Täna oleme kõik grusiinid!

Toomas Alatalu

Muidugi on tore tunne, et kole veresaun lõppes küll Gruusia sõjalise kaotusega, ent selge poliitilise võiduga Venemaa alt äratuleku mõttes. Antud protsess algas juba aastatel 1918–1921, kuid katkes siis kauaks, milles pearolli etendasid naaberriigile sünnitatud diktaator ja sellega kaasnenud privileegid NSVL raames. Ometi pöörasid grusiinid Moskva vastu kohe pärast Stalini surma ja tegid seda hiljemgi, kusjuures muul maailmal oli raske tabada, mida nood grusiinid tegelikult tahavad. Kuidas Kremlis arvati, sai selgeks siis, kui aprillis 1989 anti grusiinidele sapöörilabidatega. Sealtpeale raiuti äraminemise saba kaks aastakümmet küll edasi, küll tagasi ja läks vaja just seda julma sõda, et lahendus oleks sama ühene kui Soomel pärast Talvesõda: Gruusia iseseisvus, ehkki räsitult, sai ebavõrdses võitluses päästetud. Soome sisu kõrval on nüüd kõigil silme ees ka Gruusia sisu ehk täpsemalt öeldes – mägilaste vaba vaim. Küllap saavad mõne aja möödudes taas paika ka õiged hinnangud tšetšeenide vabale vaimule, asi, mille olemuses viimasel ajal on kaheldud. Mis teha, kui tšetšeenid eksisid ka. Sama tegid grusiinidki. Samas – võinuksid nemad või keegi teine üldse mitte eksida konfliktis kurikavala Kremliga? Vähemalt Gruusia puhul taipas muu maailm õiglase otsuse tegemiseks suhteliselt ruttu Moskva kava ja see kiirendas sõja lõppu.

Mõistagi seisab Venemaa viimase agressiooni lahkamine alles ees ja seda, mis sõja esimesel päeval tegelikult toimus, teavad ilmselt vaid vähesed. Sestap puudutan siinses loos mõningaid üldisemaid asju ja seda Moskva silmapilk vallandatud metsiku propagandasõja ajendil. Tunnistan samas, et kui ikka suurriigi infokanalid kinnitavad viis päeva järjest, et algataja oli Gruusia ja toimus genotsiid, siis seda juttu pole tegelikult mõtet lähema 30 aasta jooksul (Putini-Medvedevi võimalik võimuloleku aeg!) mõtet ühel kümnendikul maakeral kummutama hakatagi. Targem on rääkida mainitud teemadele lähedal olevatest asjadest.

Tegelikult mängiti Lõuna-Osseetias toimunu sissejuhatus ehk lääne võimaliku reageeringu proovimine läbi Abhaasias. Selleks oli „piiratud väekontingendi” sisseviimine Suhhumi–Otšametšra raudtee taastamiseks 29. aprillil. 7. juunil kuulutati see „ajutiseks sisseviimiseks” koos lubadusega augustis ära tuua. Samasse aega langevad ka salapärased lennud, kusjuures just Lõuna-Osseetiaga ühenduses tunnistas Kreml, et jah, seal lendas tema lennuk. Nagu teada, ei järeldanud Lääs sellest midagi tõsist, ehkki pidanuks olema ilmne, et Moskval on tõsi taga.

Venemaa-Lääne avalik vastasseis hakkas eskaleeruma aastatel 2006-2007 ja konkreetselt seotult Kosovo staatuse otsustamisega. Et see just nii oli, kinnitavad kümned Vene-Gruusia sõja ajal kostnud väited ja võrdlused. Strateegiliselt oli asi loogiline: Serbia asus Euroopa südames ja pärast Rumeenia-Bulgaaria vastuvõtmist Euroopa Liitu oli see soodsaim koht NATO ja ELi itta laienemisele vastumängude korraldamiseks. Bushi administratsiooni suurimate möödalaskmiste hulka kuuluvad kaks karmi hilinemist ehk siis  Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine ja Ukrainale-Gruusiale NATOsse pääsemise pakkumine just siis, kui vahepeal tugevnenud ja valmistusaega saanud Moskva oli valmis vastutegutsemiseks.

Kahest sündmusest oli juba ülal juttu. Mis puutub Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kõrvutamisse Kosovoga, siis on see paras absurd ja kukub sisult väga kunstlikuna välja. Kosovo ja Vojvodina jäid küll staatuse poolest alla Jugoslaavia ülejäänud kuuele vabariigile, kuid olid nendega võrdsed Jugoslaavia juhtimises! Sestap oli igati loogiline (pidevalt tõusva staatusega) Kosovole kiire iseseisvuse andmine ja kõik läinuks ka nii, kui kokkulepitud ajal poleks alanud Palestiina riigi loomine, millele neli aastat hiljem võimulepääsenud uued Iisraeli juhid pidurid peale panid. Kuni Lähis-Idas püsis araablaste riigi vastane hoiak, ei saanud ju teha uut moslemi riiki Euroopas!?

Kui nüüd kõrvutada Gruusia kaht separatistlikku piirkonda omavahel, siis oli mereäärne Abhaasia kaua piisava suveräniteediga vürstiriik, Stalini mängude tulemusena aastatel 1921–1931 isegi neljas Taga-Kaukaasia liiduvabariik (seejärel lülitati Gruusia NSV koosseisu). Mitmeid Abhaasia vastuhakke Thbilisile (1921, 1967, 1978, 1992) on saatnud ähvardus minna Krasnodari krai või teiste seal kandis eri aastatel olnud moodustiste koosseisu. Kaupade liikumise seisukohalt soodsas asupaigas ja kõiki koorida saanud Lõuna-Osseetia oli aga alati tugevatest naabritest „hooldatud“ (Thbilisi värav põhja!) ning sealsed vürstid n-ö alluva staatusega. Seda kinnitab ka tõik, et isegi NSVLi päevil jäi Lõuna-Osseetia staatuseks üksnes „autonoomne oblast”. Kas teha 4000 ruutkilomeetri suurusest ja 80 000 elanikuga alast iseseisev riik, nagu see Venemaa mahitusel on sündinud?  Lühidalt, erinevalt Abhaasiast (mille tarvis sündis ju nn Berliini plaan) ei võetud Lõuna-Osseetiat läänes kunagi tõsiselt. Venemaal aga oli kasulik rünnata just seal, kust seda ei oodatud. Pealegi kuulus Abhaasia Venemaa mõjupiirkonnas hoidmise kavasse Lääne aktiivsel osalusel langetatud otsus korraldada tali-OM Sotšis, mis välistas suurema sõjategevuse seal ja eriti olümpiamängude ajal!

Äsjast sõda tagantjärele meenutades on selles meie pilgu järgi palju koomilist, ehkki asi oli traagiline, sest Moskvas tehti kõike tõemeeli. Lõpust alustades: Medvedev andis koos Sarkozyga pressikonverentsi pidades märku, et Moskva lõpetas uue  maailmasõja! (Tuletage meelde Sarkozy näoilmet!). Juristi haridusega Väike Karu rääkis sellest, et Gruusia peab oma vägesid kärpima, teatud joonele viima jne, sest nii tehti ka pärast Esimest ja Teist maailmasõda!? (Meeldetuletus: täpselt sama küüniliselt dikteeriti tingimusi Soomele Pariisi rahukonverentsil.) Maailmasõja jutt tuletab meelde Venemaa uut välispoliitika kontseptsiooni, kus avalikult kuulutati vastuseisust Ukraina ja Gruusia liitumisele NATOga ja  rõhutati ÜRO julgeolekunõukogu puutumatust, mis tagab Venemaa vetoõiguse.

Mingem sõjas veel kaks päeva tagasi, kui kõigile näidati kõrgema ülemjuhataja ja tema varju (Putin alias Žukov?) külaskäiku operatiivstaapi, kus Medvedevi ette kargas operetliku sammuga kindral. Kõik alamad pidid aru saama, et terve riik on sõjas, ja nägid, kes neid juhivad võidule. Kõik pidid alla neelama ka agressiooni asendava termini – „(Venemaa) sunnib (Gruusiat) rahule”. Lisagem siia vastase suureks maalimine: kolmandast päevast peale räägiti, et ega’s Saakašvili üksi, ka ameeriklased, Balti palgasõdurid jne ehk kogu muu maailm vs. Venemaa. Toimiv stsenaarium nägi ette ka ohvrite leinamispäeva kinnistamaks ideed Venemaa võitlusest muu maailma vastu.

Mis siis ikkagi grusiinide ja osseetide vahel toimus? Esiteks ei maksa kunagi unustada, et tegu on piirkonnaga, kus kehtib kättemaks ehk kus au ja väärikust mõistetakse teisiti kui Euroopas. Ka tapmine näeb seal julmem välja kui Euroopas harjutud (tasub meenutada palju näidatud kaadreid sõjast Mägi-Karabahhi pärast). Püüdkem järgnevalt äsja juhtunule lähemale jõuda inimeste psühholoogilist seisundit meenutades. Niisiis, Gruusia üritas uuesti Venemaast (NSVL) lahkuda ja parlament eesotsas Gamsahurdiaga tegi seda veel 1991. aasta 9. aprillil ehk siis enne Eestit, Lätit, Leedut! Nii nagu mujalgi NSV Liidus, vallandus ka Gruusias äge Moskva-meelsete vastutegevus, milles tööriistade rolli sattusid mõned väikerahvad ja nende juhtide ambitsioonid. Samas tegi Gamsahurdia mitu andestamatut viga ehk käitus šovinistina. Sellest piisas: Vene vägede kaasabil tekitati territooriumid, kuhu Gruusia keskvõimudel polnud asja 13-14 aastat.

Rooside revolutsiooniga võimule tulnud Saakašvilil õnnestus kõikide üllatuseks saavutada Vene vägede baaside likvideerimine Thbilisi lähedal ja Batumis. Seda selgelt Putinit välja vihastades (mäletate viimase dramaatilist korraldust pärast nelja polkovniku vahelevõtmist ja naispolitseinike vahel demonstreerimist: „Lahkume sealt kohe!“). Seejärel seadis Miša nii Abhaasia kui ka Lõuna-Osseetia territooriumil ametisse n-ö vastuvalitsused (juulis ja oktoobris 2006), mis lõi täiesti uue õhkkonna – kui siiani pidid nendele aladele jäänud grusiinid olema vait, siis nüüd julgeti ka häält teha. Mõistagi tuletati kohe meelde kõik viimase kümnendi patud ja algas üleüldine pinge tõus, mida kruvisid üles Thbilisist ja Moskvast kostvad lubadused. Lisagem taustana Moskva poolt Tšetšeenias korda saadetu, et öelda – (kätte)tasumise mõte oli üleüldine. Pole välistatud, et esimesena lasti käed käiku mõlemalt poolt. Fakt on aga see, et just seda oodati, sest nii pikka tankide ja soomukite kolonni polnud võimalik päevaga Osseetia sõjateele ja Roki kuru taha koondada. Nagu ei saanud vältida purustamist ja tapatööd Lõuna-Osseetias, kui sama tegid kõigil viiel päeval Gruusia eri piirkondades suure Venemaa sõjardid!?

Lõpetuseks. Kõik Venemaa kanalid näitasid pikalt öist tulistamist, kuigi tegelikult oli võimatu aru saada, kes kust ja kelle pihta tulistas. Sõja kolmandal päeval tegi superavalduse Venemaa esindaja NATO juures, tuntud šovinist Rogozin, kes millegipärast rääkis sellest, et ajaloost on ju teada, kuidas pannakse selga teine munder, et lavastada too süüdlaseks. Mis ajendil ta seda juttu Vremjas rääkis, jäi arusaamatuks. Ent selleks ajaks oli ilmne, et Gruusia valis Soome 1939. aasta taktika, vastuhakku agressorile ja vahest  meenusid Rogozinile sündmused Mainilas (venelased võtsid petutöö omaks alles 30 aastat hiljem)!?

Vene poliitikuid ja ajakirjanikke oli sõja päevil üsna huvitav jälgida. Nende ÜRO esindaja Tšurkin pidas kenasti vastu kolm julgeolekunõukogu istungit, ent siis viis ameeriklane ta endast välja ja hakkas sadama – ise te tegite Jugoslaavias seda ja seda, miks meie ei või!? Aga sellega öeldi ju selgelt, et Moskvale on grusiinid katsejänesed ja kättemaksukoht Venemaa varasemate allajäämiste eest. Vene teleajakirjanikud aga kurtsid nagu ühest suust, et muu maailm näitab toimuvast hoopis teisi kaadreid ja räägib teist juttu. Karta on, et nii räägiti vaid rõhumaks sellele, et rahvas ei piiluks mujale ja kuulaks edasi oma juhtide valesid, mis pärast lühikeseks jäänud õige jutu perioodi taas täidavad Venemaa inforuumi. Müts maha Gruusia ees, sest me kõik adume: venelased on oma inetute tegude õigustamise jutuga jõudnud äärmusesse ja varem või hiljem alustab pendel teed tagasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht