. Ja nagu näha, piisab selle käivitamiseks väikesestki ettekäändest või ka tuuleiilist, mis paneb nafta liikuma, informatsiooni aga seisma.

Demokraatia murede leevendamise rohi pole demokraatiast eemaldumine, vaid vastupidi, riigi lahustamine rahvas ning ühiskonnas. Mitte täielikult, aga kindlasti palju suuremal määral, kui seda praegu näha on. Vaikima kaldumise ja vaikima sundimise meemid otsivad oma väljapääsu, kuni need on olemas. Kindlasti raviks neid esindusdemokraatia mehhanismide täiendamine otsedemokraatia vahenditega, nagu ka kodanikuühendustele kaalukamate rollide jagamine ja tagamine ühiskonnas. Riik on muutunud paljude kujutlustes ühiskonna sünonüümiks, mis sest, et ta seda kuidagi olla ei saa. Tulemuseks on paraku ka riigi muutmine muhameedlikult pühaks ja puutumatuks ning arusaadavalt ka kojameestele sekundeerivate isikute arvukuse kasv.

Valija tahtel võimule saanutega on aga sageli nii, et kord juba võimul, tundub neile, et mandaat kasvatab samal määral nii otsustusõigust kui ka selle kasutaja terve mõistuse hulka. Nii see ju pole. Pealegi on otsustaja nõunikud paraku enamjaolt muteerunud poliitilisteks närvikanaliteks või siis tänuväärseiks lobistide tagauksehoidjaiks. Teadev ja oskav ning seoseid taipav nõunik riigiasutuses on harv nagu lendorav Eesti metsades.

Lisaks asjaolule, et riigivõim kõnetab kohustuslikku vastust oodates kodanikke ja ettevõtmisi mahus, millele vastamine kulutab 5 – 7 miljardi krooni ulatuses aega ja raha, on akadeemiliselt avalikeks haldureiks koolitatud, ent erialaste teadmisteta isikud üksteise pideva ja massilise kõnetamisega umbe ajanud kõikvõimalikud infokanalid. Silmamoondajalegi kadestusväärse osavusega teisendab riigiaparaat informatsiooni hajutatud vastutuseks, ühiskonnale on see aga suuremalt jaolt müra. Ametnikele ja poliitikutele aga teoreem, mis päädib pea alati lausega: “Aga juriidiliselt on kõik korrektne. M.O.T.T.”

 

 

Isetegevus on töökorras

Kuigi infotupikut ülal hoidvad ja soosivad poliitolendid kõnelevad sageli teadmistepõhisest majandusest, teadmusühiskonnast ja õppivast Eestistki sinna sekka, on nende teod kaugel kõnealuste nähtuste olemuse mõistmisest. Teadmusühiskond ei saa põhineda avaliku haldamise oskusele liidetavatele arvututel koolitustel, seminaridel ja muul asendustegevusel. Teadmusühiskond tähendab teadva kodanikkonna ja riigi lähedust ja läbipõimitust ühiskonnas, teadjatelt küsimist ja tegutsemisvõimeliste usaldamist – just seda, mida paari nädala jooksul oleme vabatahtlike ja vabaühenduste tegevuse näol ja toel näinud õlireostuse leevendamisel. See võiks olla süsteemsem ja puudutada tegevust ka muudes kriisisituatsioonides, mis meid tabavad: loodust ja keskkonnakaitset laiemalt, haridust, innovatsiooni, osa majandusestki.

Ladina keeles tähendab minister teenrit, meie teenrid, nagu ka rahvaesindajad parlamendis aga tõlgendavad oma rolli aina sagedamini veidi nihestunult. Mõistagi leidub tõelisi teenreid, kes teevad peremehe heaks kõik vajaliku, kuid seda laadi praktika meie aja ministerteenreile ei saagi sobida, sest riigiameteist ja rahvaesindamisest on saanud vaata et omaette äriharu.

Teenri kutseoskused peaksid aga sisaldama kindlasti võimet haritud ja aruka rahva hulgas esile kutsuda ühistegevust nii teadmiste loomisel kui ka jagamisel. Teadmiste kättesaadavus ja kasutuskõlblikkus ilmneb kõige paremini just kriiside ja hädade korral. Praegu võib aga öelda, et teenrid on nii näota, peata kui ka sellest tulenevalt keeletud. Meie õnneks pole rahva isekorraldumisvõime veel kadunud. Seetõttu on võimalik võimu poolt meile vastu vaatavat rahva peegelpilti valimistel ilusamaks ja selgemaks kohendada. Seda siis, kui need, kes suudavad oma vabadust ja tarkust kasutades iseseisvalt toimida, ka õigel ajal valima lähevad ning igal sobival hetkel oma sõnavabadust kasutavad. Vaikimata seal, kus on vaja rääkida.