Tark on olla loll

Hillary Clinton tegi sel nädalal ajalugu, kui kogus võiduga California osariigis kokku vajalikud hääled saamaks demokraatide presidendikandidaadiks. Seega on Hillary Rodham Clinton esimene naine Ameerika ajaloos, kellest saab (suurerakonna) presidendikandidaat.

Kuigi paljudes teistes suurriikides on naine esindanud kõrgeimat võimu alates Indira Gandhist Margaret Thatcheri ja Angela Merkelini, on Ameerikas ses suhtes asjad aeglaselt liikunud. Clintoni kandidatuur sai tegelikkuseks täpselt sada aastat pärast seda, kui Ameerikas valiti esimene naine Jeannette Rankin kongressi, ja 95 aastat pärast seda, kui naised said valimisõiguse.

Kahtlemata on ainuüksi fakt, et novembris kantakse valimissedelitele Hillary Clintoni nimi naiste võrdõiguslikkuse liikumise maamärk, saavutus, mis väärib tähistamist, sõltumata sellest, kellest saab president. Loodetavasti toetab see arusaama, et kõik on võimalik soost sõltumata.

Tee presidendi ametisse on siiski veel pikk ning Clintonil tuleb võita enda poole noorema põlvkonna valijad. Nood toetasid pigem Sandersit ja tema eesmärke: valitsuse asi on tagada arstiabi, haridus ja võrdsed võimalused kõigile. Clinton on seni rääkinud tervishoiu odavamaks ja seeläbi kättesaadavamaks tegemisest, vajadusest tegelda ülikoolide võlgadega ning lubanud vähendada ebavõrdsust.

Keegi ei kahtle selles, et Hillary Clinton ületab nii siseriikliku poliitika vallas kui ka välispoliitiliste teadmiste poolest mäekõrguselt tõenäolist vabariiklaste vastaskandidaati Donald Trumpi, kellel puuduvad vähimadki poliitikateadmised ja poliitiline programm.

Küsitlused näitavad Clintonile siiski vaid paaripunktist edu Trumpi ees, kui neist peaks saama presidendi kohale kandideeriv võitluspaar. Paljudele valijatele on poliitiline kõrgpilotaaž hämar pobin teisest reaalsusest. Eelistatakse arusaadavaid loosungeid, kui äärmuslikud, populistlikud ja ebareaalsed need ka ei oleks. Seda kõike agressiivne ja lärmakas äärmuspopulist Trump ka pakub.