Tähtede kutse
„Tähtede kutse”, Aleksandr Skrjabin: 20 poeemi, 15 klaveripala, 12 etüüdi, 17 prelüüdi, 3 sonaati ning 5 sonaati. Vardo Rumessen (klaver). Salvestatud 1972, 1997, 2002, 2005, 2011. Restaureerinud Tanel Klesment (2011). ERP 5712 1–4, 2012. Hiljaaegu saime teada, et Hawaiil asuva Kecki observatooriumi andmetel on Linnutee galaktikas miljardeid Päikesega sarnaseid tähti. Sealjuures on Brasiilia São Paulo ülikooli astronoomid leidnud Päikese teisiku. Täht nimega HIP 56498 asub Maast ligi kahesaja valgusaasta kaugusel Lohe tähtkujus. Kui neid hurmavate udukogude ja seal asuvate tähtede ülikauneid fotosid silmitseda vastilmunud CDalbumis „Tähtede kutse” Aleksandr Skrjabini loominguga, kerkib hinges ja meeles igatsus selle haaramatu fantastilise ilmaruumi järele. Kes meist pole sumedal augustiööl tunde selili murul uneledes taevalaotuse muinasjutulist ilu nautinud? Skrjabinil oli oma täht! „ ... sa helendad mulle igavesti, sest minu soov on igavene! Nii sa süttid lõõmavaks päikeseks, kiirgavaks tulemölluks – õrn helendus! Ma upun su sädelevates lainetes. Ma joobun sinust – valguse meri! Valgus, ma neelan sind!” (A. Skrjabin). Intervjuus Sirbile (5. IV) ütleb Vardo Rumessen, et Skrjabini „... pilk on suunatud kõrgustesse. Ta ju uskuski, et on jumaliku maailma vahendaja, ja püüdis inimesi oma muusikaga paremaks muuta!”
Skrjabin-komponist ja Skrjabin-pianist kuuluvad kokku. Kuigi Skrjabin on kirjutanud ohtralt sümfoonilist muusikat, ja seda enneolematult suurtele koosseisudele, on ta siiski põhiolemuselt klaverihelilooja. Tema orkestriteostest kõlab välja klaveripärane mõtlemine. Klaveril ilmestuvad tema igatsevalt isikupärased otsingud kõige kujukamalt. Noor Skrjabin kummardas Chopini ees. See polnud soov jäljendada, vaid hingelähedus – nende intiimsus, poeetilisus ja tunnete sügavus, mis neid ühendas nii loomingus kui interpretatsioonis. Ka muusikavormid lõi Skrjabin algul Chopini mõjul: prelüüdid, nokturnid, masurkad jm pisipalad. Seejärel tekkisid teatud Liszti mõjud („Mefisto valss”) mitte ainult loomingus, vaid ka pianistlikus tegevuses, kuigi Skrjabinile ei sobinud hästi Liszti esinemiste dekoratiivne külg.
Skrjabini klaveriteoste legendaarne interpreteerija oli tema ise. Lummas koloriit, astraalsed tämbrid, klahvi silitav puudutus, vaba rütmikäsitus, eriline pedalisatsioon (pool-, veerand-, vibreeriv pedaal). Levis ütlus: „Ärge vaadake tema käsi, vaadake jalgu!” Skrjabin saavutas klaveril selliseid kõlakombinatsioone, mida orkestris ei leia. Peagi märkasid kuulajad, et Skrjabin ei mängi täpselt oma noodikirja järgi – tema tõlgendus oli loominguliselt vaba.
Skrjabinil sündis idee kunsti maagilisest mõjust, mis võib valla päästa stiihia, juhtida maailma ja inimkonda. Kunstil on jumalikud seadused ja kunst saab Skrjabini käsituses religioosse mõiste. Tema lüürikale lisandub erootika ja saatanlikkus. Oluliseks murdepunktiks tema loomingule said 4. klaverisonaat ja 3. sümfoonia. Tema „Ekstaasi poeemi” materjal küpses just 4. sonaadis, kui sellega üheaegselt valmib ka 5. sonaat. „Ekstaas on tegevuse kõrgem saavutus, ekstaas on selle tipp. Mõttetegevuse suhtes on ekstaas kõrgeim süntees. Tundeelamuste suhtes on ekstaas suurim õndsus” (A. Skrjabin). Samal ajal sai Skrjabini mõjutajaks peale Chopini ja Liszti veel Wagner, kelle loomingu ajel tekkis tal muusikalise draama idee. Areneb „Müsteeriumi” loomise kavatsus, millest saab tema eluülesanne ja kinnisidee, millel polnud määratud iialgi tõeks saada.
Filosoof ja ajaloolane Oswald Spengler on avaldanud mõtte, et muusika pärast Wagnerit ja maalikunst pärast Monet’d ja Cezanne’i on võimetu ja vale. Õhtumaade kunstiga on kõik lõplikult otsas. Kõiges on süüdi tsivilisatsioon – see on kultuuri vältimatu saatus, lõpetuseks elule kui surm. Spengler teeb oma „Õhtumaa allakäigus” järelduse: mida enam suureneb avalikuks ja praktiliseks muutunud kunstide ja teaduste maailmalinlik tühjus ja triviaalsus, seda kindlamini pageb kultuuri postuumne vaim väga kitsasse ringkonda ning hakkab seal toimima mõtete ja vormide vallas, millel pole sidet avalikkusega ja mis võivad midagi tähendada ainult äärmiselt väikesele hulgale privilegeeritud isikutele. Kas see mõte pole meile veidi tuttav? Mis puutub see jutt üldse Skrjabinisse? Aga niipalju, et tema elu ja tegevus kulges just sellel Wagneri-Monet’-Cezanne’i piiripealsel astmel. Kuidas meile tundub, kas see piir üldse peaks seal olema või millisel trepimademel asuvad nimetatud härrased tänapäeva eskalaatoril – kas alla või hoopis üles liikuvas suunas?
Aga meie räägime nüüd oma tsivilisatsioonis neljast CDst koosnevast kaunilt vormistatud komplektist (kunstiline kujundaja Tiina Sildre), mis on väärikas samm meie kultuurilukku. Vardo Rumessen on siia põiminud esitusi oma eri elujärkudest, aastatest 1972–2011, juhindudes Skrjabini novaatorlikust filosoofilisest mõttemaailmast. „Skrjabini looming pürgib universumi kõiksuse tunnetamise poole. Selle mõistmine eeldab muusika kui kõrgema kunstilise ilmutuse täiuslikkuse ja Jumala olemuse tunnetamist ja tunnustamist” ütleb Rumessen kogumikus „Tähtede kutse”. Rumessen on plaatidele lisanud põhjaliku ja hariva artikli „Müstiline Aleksandr Skrjabin”, kust võib saada rikkalikku informatsiooni ja teatavaid lähtejooni salvestiste kuulamiseks. Kuidas on Rumessenil õnnestunud sukelduda sellesse hingeseisundisse, tuua tänapäeva kuulajate ette see komplitseeritud ja eripärane looming? Milline on Rumesseni enese suhe Skrjabini loomingukreedosse?
Üldmulje kõneleb andumusest, armastusest ja kiindumusest, arukalt kavandatud ja pianistliku üleolekuga teostusest. Varasematel aastatel sisse mängitud muusikas on värsket energiat ja julget hoogu, lüürika on intiimsusest tuntavalt laetud. Hilisemad aastad on andnud teistsuguseid impulsse. Ühtlasi poeb vägisi pähe küsimus: palju küll suudab ja jõuab see inimene?
Kõigepealt puudutan sonaate (salvestatud Eesti Raadios 1972. a). Neis on aktiivset ja intensiivset olekut, ausalt ja tähelepanelikult edasi antud faktuuri ja korrektselt ehitatud üldplaani. Erinevad kujundid ei ole küll alati kõlalise ilmekusega küllaldaselt õnnistatud, liikumises on mõningaid arenguid meetriliselt kinni, aga meil tuleb leppida selle teatava rangusega. 6. sonaadi op. 62 põnevad sündmused pääsevad paremini mõjule seal, kus on tuulispasana keerlevat lennukust ja õudus läheb üle meeletuks tantsuks. Siit tuleneb parim mulje kogu sonaatide grupist. 7. sonaadis op. 64, Skrjabini armastatuimas, lähimas müsterioossele kontseptsioonile, jõuab Rumessen hea pinge ja kaasahaarava kõlakasvuga kellade kulminatsioonini. 10. sonaat op. 70 laseb kuulata unistusi looduse maailma värelevate-sirisevate trillerite ebamateriaalsest poeesiast. Rõõmu pakub kiirgav-sädelev kulminatsioon ja tants. 9. sonaat op. 68, nn „Must missa”, mis algab Skrjabini enese ütlust mööda hiiliva surma teemaga, on selle tigeduse stiihia ja saatanlikkuse väljendamisel Rumessenil emotsionaalses mõttes veidi kokkuhoidlik, vormiliselt on kõik ju korras. 5. sonaadi op. 53 algosa kutsub kõrvu teritama heade kõla- ja mõttekujunditega, edasi arenedes juhtub pedaaliga ülekoormamist ja kõlalist paksust, sama kipub varjutama ka 4. sonaadi op. 30 ülevat finaali, kuid selle esimeses osas on õnnestunud hästi edasi anda õrna õhkamist avara taevalaotuse ja tähtede poole. 3. sonaadis op. 23 kuuleme unistusi ja kirge. Dünaamilised proportsioonid on loogilised, on hea kuulata.
17 prelüüdi (erinevad oopused) on salvestatud Estonia kontserdisaalis 2011. aastal. Need kõlavad laulvalt ja mõtisklevalt, kuidagi rahustavalt, aga veidi ühetooniliselt, kui neid niimoodi üksteise järel kuulata. Mõned kujundid saavad kuulates väga lähedaseks, teised aga jäävad kusagile nagu nurga taha peitu. Sisuliselt äratavad rohkem tähelepanu kaks viimast prelüüdi op. 67-1 ja op. 74-1.
20 poeemi (salvestatud Estonia kontserdisaalis 2002. ja 2005. a) kõlavad soliidse professionaalsusega, kujukamad neist on kaks poeemi op. 69, eriti teine oma vaimuka lahendusega. Saatanlik poeem op. 36 tahab rohkem spontaanset energiat, kuid on oma arengus terviklik.
15 klaveripala (erinevad oopused, salvestusajad ja -paigad) mõjuvad hästi armsalt ja õhuliselt ning on hea, vaba liikumisega. Kauni romantilise hingusega kõlavad kaks pala vasemale käele: Prelüüd op. 9-1 ja Nokturn op. 9-2. Head on kaks tantsu op. 73 („Girlandid” ja „Tume leek”) ja meeldejääv teravmeelselt tabatud karakteriga „Iroonia” op. 56-2.
12 etüüdis (samuti erinevad oopused, salvestusajad ja -paigad) on Rumessen loobunud välisest virtuoossusest. Etüüdide kontsertlikku iseloomu arvestades võiks mingil määral virtuoossust siiski olla … Muidugi on neiski pärlites peidus ettekandeline saladus – psühholoogiline alltekst. Ei ole olnud vist kerge kokku viia keerulist tehnilist ülesannet ja varjatud mõtet. Miskipärast ei jõudnud see kuulates pärale. Kuuldud lahendustest kostub mingit nõutust. Veenvamalt ja eredamalt mõjuvad op. 2-1 ja 3 etüüdi op. 65.
Rumessenile ei tundu eriti istuvat skrjabinlik närvilisus, kapriisne rütmika ja spontaansus. Selles osas jääb ta soliidselt vaoshoituks. Aga miks ei võiks kuulajale sobida ka selline kontseptsioon? Mulle tundus, et muusika kulgemisest lähtuv eripära ei saa alati mõttelist tähendust, asendudes viitega sinnapoole. Kuulates tekkis vajadus saada rohkem avarust ja õhku ning palju rohkem liikumisvabadust. Raamide survet ei tahaks selles muusikas tunda. Skrjabini fantastilist lennuhimu, millest tema muusika on lausa plahvatamas, pole eriti kasulik pidurdada, mis sellest, et ollakse juba auväärses, tõsises eas, seljataga pikk ja kaalukas tegevus. Surub peale elutarkus? Asi puudutab ju mõtlemise suunda. Kindlasti on juurdlemine igaviku teemade üle pikk protsess, mis ei taha iial lõppeda.