Töölisklassi huvide eest ei seisa praegu keegi

Margit Sutrop

Sellel, et taasiseseisvunud Eestis ei ole tekkinud tugevat sotsiaaldemokraatiat, on kindlasti mitmeid põhjusi, nii ajaloolisi kui ka tänapäevaseid. Peamine põhjus on aga see, et meil pole ühtki parteid, kes tegelikult esindaks sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet. Nime poolest nüüd üks on, aga kuulates selle partei juhtide avaldusi, tekib sageli kahtlus, kas nad on ikka tegelikult sotsiaaldemokraadid. Näiteks ei sobi sotsiaaldemokraatlike väärtustega kokku elitaarsete gruppide olemasolu õigustamine. Samuti ei peaks sotsiaaldemokraadid igal võimalikul juhul rääkima talupidamisest ja põllumajanduse edendamisest. Traditsiooniliselt seisavad sotsiaaldemokraadid tööliste õiguste eest. Meil püüavad nad maarahva hääli. Seega võistlevad nad häälte pärast Rahvaliiduga. Kui arvestada, et maal töötab üliväike protsent eesti inimestest, siis ei saa kumbki partei loota maalt suurt saaki. Töölisklassi huvide eest ei seisa praegu keegi. See on suur probleem, et pole kujunenud eneseteadlikku, poliitiliselt organiseeritud töölisklassi. Ilma oma tööstuse ja haritud sinikraedeta ei ole ei meie majandusel ega ka ühiskonnal tervikuna tulevikku.

Teiseks on liberalismi ja liberaalse ideoloogia võidukäik Eestis seletatav sellega, et individuaalseid väärtusi eelistatakse kollektiivsetele. Pendel on lihtsalt liikunud teise äärmusse, tahetakse põgeneda nõukogude ajal pealesurutud kollektivismi eest. Paraku aetakse segi totalitarism ja kollektivism. Nõukogude sõjalise okupatsioonivõimu ametlik ideoloogia väärtustas tõepoolest kollektiivseid väärtusi, tegelikkuses aga tegi kõik selleks, et ühistunnet ei saaks tekkida. Ühiselu vormid, mida propageeris nõukogude võim, olid eestlaste loomule võõrad ja suuresti vastuvõetamatud. Niipea kui inimesed tahtsid koonduda gruppidesse mõttekaasluse või huvide alusel, läks võim valvsaks ja keelas vähimagi kahtluse korral kooskäimise. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid keelustati kohe, kui nõukogude võim saabus. Samuti pandi kinni kõik ideoloogilise kallakuga seltsid ja ringid. Vaba aja veetmise eest pidid hoolt kandma kultuurimajad, mis pidid hoidma parteiliselt õiget joont. Tõsi, oli ka neid kollektiivse tegevuse vorme, mis inimestele omaseks said, näiteks õpilas- ja üliõpilasmalevad, mille asemele praegu pole suudetud luua midagi samaväärset. Lapsevanemad meenutavad härdusega ametiühingute poolt lastele organiseeritud nääripidusid ja suvelaagreid. Töökollektiivid kasutasid ettevõtete puhkekodusid ja muid hüvesid. Ent need olid üksikud valged laigud pimedas okupatsiooniajas ja nendegi eesmärk oli tegelikult ideoloogiline mõjutamine.

Õigem oleks öelda, et Nõukogude okupatsioonivõimu ideoloogia polnud mitte kollektivism, vaid totalitarism. Sovhooside ja kolhooside loomine üksikute talude asemele, ettevõtjate ja omanike klassi hävitamine ning suurte ettevõtete asutamine oli küll sõnades töörahva huvides, ent tegelikult teenis totalitaarse võimukliki huve. Okupatsioonivõim rääkis kõikide inimeste võrdsusest, tegelikkuses olid aga mõned võrdsemad kui teised: nad said eelisjärjekorras kortereid, autoostulube, turismituusikuid, puhvetist viinereid ja rohelisi herneid ning sõitsid välismaale ?neetud? kapitalismi imetlema. Paremaid inimesi raviti erihaiglas ja kuulekatele intelligentidele anti võimalus lastele erikallakuga koolides paremat haridust anda ning pooltõtt rääkida. Need, kes olid ?pumba juures?, tõid hõlma all töö juurest koju varastatud kaupa või teenisid oma tulu defitsiidi vahendamisest sõpradele ja tuttavatele. Kardan, et just see eluvorm ? igapäevane võitlus oma privileegide eest ? on saanud eestlastele viimaste aastakümnete jooksul liiga omaseks. Ma ei pea siin silmas rehepaplust, mis õigustab üksteise tagant varastamist ja vanakuradile oma hinge müümist. See eestlaste kirjeldus on ilmselgelt utreeritud. Varastamine on meie ühiskonnas siiski taunitav ja seetõttu ei saa ärastamine kesta lõputult. Mida tugevamaks muutub õigussüsteem, seda vähemaks jääb ka rehepaplust.

Mõtlemapanev on, et eestlased hoiavad ikka veel kiivalt kinni arusaamast, nagu oleksid inimesed teeninud ära ebavõrdse kohtlemise. Nagu oleks see, mida inimene oma eluga teeb, puhtalt tema enda asi. Need, kes on jõudnud haljale oksale, on selle ise ära teeninud. Ja need, kes on puu all, on ise süüdi, et ei ole suutnud kõrgele ronida. Ei osata näha, kuidas ühiskond ise oma ebaõiglase korraldusega soodustab ühtede inimeste edasijõudmist ja teiste mahajäämist.

Oleme unustanud, mida tähendab tegelik solidaarsus. Eesti ühiskond pooldab individualistlikke väärtusi, sest tal on ühenduste tähendusest vale arusaam. Kollektiivsed eluvormid, mida okupatsioonivõim ette nägi, polnud head mitte selleks, et anda inimestele võimalus sidemete tõttu kaasinimestega arendada vabalt oma individuaalsust, vaid et omandada see identiteet, mida totalitaarne võim ette nägi. Meil pole mingit põhjust põgeneda kollektivismi eest individualismi, sest kollektiivsed väärtused on meile nõukogude võimu ajal tegelikult võõraks jäänud. Ühishüve ei tohi võrdsustada ühe grupi erahuvil põhineva hüvega, mida esitati kui ühishüve.

Oleme võib-olla liiga hästi omandanud okupantide propaganda tulemusena sündinud arusaama, et kapitalistlik majanduskord tähendab vereimemist ja üksikute rikastumist. Oleme selle tõe omaks võtnud ja nüüd omal maal teoks teinud. Vahe rikaste ja vaeste vahel suureneb hirmuäratava kiirusega. Ja seda saadab küüniline õigustus, et need, kes elus edasi ei jõua, on kas laisad või rumalad. Hoolimata sellest, et nii haridus, teadus kui ka tervishoid kiratsevad, alandatakse makse. Lootes, et kui inimestele jätta kätte rohkem raha, siis saavad nad omaenda äranägemise järgi realiseerida oma hea elu mudeli. Ometi on raske ette kujutada, kuidas veidi rohkema rahaga, mis inimestele alanevate maksude ja mitmesuguste maksusoodustuste tõttu kätte jääb, saaks aidata jalule hariduse või meditsiini. Veelgi mõistetamatum on, kuidas tahetakse jõuda teadmistepõhisesse majandusse, kui teadust ja arendustegevust toetatakse ainult näpuotsast.

Kõik see näitab, et Eesti ühiskonna väärtused on tasakaalust väljas ja sotsiaaldemokraatlik vaakum alles ootab täitmist.