Tühised asjad Atlandi taga

Kaarel Tarand

Erinevalt Paris Hiltonist ja Nicole Richie’st pole vähetähtsate seltskonnategelaste George Walker Bushi ja James Gordon Browni kohta Postimehe võrguväljaandes oma püsirubriiki, kus nende igapäevaseid askeldusi kirjeldataks ja kommenteeritaks. Ka Eesti meedia paberväljaanded jäid kahe suurriigi valitsusjuhi mitmetunnise vestluse valgustamisel tagasihoidlikuks. Tõsi ta on, USA-Ühendkuningriigi tippkohtumine pole mingi seksikas suveteema ega ladus laupäevane lugemine. Pealegi ei vastanud kohtumise käik ja tulemused sugugi ootustele. Täpsemalt, nende ootustele, kes peavad New York Timesis avaldatut viimse instantsi tõeks ja kes salamisi olid soovinud, et Bushi-Browni vahel ei tekiks sellist “keemiat”, millega iseloomustati Bushi suhteid Tony Blairiga. Ja et USA-Briti suhted üldse jaheneksid, et siis parastavalt öelda – me ju rääkisime. Läks teisiti. Lustlikus vaimus kulgenud pressikonverentsi pidi ikka väga soovmõtlemisest afekteerituna jälgima, et leida märke suurriikide “suhete jahenemisest”, “süvenevatest vastuoludest” ja “erimeelsustest suurte globaalsete väljakutsete” osas. Mõistagi jääb igaühele endistviisi õigus kahtlustada, et Browni pressikonverentsil kinnitatu, mille kohaselt kahe riigi vaheline eriline või tähtsaim partnerlussuhe tugevneb lähiaastatel, oli diplomaatiline viisakus ja häma ajakirjandusele. Aga kui ei olnud, siis on lõppeva nädala maailma tähtsaimal poliitikasündmusel otsesed tagajärjed ka Eesti jaoks. Nii Browni kui Bushi rõhutatud kõigi kolme geograafilise märksõna osas. USA ja Ühendkuningriigi koostöö ulatus ja edukus Iraagi, Afganistani ja uuemana ka Darfuri sõdade-kriiside-katastroofide lõpetamisel avaldab mõju Eesti valitsuse ja riigikogu otsustele Eesti missioonide lähetamise, suuruse ja tegevuse tähtaegade kohta.

Iraak ja Afganistan on Eestile ju õigupoolest juba lihtsad teemad. Ka rahvusvaheliste suhete ja julgeolekupoliitika sisust ja kaalust praegusega võrreldes vähem taibanud koalitsioonid Eesti lähiajaloos on iga kord missioonide lähetamise või ajapikenduse otsusega hakkama saanud. Darfur ehk humanitaarkatastroof Sudaanis on vähemasti Eesti riigikogule uus teema. Ja võimalik Aafrikasse minek 2008. aasta esimesel poolel on täiesti uus asi ka Eesti kaitseväelastele. Laiaulatuslikud rahuoperatsioonid Sudaanis ja seda ümbritsevates riikides ÜRO ja Aafrika koostöös pole seni saanud käivituda ÜRO vajaliku resolutsiooni puudumise tõttu.

Kord juba Atlandi taga, astus peaminister Brown loomulikult ka ÜRO peamajast läbi ja nõudis teisipäeval seal julgeolekunõukogult, et 26 000 meheline rahvusvaheline rahuoperatsioon alaku kohe. Britid koos Prantsusmaaga on Darfuri asja vedanud kuude kaupa, aga seni põrganud julgeolekunõukogus vetoõigusega Hiina vastuseisule. Teisipäeval läks resolutsioon, mis küll näiteks USA poliitikute suureks pahameeleks lahjendati varasemast pehmemaks ja peaaegu sanktsioonivabaks, lõpuks läbi ja isikkoosseisult ajaloo suurim rahuoperatsioon võib alata. Eesti paneb vastavalt varasematele lepingutele välja rühmasuuruse üksuse Põhjala brigaadi koosseisus. Aga mõistagi peab valitsus kõigepealt Eesti kaitseväelaste üle riigipiiri saatmiseks riigikogult nõusoleku saama. Mida varem, seda parem.

Tõenäoliselt leidub riigikogus vähemasti üks rahvaesindaja, kes seoses uue missiooniga tõstab päevakorda mõnest vanast ja vähemasti osaliselt ebapopulaarsest missioonist loobumise. Kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnul missioonide kiire kokkutõmbamine Afganistanis või Iraagis valitsuse kavade hulka ei kuulu. Tõsi, Iraagi missiooni tähtaeg lõpeb tänavu ning jätkamiseks peab jälle parlamenti minema.

Kui Browni ja Bushi kohtumise tagajärg oleks olnud pahandus ja see, et Ühendkuningriik tõesti oma vägesid Iraagist välja tõmbama hakkab ning Iraagi saatuse ainult USA hooleks jätab, oleks Eestilgi olnud lihtsam kohalike isolatsionistide rõõmuks ära tulla. Nüüd aga on vastupidi.

Aaviksoo ütles Eesti Päevalehele, et kõigepealt oodatakse ära USA Iraagi üksuste juhi kindral Petraeuse ettekanne ja siis otsustatakse. Bush teatas pressikonverentsil, et temagi otsustab Iraagi edasise käekäigu üle sama ettekande põhjal, mis Bushi sõnul saab valmis septembri keskel. Kui valitsus tahaks Iraagi ja Darfuri missiooni küsimusi rangelt lahus hoida, siis oleks hea luba Aafrika missiooniks nõutada kohe, kui riigikogu korraliselt kokku tuleb (või miks ka mitte erakorraliselt, koalitsiooni algatatud erakorralised on ju alati tulemuslikud). Siis saab kiuslikele rahvaesindajatele öelda, et Iraak on täiesti omaette teema ja kõik sõltub Petraeuse ettekandest.

Darfuri missiooni arutelul mõõdetakse riigikogus veel üht ja rahvusvahelises plaanis mitte vähe tähtsat asja, nimelt kas Eesti parlamendis ka mõni rassist leidub või mitte.