Tartu ja sõjad

Pärtel Piirimäe

Laidre raamat tõestab, et ajaloolistele faktidele toetuv uurimus on põnevam kui väljamõeldistega täiendatud ajalooteemalised jutustused. Möödunud aasta rikastas Eesti ajaloohuviliste raamaturiiulit Margus Laidre tüüaka (700 lk) teosega „Dorpat 1558–1708. Linn väe ja vaenu vahel”. Hariduse poolest ajaloolane ja ameti poolest diplomaat Laidre on ühendanud oma kaks kutsumust põnevas sissevaates Tartu linna ajalukku pooleteise aastasaja jooksul. Lugejal ei maksa siit otsida tavakohast linnaajalugu, kus kirjeldatud linlaste igapäevaelu, kaubandust, käsitööd,  hariduselu ja muid toimetamisi. Tegu on eeskätt sõjandusliku ja poliitilise ajalooga, keskendutud on sõdade käigus linna tabanud „katsumustele ja kannatustele”, kui kasutada autori enda sõnu. Laidre on kokku arvestanud, et ajavahemikul 1558–1708 tabas Tartut üheksa piiramist, kaheksa võimuvahetust ja viis Venemaale küüditamist. Raamat vaatlebki süvitsi just neid sündmusi linna ajaloos. Sealjuures ühendab ta oskuslikult  konflikti tagamaid selgitava makroajaloolise ülevaate Põhja-Euroopa poliitilisest arengust ja diplomaatilisest manööverdamisest mikroajaloolise pildiga Tartu võimukandjate, garnisoni ja kodanike tegemistest ning läbielamistest, vandenõudest ja skandaalidest. Tartu on seega kui prisma, mille läbi on esitatud nii Eesti ala kui ka lähimaade ajalugu.

Raamatul on vähemalt kaks olulist voorust.  Esiteks on tegemist ladusa ja põneva jutustusega. Laidre on oma narratiivi konstrueerinud kui klassikalise draama või täpsemalt öeldes tragöödia, mis jälgib linna kui dramatis persona katsumusi, valikuid ja läbielamisi. Linn ei ole seega vaid ohver suurriiklike huvide põrkumise väljal, vaid talle on jäetud teatav tegutsemis- ja otsustamisruum. Žanrile  kohaselt ei taju peategelane siiski adekvaatselt oma saatust määravaid jõujooni, mistõttu tema enda vead (Tartu rae ja kodanike kitsad omahuvid ning suutmatus teha koostööd Rootsi võimudega) aitavad kaasa ta õnnetustele ja lõplikule hävingule (Tartu elanike küüditamine ja linna maatasa tegemine Põhjasõja ajal). See traagiline lõpp on aga vaevalt ärahoitav, kuna selle tingivad laiemad muudatused Põhja-Euroopa poliitilistes ja sõjalistes jõujoontes.

Põhjamaade Saja-aastane sõda?

Ehkki Tartu tragöödias osalevad kõik kolm tolle perioodi Läänemere suurvõimu ehk Rootsi, Poola-Leedu ja Vene, loovad dramaatilist pinget just Vene rünnakud, mis jaotavad teose kolmeks suuremaks vaatuseks,  mis ongi vastavalt pealkirjastatud kui venelaste esimene, teine ja kolmas „tulemine”. Selles kõiges on teatavat tsivilisatsioonide kokkupõrke aurat ning omajagu teleoloogiatki. Nii on ajavahemik Kärde rahust Põhjasõjani (1661–1700) pealkirjastatud kui „Enne suurt tormi” – seega käsitletakse nelja aastakümmet kui mingit laadi „vaheperioodi”. Selline käsitlusviis kipub siiski üle võimendama sõjaaegu: XV II sajandi tartlastele  võis pigem Vene-Rootsi sõda 1656– 1661 näida ebamugava, ent õnneks piisavalt lühikese sisselõikena seitsekümmend viis aastat (1625–1700) ehk kolm inimpõlve väldanud rahuperioodi. Samas saab autorile vaevalt ette heita, et ta on oma välja öeldud eesmärkidest lähtuvalt keskendunud pigem dramaatilistele momentidele ning mainib üksnes möödaminnes muid linna elu ja arengut oluliselt mõjutanud sündmusi,  nagu näiteks ülikooli, õuekohtu ja ülemkonsistooriumi asutamine Tartusse 1630. aastatel. Ka pikema rahuperioodi 1661–1700 kirjeldamisel peatub Laidre põhjalikumalt just kõige traagilisematel aastatel 1695–1697, mil Tartu linna tabas Läänemere provintse laastanud suur näljahäda. Siiski tekib küsimus, kas Laidre narratiiv ei sea kahtluse alla tema enda teesi Põhjamaade Saja-aastasest sõjast, mis  tema nägemuses kestis ajavahemikul 1558–1661. Kui autor ise esitleb nüüd hoopis 150aastast ajavahemikku kui teatavas mõttes tervikut, siis kas võiks seda tõlgendada ka kui kaudset nõustumist inglise ajaloolase Robert Frostiga, kelle periodiseeringut Laidre on varem kritiseerinud? Frost nimelt näeb ühisosa kõigi Läänemereäärsete relvakonfliktide vahel Liivi sõjast Põhjasõjani ning nimetab neid kokku Põhjasõdadeks. Laidre põhjendab 1661. aasta valimist perioodi lõpudaatumiks sellega, et selgus pika sõdade perioodi „ainuvõitja” Rootsi suurriigi näol (lk 414). Ometi ei olnud see selge tolleaegsetele riigimeestele, eriti näiteks revanšihimulistele taanlastele, kes juba 1675. aastal proovisid tagasi vallutada Skåne provintsi, kasutades  ära asjaolu, et Rootsi oli parasjagu rünnanud Brandenburgi (mis omakorda viitab, et ka Rootsi ei olnud samuti lõpetanud oma agressiivset välispoliitikat). Need sõjad lõppesid alles 1679. aasta rahulepingute seeriaga. Ka Poola-Leedu jaoks ei tähistanud 1660. aastal Rootsiga sõlmitud Oliwa rahu sõdade perioodi lõppu, sest Moskvaga madistati veel 1667. aastani. Seega võib öelda, et 1661. aasta tähistas teatavat murrangut  üksnes Eestimaa ja Liivimaa, mitte kogu Põhjala või Kirde-Euroopa seisukohalt. Kui nüüd Laidre esitab Vene-Rootsi sõda Eesti- ja Liivimaal aastal 1656–1661 kui Põhjasõja avatakti või peaproovi, siis näib see eemaldavat viimasegi vundamendikivi Saja-aastase sõja konstruktsioonist.

Eestis haruldane žanr

Ent piisab ajaloolastele palju lõbu ja samas üsna vähe tulu pakkuvast periodiseeringutemaatikast  ning pöördugem Laidre raamatu teise suure vooruse poole. Nimelt ei ole autor loetavust ja põnevust taotledes vähimalgi määral ohvriks toonud faktitäpsust ja teaduslikkust. Õieti panebki imestama, miks ajalooliste jutustuste külge tavatsetakse nii sageli pookida väljamõeldisi, justkui ajalugu ei pakuks piisavalt põnevat materjali. Selle arusaamiseni jõudis näiteks saksa ajaloolane Yella Erdmann, kelle raamat Patkulist  ilmus hiljuti ka eestikeelses tõlkes. Algselt ajaloolise romaanina kavandatud teosest ei saanud asja, sest materjali kogudes avastas autor, et päris ajalugu võib olla fiktsioonist põnevam. Seda tõestab ka Laidre raamat. Erinevalt Erdmannist on Laidre aga lisanud oma teosele ka eeskujuliku viiteaparaadi, nii et tema argumente saab jälgida ja vajadusel kontrollida; ühtlasi annab see tunnistust muljetavaldavalt mahukast tööst  nii kirjanduse kui arhiivimaterjalidega. Kui üldse saab kõnelda mingitest kompromissidest loetavuse nimel, siis ehk selles osas, et autor väldib kõrvalekaldeid erinevate tõlgenduste radadele, isegi kui allikamaterjal ei anna alust raudkindlateks väideteks (tõsi, mõnikord on eriarvamused ja kahtlused viidetes ka välja toodud). Teiseks võib mõnda tõsisemat lugejat pahandada väheolulisena näivate juhtumuste või seikade detailne esitamine,  ent minu arvates on see hästi kooskõlas autori valitud mikroajaloolise perspektiiviga, mis loob elavama ja vahetuma minevikupildi kui mis tahes teravmeelsed üldistused. Laiemale lugejaskonnale suunatuna, ent ka teaduslikult tõsiseltvõetavana paigutub Laidre teos žanrisse, mis on näiteks Põhjamaadel või Inglismaal üsna levinud, ent meil vaevalt viljeldud. Rootsi raamatupoodide  ajalooriiulitel domineerivad eriti just teosed suurvõimu perioodi kuulsusrikastest sõdadest ja meeldejäävatest valitsejatest nagu Gustav Adolf, Kristiina, Karl X või Karl XII. Kõik need tegelased käivad läbi ka kõnealusest raamatust. Siinkohal tasub meenutada, et Laidre edukäik populaarsete ajalooteoste autorina saigi alguse suursaadikuna Stockholmis, kui valmis (hiljem ka rootsi keelde tõlgitud) teos Narva lahingust.  Huvitaval kombel on ka Rootsis selliste raamatute autoriteks enamasti ülikoolivälised õpetlased. Ilmselt ei hinnata sealgi piisavalt akadeemiliste töötajate seda laadi „kõrvalharrastusi” või siis ETISe keeles kaks-kaks ja kuus-neli tegevust. Eestis pärsib vastavate teoste produtseerimist kindlasti ka kuulsusrikaste perioodide ilmselge puudus, ehkki näiteks rahvuslik ärkamisaeg oma markantsete tegelaste ja intriigidega vääriks kindlasti  populaarset ja pädevat narratiivi. Oma rolli selliste raamatute vähesuses mängib kindlasti ka potentsiaalse lugejaskonna nappus. Seda enam väärib Laidre viljakas tegevus esiletõstmist. Mis puudutab Tartu ajalugu, siis loodan, et ka vähem dramaatilised ja vahest pisut rõõmsamadki perioodid linna ajaloos leiavad tulevikus sama põhjalikku ja haaravat käsitlemist kui Margus Laidre teoses vaenu- ja nutuajad.