Tarbimisdiktatuuri võit

Kivisildnik

Valimised on nagu sõda: vahet pole, kes kelle sodiks pommitab, relvatöösturid võidavad niikuinii. Milline partei kõige rohkem hääli saab või kes kellega koalitsiooni teeb, pole tähtis, suur raha saab alati oma tahtmise, mõned mõjuvõimsad välisriigid muidugi ka. Sisuline valimisvõitlus käib ikkagi ainult selle nimel, kes korrumpeerub, kes saab ellu viia kampaania rahastajate erahuve.  Poliitikule on ju teatavasti püha ainult tema sponsorite tahe. Kes oskab rikkurite ahnust paremini valijate sooviks maskeerida või mürgipoti mõne meetilgaga maha müüa, saab tellimuse endale. Moraalse vähempakkumise võitja peab arvestama ainult ühe asjaga, see on rahvusvahelise survega. Nii tuleb selleks, et saaks kohalike külakurnajate hõlptulu suurendada, ka jõudumööda globaliseerumisele takka aidata. On ainult üks poliitika: selleks, et väikesed lurjused saaksid oma tahtmise, peavad ka globaalsed vereimejad saama oma osa.

Mind paneb ikka ja jälle imestama, et inimesed valivad nende poolt, kes ennast suure rahaga reklaamivad. Kurat võtku, see on ju räpane raha. Kas siis Hanschmidtide, Vähide, Pantide ja muude sarnaste rikastumislood ei ole ikka veel kohale jõudnud? Kas siis raha olemus kuidagi selgeks ei saa? Iga teleklipi taga, mis räägib õiglusest, helgest tulevikust ja ausast tööst irvitab mõni küüniline Hanschmidt pihku.

Kõik valimised, kus annavad tooni raha esindavad poliitikud, mitte rahvaliikumisi esindavad poliitikud, on amoraalsed. Meil pole tükk aega enam muid valimisi olnud. Nagu valimistulemustest alati näha, teeb Reformierakond oma orjadega valitsuse. Mis on aga Reformierakond? Käputäis rikkureid, keda ei huvita kultuur, ühiskond, loodus ega üldine hüve. Kõik, mis nad tahavad, on hüved erastada ja kahjum maksumaksja kukile sokutada ning tänu meie valijate vaimsele tasemele õnnestub see vähimategi tõrgeteta.

Valimisvõitluse tulemuseks on ikka sellised asjad nagu raudtee erastamine või Mailis Repsi Mari-teemalised avaldused ehk siis Lihula talupoegade peksmine või rahu kaitsmine Iraagis. Ikka peame nentima, et tegu on kas lolluse või kuriteoga. Vahet pole, kas on lollus või kuritöö, mitte midagi ei juhtu. Samad tüübid toimetavad uusi lollusi ehk kuritöid edasi. Harvem uues kõrges riigiametis, sageli omas vanas armsaks saanud kabinetis.

Paraku pole meil muid märgatavaid rahvaliikumisi kui need, mis liiguvad ostukeskuses ühest boksist teise või hommikul tööle ja õhtul ööklubisse. Kui pole rahvaliikumisi, siis pole vaja ka valimisi. Raha saab oma asjadega niikuinii toime. Ainus sisuline valimisvõitlus, mida ma praegu näen, on võitlus valimiste vastu. Valimiste sisuliseks muutmise poolt on kaunis keeruline midagi ette võtta. Valimiste arukaks või veelgi absurdsemaks muutmiseks pole kuigi palju tarvis, peotäis teadlikkust, kodulehekülge ja meilinglist’i. Meie tingimustes on täiesti reaalne kuu ajaga paar tuhat mõistlikku inimest kokku ajada ja valimised võita – parteide usaldusväärsus ja liikmete arv on ju naeruväärsed.

Las need kohalikud valimised minna, nagu nad ikka lähevad, aga järgmisteks võiks küll midagi korraldada. Partei eesmärk on saada võimule. Selleks on vähe vaja, lihtsalt nii ja nii palju hääli. Ameerikas, Venemaal või Saksamaal ilmselt ei leia nii palju toredaid inimesi, kellega tahaks ühes parteis olla. Eestis on see võimalik. Mida teha pärast võimulesaamist, on ometigi selge. Kõik seadused, organisatsioonid ja ettevõtted, mis ei ole ühishuvide teenistuses, kas suletakse või maksustatakse või kaotatakse muul viisil, olenevalt rahvavaenulikkuse astmest. Mitte ainult riik ei pea olema rahva teenistuses vaid ka äriettevõtted. Hetkeline haige olukord tulebki sellest, et riigi ja ettevõtete eesmärgid on vastupidised.

Kui alles jäävad ainult need ettevõtted, mis toodavad kasulikke ja tervislikke tooteid, siis pole vaja ka poliitikuid ära osta ja valijaid petta. Kui riiki ja äriettevõtlust pole võimalik lahutada ning riigi eesmärke pole võimalik muuta, siis jääb üle muuta ettevõtlust. See on imelihtne, sest ettevõtjaid on mõned, aga tarbijaid on miljon. Siin võib isegi demokraatia kasuks tulla. Kellelgi pole ju ometi midagi selle vastu, kui ettevõtlikud inimesed saavad teada, mis on inimestele hea. Igasugune moesitt, odav sitt, mürgine sitt, moraalselt kaheldav ja saastav sitt lihtsalt kaob, sest seda ei lasta enam valmistada, reklaamida ega kaubastada. See on diktatuur. Jah. Aga me vajame diktatuuri, mis ohjeldab vähemust, kes teeb enamusega, mis talle parasjagu rohkem sisse toob.

Miks me peaksime sellist tarbimisdiktatuuri tahtma? Sest see teeb vabaks. Kui me tarvitame ainult vajalikke, tervislikke, moraalseid ja kvaliteetseid tooteid, siis peame vähem tööd tegema ja on rohkem vaba aega. Kui meid enam ei sunnita elama kroonika klantspiltide vaimus, pole vaja rügada ega tõmmelda. Veendunud töönarkomaanide ja kapitalismiorjade jaoks luuakse reservaadid, kus nad võivad ennast ja teisi omasuguseid igas mõttes laostada, nii nagu on suitsetajatele omad urkad. On ju mõtlematagi selge, et kapitalistlik elustiil on inimesele ja ühiskonnale kahjulikum kui suitsetamine ja seda tuleks kõigi jõuvahenditeta alla suruda ja hävitada. Üldise hüve nimel. Tegelikult on see väga lihtne, ainult kättevõtmise asi.