Tartu elab, olgugi peahoone tühi ja Vanemuine suletud

Mart Kivastik: „Me oleme ka veidi venelastesse. Vaata soomlasi ja sakslasi. Nad on ausad, see on minu arust Euroopa mõte. Inimesed ei valeta ja oskavad käituda ja vabandavad, kui on mingi jama.”

VALLE-STEN MAISTE

Kirjanikuna on sul niisugune maailmapilt, et helged ajad on jäänud seljataha. Hiljaaegu kirjutasid selles võtmes Võsust. Kas kuldaeg on ka Tartus möödanik?

Mart Kivastik oma harjumuspärases keskkonnas galeriis Promenaadiviis.

Mart Kivastik oma harjumuspärases keskkonnas galeriis Promenaadiviis.

Piia Ruber

Mart Kivastik: Ei, siin läheb aina paremaks, ei ole midagi häda. Vanad legendid on ehk väsind või lausa surnud, aga uued sünnivad peale. Müllerit enam pole, aga tema vaim elab. Mäletan, kui Hermaküla kunagi Tartust ära läks. Olin siis viisteist või neliteist, aga mäletan, et Vanemuises joodi kolm päeva jutti, kurvastusest. Nüüd enam nii ei tohiks. Näitlejad on korralikud. Teater pole ka enam see. On ka korralik. Ma tookord mõtlesin, et miks Hermaküla nii loll on, et Tartust Tallinna läheb. Tallinnas on ju igasugu jamasid ja näed ….

Räägime Vanemuisest. Palu tuli ju tagasi?

Palu sai Pärnus väga hästi hakkama. Tavaliselt ju peanäitejuhid ikka kantakse surmavalt haavatutena majast välja, jäetakse kusagile hinge vaakuma. Palu lõpetas ikkagi võidukalt. Nüüd tuleb tal jälle otsast alustada, mis ongi ju mõnus. Vanemuine on suur kolakas, temaga on raske midagi ette võtta. Vanemuisega on paljud oma hambad murdnud. Isegi Priimägi jäi jänni, mis tundub uskumatu. Vanemuine oleks tulnud juba ammu tükkideks teha, aga ei raatsitud. Väikses majas oleks olnud oma teater, siis oleks nad võinud üksteisega võistelda. Nüüd on muidugi Uus teater selle jaoks. Vanemuine on suur, rikas ja vana, Uus teater on uus ja vaene, aga auahne. Vaatame, mis saab. Põllu ja Palu on ju ka Pärnus koos olnud, nii et eks me näeme.

Kas polnud Jaak Villeri ajal 1990. aastatel Vanemuise draamaosa vaata et eesti parim?

Viller oli lahe. Tema ajal olid teatrimaja uksed igas mõttes lahti. Praegu on uksed lukus. Ma olen käinud Tartu vanglas, mitte istumas, aga ekskursioonil, ja see on väga sarnane keskmise Eesti teatrimajaga. Kõik on lukus. Ei teagi, milleks. Vahepeal vist varastati palju, kui meil nälg oli. Ma olin kevadel Wiesbadeni teatris. Sellist lukustamist ei olnud. Inimesed istusid puhvetis, jõid veini ja vaatasid vutti. Normaalne saksa teatrielu. Aga ma ju ei tööta teatris, nii et mida ma tean. Palju sõltub teatri juhist. Kui Hermaküla Tallinna Draamateatrisse tööle läks, siis esimese asjana laskis ta peanäitejuhi kabinetil ukse eest koristada, et kõik saaks iga kell tulla. Ei tea, miks ma nii palju temast räägin. Vist sellepärast, et temasuguseid enam ei ole eriti. Mikiver ja Hermaküla on läinud. Einari Koppel. Kõik mehed, kes võiksid kuningaid mängida. Aarne Üksküla on. Ta on meie viimane Richard ja Lear.

Kuidas elab ülikool?

Ma sõidan iga päev jalgarattaga peahoone eest läbi. Vanasti oli kogu aeg hirm, et sõidan üliõpilased surnuks, eriti septembris, kui rebased on saabunud. Nüüd muret pole. Peahoone ees on tühjus. Kima, kuidas tahad, ainult saksa turisti võib alla ajada. Peahoone ongi kontor! Mõttetu koht, mis alma mater. Räägitagu, mis tahes, minuaegne või meieaegne ülikool oli parem. Ma elasin pool aega peahoones, teise poole ühikas, raamatukogus ka muidugi. Partei ajalugu muidugi oli jälk, aga ülejäänud osas mulle ülikool väga meeldis. Harald Peep miskipärast tuli esimesena meelde. Ta sõimas jubedalt naisi ja suitsetas ja oli vist isegi kommunist, aga ta oli härrasmees. Alati pakkus üliõpilasele suitsu, kui eksam oli, ja alles siis võttis endale. Oli professoreid, kes olid tuntud ja puha, aga kimusid ise, üliõpilasele ei raatsinud kunagi anda. Ülikool on muutunud magedamaks ja kolinud Veerikule, aga õnneks on ta alles. Selles mõttes on kõik ees, seal töötab hulk tarku ja vahvaid inimesi, keda on Tartule väga vaja. Muidu koliks ma Tartust ära.

Kas Postimees ka veel kuidagi Tartu identiteedi osa on? Postimehe ellujäämisretsept on olnud tolerantsus, puudutagu see kommunistlikku konformismi või lugejate madalaid huvisid, arvamusi avaldatakse õilsatest ja läbimõeldutest edevate, küüniliselt omakasupüüdlike ja lausinfantiilseteni.

Tartust on Postimees ära kolinud, aga on ikkagi justkui Tartu leht. Päevaleht on Tallinna oma miskipärast. Ma olen Postimehele kirjutanud ja meil on selline koostöö, et nad pole mul ühtegi koma ega mõtet ära muutnud. See polegi eesti ajakirjanduses nii tavaline. Võin täpselt öelda, mida tahan ja kuidas tahan. Nii et aitäh Postimehele ja Neeme Korvile. Postimees läheb järjest paremaks, eriti mõne teise lehega kõrvutades. Suvel on lehed nii ehk naa tühjad, aga juba on sügis, läheb paremaks. AK on ju väga hea, võib täiega lugeda. Šotimaal üks naine ütles mulle kümme aastat tagasi, et nädalavahetusel ta loeb kodus lehti, sest nädalavahetuse lehed on nii huvitavad. Ma ei saanud aru, millest ta räägib, loeb lehte, mis mõttes?! Nüüd ma loen ka. Ma ei mõtle iseennast, Vello Vikerkaar, Skulskaja, siis see soomlane, siis see uus blogimees, nad on ju head kirjutajad.

Seda sa ei pelga, et seetõttu, et me kommunismiaja konformismi aktiivselt pahaks ei pane ja selle taagaga inimesi jätkuvasti rõõmsal meelel avalikus elus ja koguni riigiteenistuses tervitame, leiavad uusvenemaa ideoloogia kandjad, juhul kui neil peaks õnnestuma siin oma pilli puhuma hakata, juba liiga palju paindlikke pragmaatikuid, kes probleemitult mis tahes oludega kohanevad?

Millegipärast on endised kommunistid teinud lausa kaks parteid. Reformierakonnal ja Keskerakonnal ei ole selles mõttes vahet. Meil on ülearu palju juhte, kõik ei mahu ühte parteisse ära. Aga niisugune eesti rahvas ju ongi. Üks osa eestlastest ongi sellised „endised”, kes kohanevad igal ajal hästi, vahetavad värvi ja hopsti jälle pumba juures. Endised kommarid olid meil ju esimesed ärimehed. Nad ongi müügimehed, vahet pole, mida müüa, peaasi et oleks kasum. See on osa Eesti asjast. Vanasti ma mõtlesin, et ega keegi ju ei tahtnud parteis olla ja et Eestis ei teki kunagi kodumaist diskot, sest me oleme ju sellised rokimehed, sünnilt juba. Ja siis, kui diskouputus saabus ja parteisid sündis nagu seeni pärast vihma, kui tekkisid broilerid … siis mu silmad avanesid. Appi! „Eestlane olen ja eestlaseks jään”, sellel laulul on palju tähendusi, tuleb välja.

Minu isa ja ema polnud parteis ja isegi meie tuttavatest keegi ei olnud. Kommuniste nägime ainult televiisorist või kaugelt tribüünil, nad elasid teises Eestis kui mina. Need, kes käisid vene ajal kirikus ja Kuperjanovi haual, ning nuhid ja kommunistid ei puutunud eriti kokku, need maailmad olid lahus. Aga noh, Marju Lauristin oli parteis, ta on Eesti kõige targem naine minu arust, nii et asjad ei ole nii lihtsad alati. Aga Rüütlit ei oleks pidanud presidendiks valima. Eriti Lennart Mere järel.

Tartut ja Sirpi juhib nüüd sama suurvaim, erakordse haardega spetsialist ja juht Urmas Klaas. Kuidas õitsete?

Ma ei tea Klaasist mitte midagi. Kunagi ta oli Postimehes, siis Põlvas, siis oli Sirbi nõukogus otsapidi. Tartusse valivad linnapäid parteid. Ainult partei ise teab, miks ta meile siia kellegi pannud on. Tartlased ei saa siin midagi kobiseda. Asi pole mitte Kruuses ega Klaasis või Lukases, linnapead peaksid tulema Tartusse teistmoodi. Mina tahaksin kangesti endale ise linnapead valida, aga ei saa, ei tohi, ei või! Seadus pole selline. Meil on igasugu valimisseadused üldse vildakad, paluks selliseid, et mu hääl loeks. Kes nii teeks…?

Eks üritatakse Tartu asja ajamise kõrvalsaadusena kellelegi poliitilises mõttes tuult tiibadesse lisada või vahel hoopis vastupidi kedagi teatava sinekuuri vastu jalust ära saada. Meilgi hoitakse võimust kümne küünega kinni, tehakse tema nimel sada imet ja vusserdust, püütakse konkurente kõrvaldada ja meediat reguleerida. Miks see Eestis lõpuni ei õnnestu?

Me siiski valime ise, niipalju kui seadus võimaldab, ehkki minu arust tuleks need seadused üle vaadata. Me oleme ikka Euroopa, mitte Venemaa, jumal tänatud. Venemaa on mingi muu asi, seal ei ole vist normaalne elu võimalik, nad on kogu aeg solvunud ja Teine maailmasõda ikka käib ja puuslikud ruulivad. Lenin tuleb maha matta, siis hakkavad asjad muutuma. Kas see ka juhtub, pole aimugi. Mine saa sest vene hingest aru. Venelased trügisid ju vaatlejaks Šoti referendumile ja naersid end ribadeks, kuidas usaldati inimesi ja alati ei tahetud paberit. Venelased ei uskunud, et inimesed ei valeta ega varasta. Kuidas see on võimalik? Niikuinii valetavad ja panevad oma hääli juurde. Nende arust on Šotimaal kõik ajast ja arust, möödunud sajandist. Me oleme ka veidi venelastesse. Vaata soomlasi ja sakslasi. Nad on ausad, see on minu arust Euroopa mõte. Inimesed ei valeta ja oskavad käituda ja vabandavad, kui on mingi jama, või siis hüppavad lõpuks ka aknast alla, kui on väga suure jama kokku keeranud, nagu jaapanlased. Autunne on tähtis! Sinnani on meil veel minna. Broileritega me Euroopasse ei jõua. Riiki peaks valitsema targad ja ausad inimesed, kes on õppinud, töötanud ja elu näinud, mitte lapsest saadik ülemusele perse pugenud. Mida ta teab? Kust see jutt nüüd tuli?

Erinevalt paljudest eesti vaimuinimestest pole sa mitte ainult selgelt eestimeelne, vaid sa ei pea ka mingeid vasakvõitlusi. Kui on küsimus, kas toetada Venemaad või Ameerikat, siis sul ei teki selles asjas küsimusi.

Oleme ju Nõukogude Liidus elanud ja ma ei taha seda enam näha. Selle vastu ainus rohi on Ameerika. Ma olen ka Ameerikas käinud ja ei arva, et seal on halb elada. Ameerikas on film, muusika ja kirjandus kõik olemas, isegi vein … või ütle üks asi, mida seal pole? Ise võib muidugi jänni jääda, aga see on ju enda asi. Ma ei ole kunagi Ameerika vihkamisest aru saanud. Paljud on seisukohal, et Ameerika ja Venemaa on sarnased nagu Reformi- ja Keskerakond. Aga see ei ole nii.

Kes on sinu kaasaegsetest kõige olulisemad tartlased ühiskonnaelus, spordis, kunstis, ka elukunstnike ja ärimeeste seas?

Ma juba enne nimetasin mõnda, aga praegu tuleb meelde Linnart Mäll. Teda oleks väga vaja. Me saime koos ordeni Tartus, sest ei läinud Rüütli käest ordenit võtma, ei tahtnud talt ordenit saada. Kuna meid oli vist ainult kolm, too kolmas aga oli veel karsklane, aga veini oli mõeldud rohkematele, siis venis ordenisaamine päris pikale. Me olime enne lõunat juba täis, väga rõõmsalt, ordeniga. Mäll polnud aga eriline veinijooja, ta jõi viina. Lõpuks me siiski lahkusime, osa veini jäi alles. Mäll mulle jubedalt meeldis, ta oli tark, aus ja julge ja rõõmus inimene. Väga tartulik.

Tartus ei ole pop- ja rokkmuusikat. Paides on ka rohkem rokki. Kirjanikele Tartu jälle väga sobib. Miks nii?

Pole aimu ka, ära küsi. Kirjanikega on nii, et selleks on lihtne hakata. Prillid ja tõsine nägu ja … kirjutada ju ikka oskab. Meil liidus liikmeid jätkub.

Kuidas kirjeldad Tartu kõrtside dünaamikat läbi viimase kolme kümnendi?

Praegu on kõik kolinud Rüütli tänavasse, toredad kohad, eriti suvel. Suvel on Tartu suurepärane. Rüüti tänav, Raekoja plats, justkui Itaalias, või kusagil mõnusas lõunamaises linnas. Meil on ju nüüd suved ka. Väga häid kohti on juurde tulnud, ma ei tea kõiki ja ei käi kõikides. Aga Vein ja Vine näiteks. Kõrtsiga on nii, et kõrtsmik peab olema hingega asja juures, siis on hea koht. Kui ta vaid raha peale mõtleb, ei tule sest asja. Kõrts on veidi kunsti moodi. Sa pead seda tahtma inimestele teha, ma arvan.

Kuidas Tartul uuel ajal arhitektuurilises mõttes on läinud?

Oleks võinud paremini minna. Üritatakse odavalt. Võiks ühe laheda silla ehitada, kaarsilla asemele. See on logu ja väike, rattaga ebamugav sõita. Kui on isu, võiks seda Kivisillaks kutsuda. Ljubljanas ehitati selline sild. Ma vahtisin, suu ammuli, äge sild, aga kallis, osa sõimab siiamaani, et nii palju raha silla peale raisati. Aga aeg-ajalt on midagi sellist vaja. Vahel ma mõtlen, et Savisaare võiks aastaks Tartusse rentida, mitte pikemaks! Et ta saaks ehitada rahvale meeldivaid kalleid asju, nagu sild ja spordihall, ja siis kohe Tallinna tagasi. Ega me neid muidu ei saa.

Tallinna saalis hakkab Kalev/Cramo nüüd mängima, aga Tallinna korvpalliga seondub nii palju negatiivset. Tuimalt ignoreeritakse küsimusi, mis puudutavad ühisliigas kaasa löömist. Tartu korvpallis on asjad justkui ilusamad?

Minu arvates peaks kõik vene asjad põrgu saatma. Korvpalli nagunii, aga ka „Kuldse maski” ja kõik muu selletaolise. Las võtavad enne Putini maha, siis vaatame. Vene rahvas on ju praegu tema poolt, eesotsas sellesama Tabakoviga, kes on meil aukülaline, miskipärast. Seda tuleks muidugi Jaak Allikult küsida, temalt kui maaletoojalt. Mis näitab, et hea näitleja ei pruugi olla hea kodanik. See eristab minu meelest suurt näitlejat heast. Jankovski poleks iial praeguse tsaari sabas jooksnud nagu Tabakov ja Mihhalkov.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht