Tasakaaluharjutused nõutuse piiril

Pagulaskriisi võnked Saksamaa kultuurielus

HELI MEISTERSON

Semperoperi ees väljakul käivad juba üle aasta igal esmaspäeval Pegida kogunemised. Kultuuriasutuste juhid püüavad ühendatud jõul kavandada vastuaktsioone. Näiteks on kasutusele võetud signaalsüsteemid, et propageerida Pegida hõivatud ruumis teatri fassaadile kinnitatud loosungitega mitmekesisust, sõbralikkust ja sallivust.

Semperoperi ees väljakul käivad juba üle aasta igal esmaspäeval Pegida kogunemised. Kultuuriasutuste juhid püüavad ühendatud jõul kavandada vastuaktsioone. Näiteks on kasutusele võetud signaalsüsteemid, et propageerida Pegida hõivatud ruumis teatri fassaadile kinnitatud loosungitega mitmekesisust, sõbralikkust ja sallivust.

Wikimedia Commons

Saksamaal on praegu heitlikud ajad: imestatakse enda üle ja muretsetakse Euroopa tuleviku pärast. Ühe Berliini väikese raamatupoe vaateaken pakkus justkui selle olukorra kommentaariks väljaannete kollaaži: intellektuaalide Euroopa, demokraatia, islami, kristluse ja terrorismi ning aktuaalsete kriisikollete mitme radikaalsusastmega käsitlused, sekka veidi optimistlikumaid juhtnööre tuleviku väljakutsetega seoses, minevikust lähtuvaid manitsusi ja ilukirjanduslikus vormis materjali džihaadi, inimkaubanduse ja pagulaste saatuse teemal. Selline hüsteeriline, kuid ühtlasi seda maandav pluralismi kultuuriline manifest, taamal taustaks üks kirjanduslik roosikalender.

Terve linn hingas ühes rütmis „Berlinale“ filmifestivaliga, mis tekitas demonstratiivselt samuti poliitilisi võnkeid (need on traditsiooniliselt selle festivali identiteediloome osa). Kriitikute heakskiidul pärjati Kuldkaruga Gian­franco Rosi „Tuli merel“ („Fuocoammare“), kus vahendatakse pagulaste olukorda Itaaliale kuuluval Lampedusa saarel. Mõnede kriitikute arvates tõstatab dokumentaalfilmi esiletõus fiktsionaalsete teoste kõrval küsimuse kunstiliste vahendite adekvaatsusest aktuaalsete probleemide käsitlemisel, vähemalt filmikunsti kui valmimiseks aega vajava žanri puhul.

Hiljuti tehti teatavaks kümme lavastust, mis said ihaldatud küllakutse mainekale Berliini Theatertreffen’ile, kus näidatakse žürii valikul saksakeelse teatrivälja eelmisel aastal valminud tähelepanuväärsemaid lavastusi. Vältimatult kuulusid kutsutute hulka ka pagulasteemalised teosed, mille otsinguile pööras valikukomisjon ka rõhutatud tähelepanu. Kõik eelvalikusse jõudnud kandidaadid ei veennud oma kunstiliste vahenditega, kuid žürii liikme Barbara Burckhardti sõnul polevat teater kunagi varem ühiskondlikele väljakutsetele nii kiiresti reageerinud, ka mitte Berliini müüri langemise või New Yorgi 11. septembri terroriakti ajal. Näiteks näitavat Burckhardti hinnangul Hamburgi Schauspielhausi intendandi Karin Beieri lavastus „Unistuste laev“ („Das Schiff der Träume“), kuidas saab teater mõjuvalt peegeldada meie ümber toimuvaid peadpööritavaid sündmusi aruandena „kimbatuse tsoonist“, esitades õigeid küsimusi, kuid andmata vastuseid. Ühtlasi viitas ta riskile, et valitu võib juba paari kuu pärast mais, festivali toimumise ajal, hoopis teistsuguse ühiskondliku seisundiga vastamisi sattuda.

Millest tuleb see sündmustele järelejooksmise, emotsionaalse ümberlaadimise tunne, samaaegne hirm ja teadmine, et midagi on parasjagu muutumas? Eelmise suve lõpus kulmineerus närviline ühiskondlik debatt võõraviha ilmingute üle lootusrikkalt Münchenis, kus Ungarisse ummikusse jäänud pagulaste saabumist tähistati juubeldava vastuvõtuga. Angela Merkel oli humanitaarsetel kaalutlustel andnud signaali, et Süüriast pärit põgenike puhul ei rakendata Dublini II määrust, mille kohaselt tulnuks nad tagasi saata neisse riikidesse, mille kaudu ELi siseneti. Tema sõnum oli: „Me saame hakkama!“. Järgnesid nädalad ja kuud, kus vaimustunud vabatahtlike kodanikualgatuste kõrval levisid teated välismaalaste vastu suunatud kuritegude kurva statistika kohta. Ikka ja jälle said meediaväljaanded vahutada saabuvate abiotsijate rekordeist, asüülitaotlejate varjupaikade nappusest, koalitsioonisisestest naginatest, paremäärmuslike jõudude kasvavatest reitingutest ning teravnevast toonist. Merkel panustab Euroopa partnerite ühislahendusele ega nõustu tänini kohaldama aina populaarsemat riigipiiride sulgemise meedet, nimetades seda praktikas ebarealistlikuks ning Euroopa ühtsusele kahjulikuks, pealegi on see vastuolus põhiseaduses sätestatud individuaalse asüüliõigusega. Seda hoolimata kasvanud survest pärast Pariisi terrorirünnakuid ning Kölni aastavahetuse sündmusi. Veebruari algul avaldatud uuringute kohaselt oli 81% küsitletutest rahulolematu valitsuse pagulaspoliitikaga, Merkeli populaarsusnäitaja oli langenud ühe kuuga 12%. Sellises olukorras oli ilmselt meeldiv vahepala, kui George Clooney pärast oma viimase filmi tutvustamist „Berlinale“ punasel vaibal korraks Merkeli poolt läbi astus, et liidukantslerit sellesama(?) pagulaspoliitika eest tunnustada ja küsida, mida saaksid nemad abikaasaga abistamiseks teha.

Poliitiline tellimus

Samal ajal kui pagulaspoliitikaga seotud kirgedest tundub saavat Euroopa Liidu püsimajäämise sõlmpunkt, seisavad ka paljud kultuuritegijad Saksamaal vastamisi põhimõttelise probleemiga ning on jõudnud vastukäivate lahendusteni. Berliini kunstide akadeemias arutati hiljuti teatri rolli tekkinud olukorras. Korraldajaid ajendas tunne, et teater ei suuda enam isegi haritud ja kultuurihuvilist publikut kõnetada.

Küsimus „was soll das Theater?“ tähendab ülesande järele pärimise kõrval väljendina ka etteheidet „mis jama see olgu?!“. Nõutuks teeb seega nii teatri institutsioon kui ka ühiskonna toimimine laiemalt. Vestlusringides tuletasid poliitikud meelde, et riiklikud ja linnateatrid täidavad avalikku tellimust, neilt oodatakse ühiskondliku sidususe kaasloomet. Väljaspool poodiume pihivad teatrijuhid üksteisele ka kõnealuse ürituse väliselt raamlepingutesse sisse imbuvast selgest ootusest, et repertuaar peab vastama kogukondlikule heterogeensusele. See paneb eriti muusikateatri esindajad käsi laiutama. Dresdeni Schau­­spiel­hausi intendant Wilfried Schulz lükkas avalikult ümber poliitilise tellimuse võimaluse, sest reageeritavat enesestmõistetavalt vastavalt teatri minapildile.

Eriti just Dresdenis on praegu keeruline ignoreerida väljaspool teatrimaju toimuvat ning tuleb võidelda „võõraviha lavakujunduseks“ degradeerumise vastu, sest kuulsa Semperoperi ees väljakul käivad juba üle aasta igal esmaspäeval Pegida kogunemised, kus on tipp­aegadel kümneid tuhandeid osalejaid. Nende „õhtumaa islamiseerumise vastaste patriootlike eurooplaste“ ridadesse on aga koondunud rohkete „muretsevate kodanike“ kõrval ka neonatse, vandenõuteoreetikuid ja vägivaldsusele kalduvaid huligaane. Vihast vahutades skandeeritakse loosungeid väidetavalt suukorvistatud meedia, poliitikute, kiriku ja sisserändajate vastu. See olevat paljudele kaasalööjatele ainus viis oma hääl kuuldavaks teha. Probleem on vaid selles, et see väljendusmudel ei paista olevat dialoogisuutlik või -tahtlik. Kultuuriasutuste juhid püüavad ühendatud jõul kavandada vastuaktsioone, mis pikemaajaliseks toimimiseks peaksid mõjutama nii mängu- ja õppekavu kui ka avalikke eelarveid. Üks selliseid meetmeid on „kodanike lava“ asutamine Schauspielhausis. Kasutusele on võetud signaalsüsteemid, et propageerida Pegida hõivatud ruumis teatri fassaadile kinnitatud loosungitega mitmekesisust, sõbralikkust ja sallivust, tuletada ühendkoorina meelde euroopalikke väärtusi, esitada statistilisi andmeid hirmujuttude ja vandenõude ümberlükkamiseks. Või kustutatakse teatrimajas lihtsalt tuled – see hoone euroopaliku kultuurisümbolina ei ole sallimatuse kulissiks!

Münchenis lillesülemite ja kaisukarude kujul manifesteerunud sõbralik vastuvõtt on leidnud oma väljenduse ka kultuuriasutustes, mis panustavad integratsiooni ja väljendavad solidaarsust nii avaliku kui ka kunstilise ruumina. Berliini muuseumides tegutsevad pagulased projekti „Multaka – kohtumispaik muuseum“ raames vahendajate ja giididena. Moto „Õigus õnnele“ all kutsus „Berlinale“ oma vabatahtlike meeskonda pagulasi, andis neile võimaluse osaleda õppe- ja praktikaprogrammides või lihtsalt kinno minna. Hannoveri Staatstheater on kogunud viie kuuga annetustena üle 60 000 euro, teatri töötajad pakuvad pagulastele muusikakohviku formaadis kohtumisõhtuid ja regulaarset keeleõpet. Hamburgi Kampnagel andis väikesele rühmale pagulastele ühe kunstiprojekti raames ulualust ning korjab hetkel ühisrahastusega vahendeid projekti jätkamiseks ja laiendamiseks. Paljude tervitus- ja kaasamisprojektide muljetavaldava nimekirja on avaldanud pealkirja „Uksed on avatud“ („Die Türen sind offen“) all teatrikriitika portaal nachtkritik.de.

Hermanis keeldus koostööst

Mõnda aega tundus, et selline tegevus on konsensuslik, kuid siis teatas Hamburgi Thalia teatri intendant Joachim Lux, et läti lavastaja Alvis Hermanis keeldus edasisest koostööst teatriga, mis praktiseerib pagulastele avatud uste poliitikat. Pariisi terrorirünnakute valguses tulevat tal poliitiline korrektsus minetada ja valida teine sõjapool, sest pagulaste seas võivat olla terroriste. Hermanis heitis Luxile omakorda ette tema erakirjade loata tsiteerimist ning esitas avaliku selgituse, kus toob isikliku tagamaana välja terrorirünnakute ajal Pariisis töötamise ja sealse traumeeritud õhkkonna. Ta esitab ohvritele viidates küsimuse, kas Saksamaal on immigratsioonipoliitika ja terrorismi seostamine tabu, ja tuletab meelde, et ka 11. septembri rünnakuid valmistati osaliselt ette just Hamburgis. Hermanis asetab oma positsiooni eurooplaste enamiku poolele, kes ei toetavat sakslaste entusiasmi avada ELi piirid kontrollimatuks sisserändeks, eriti meie(!?) Ida-Euroopas ei mõistvat sellist eufooriat, olemata seetõttu rassistid.

Pole teada, mida arvab Hermanis Merkeli viimastest toetusnäitajatest või kas ta luges talle leheveergudel ja kommentaarides saadetud meeldetuletusi, et Pariisi ründajad olid prantslased ja belglased, kelle taust pole mitte niivõrd pagulus, vaid postkolonialism ja integratsiooniprobleemid. Selle saaga raames jõudsid avalikkuseni siiski ka teised skeptilised hääled seoses teatrite ühiskondliku rolliga. Staarlavastaja Mi­chael Thalheimer kahetseb, et teiste institutsioonide ülesannete enda kanda võtmine olevat saanud moeasjaks. Iga uus teatrijuht jätvat oma programmi esitledes mulje, nagu oleks tema teatris loodud pesakene Amnesty Internationalile, kodutute varjupaikade organiseerijatele ja pagulaste abikeskustele. Teater olevat armunud sotsiaalsetesse projektidesse, mis olevat vaid edev poos, sest tegelikult aidatakse ainult näiliselt ja unustatakse teatri olemuslikud eesmärgid. Thalheimer näeb siin eksistentsiaalset probleemi, sest sel moel tegelevat teater iseenda likvideerimisega.

Lavastaja Leander Haußmann paneb kolleeg Luxile pahaks, et too on sulgenud Hermanise kirjade avaldamisega selle andeka lavastaja ees Saksamaa teatrite uksed, ning kahtlustab, et sellise avaliku näidisprotsessiga tahetakse esile tõsta omaenda kõrge moraaliga palet. Ta kritiseerib valgustuslikus säras peesitajate soovi enda headuse eest teatris kiitust saada. Olemise suurtele küsimustele teatril vastuseid polevat. Nagu Barbara Burckhardt, näeb ta teatril kohustust neid küsimusi siiski lakkamatult esitada, unustamata seejuures, et tuleb olla üle olevikust selleks, et teatril oleks tulevikuski kunstivormina endiselt tähtsust.

New Yorgi kaksiktorni lennanud Mohammed Atta andis muide inspiratsiooni Christoph Schlingensiefi 2003. aastal Berliini Volksbühnes etendunud lavastusele „ATTA ATTA – kunst on valla pääsenud“ („ATTA ATTA – Die Kunst ist ausgebrochen“). Lihtsustatult on „attaism“ siin tänapäevale kohaldatud avangardi summa, mis peab leidma mõjuvaid vahendeid, et pidada sammu terrorismi loodud „meediakunstiga“. Ühes kommentaaris on lavastaja avaldanud lootust, et sellest, kel on võimalik kasutada kunstiruumi, niisama lihtsalt terroristi ei saa.

Selgub, et liialdused tunduvad kunstilise stiilivõttena pagulaskriisi probleemide käsitlemiseks kohatuna. Viini Volkstheater otsustas loobuda Ibrahim Amiri antiutoopilise näidendi „Homohalal“ väljatoomisest, sest poliitiliselt laetud atmosfääris võidavat seda valesti mõista. Kui teatrit seepeale arguses süüdistati, selgitas intendant Anna Badora, et kriipivaid ja vastuolulisi teemasid näevad kõik meelsasti oma mängu­kavas, kuid võrreldes kahe aasta taguse ajaga, mil tükk plaani võeti, tunduvad jultumus, kerglus ja muretus selle teemaga seotud uues olukorras ebasobilike kunstiliste võtetena. Tehtagu siis XVIII sajandi lõpus kirjutatud Lessingi tükki „Nathan Tark“, mis tundub selle juhtumi kommenteerijaile aktuaalne klassika.

Theatertreffen’i raames antakse üle ka Berliini teatriauhind, mille seekord pälvisid Gorki teatri intendandid Shermin Langhoff ja Jens Hillje. Järjekindlalt ja radikaalselt on nad žürii hinnangul kujundanud oma teatrist mängupaiga, mis esindab Berliini elanikkonna mitmekesisust. Teatri trupp heidab väljakutse ka tavapärasele (välisele) ettekujutusele „saksa näitlejast“ ning selle kunstiliseks eesmärgiks paistab olevat igasuguste stereotüüpide ja mõttemallide paljastamine. Seega eeskujulik valgustuslik paleus. Kas siia sobiks ehk argipoeetiline hüperbool ühe teise linnateatri elust, kus paralleelselt avatud uste programmiga ilmus puhveti teadetetahvlile korraga petitsioon allkirjade kogumiseks pagulaskeskuste rajamise vastu lasteaedade ja koolide ümbrusesse? Või oleks see mõjusam dokumentaalfilmi kaadrina?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht