Suurmees mineviku varjus

Ken Kalling

Henrik Koppel muutis ideed tegudeks, pidades silmas kaugemaid eesmärke.

1944. aasta 21. detsembril oli Tartu ülikooli peahoone leinarüüs. Maeti meest, keda tema halli habeme järgi võinuks esmapilgul jõuluvanaks pidada. Tõepoolest, bolševistlik Venemaa oli Eesti taasvallutanud ning jõuludega oli mõneks ajaks lõpp.
Matused, vaatamata sellele et peahoonel lehvis pooles vardas Eesti NSV lipp, ei toimunud siiski veel päris nõukogulikus vaimus. Tseremoonia oli kirik­lik ning leidis aset selleks ajaks veel rikkumata ülikooli pühakojas. Kohal olid paljud kodumaale jäänud (ning mõned Nõukogude tagalastki saabunud) akadeemilise pere liikmed, kes ilmselt ka veel ise ei teadnud, mismoodi sellises olukorras käituda.
Õigupoolest olekski ehk olnud liialdus minna liiga kaugele uutele võimudele meeldida püüdmise teed. Maeti ju ühte teenekamat eesti rahvuslast, Tartu ülikooli rektorit aastail 1920–1928, professor Henrik Koppelit.

Meenutama peab prof Koppelit praegusel ajal siiski hoopis rõõmsamal põhjusel: 29. detsembril 2013 tähistasime tema 150. sünniaastapäeva.
Henrik Koppel sündis 1863. aastal kunagises Uusna vallas (praegu Viljandi vald) talupidaja peres. Õppis Viljandi ja Tartu gümnaasiumides, astus 1884. aastal Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Ülikoolis sai temast Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) liige. Rahvuslikku ringkonda kuulus ta ka perekondlike sidemete tõttu – tema abikaasa Sophie oli Jakob Hurda õetütar.
Isiklik elu kulges Koppeli jaoks paraku traagiliselt, sest tema kolm last surid imikueas, 1898. aastal ka neljandat korda lapseootel naine. Tagantjärele on arvatud, et põhjuseks võis olla reesuskonflikt, nähtus, mida tolleaegne meditsiin veel ei mõistnud. Nii oli Koppel juba 35aastaselt leskmees, kelle edaspidist elu sobivad iseloomustama Anna Haavalt temale pühendatud värsid:
… Las’ õitseda liiliad haual,
Kus puhkab su nooruse õnn;
Su isamaa kaunis ja kallis
Nüüd sinu armastus on …

Tartu renessansi käimalükkaja
Arstiametit pidanud Henrik Koppel oli eelmisel sajandivahetusel – eesti rahvusliku liikumise nn Tartu renessansi päevil – Jaan Tõnissoni järel linna mõjukuselt teine eestlane. Võib-olla mõnes valdkonnas isegi esimene (kui nii tohib öelda ilma Tõnissoni pühadust haavamata). Ta esindas suundumusi, mida tunnustatakse ka meie kaasajal. Ometi on ta jäänud märkamatuks, tema rinnakuju asub üldsusele varjatult ülikooli kõrvakliiniku juhataja kabinetis, ainuke mälestustahvel talle on sünnitalumaja seinal.
Põhjus selleks võib lähtuda Koppeli enda valikutest. Ta on ise väitnud, et olles pärit metsatalust, ei olnud tal „himu võõraste inimestega tegemist teha, veel vähem ilma sunduseta ennast kõrges kantslis igast küljest silmitseda lasta”. See olnud ka põhjus, miks ta ema soovile vastu ei tulnud ning kirikuõpetajaks ei õppinud.
Ometi kujunes nii, et märkamatuks ta ei jäänud. On meenutatud, et Hugo Treffner pidas vajalikuks oma kooli õpilased akna juurde kamandada, kui Koppel majast möödus. Seda selleks, et ka sirguvale eesti noorsoole oma rahva suurmeest tutvustada.
Koppel jõudis palju, seda eeskätt iseseisvuseelsel ajal, tõusis kantslissegi. Koppeli tõus algas Tartu Käsitööliste Abiandmise Seltsi esimeheks saamisega 1893. aastal. See amet tähendas muu hulgas 1894. aasta laulupeo korraldamist. Peo õnnestumisest omakorda aga algas nii mõnegi asjaosalise arvates Tartu renessanss. See uus aeg eesti rahvuslikus liikumises ei olnud Johan Kõpu sõnul enam „tunderahvuslus”, vaid „elunõudeid silmaspidav, teravalt nähtud põhimõtteid järjekindlalt teostav ja oma seisukohta tõsiselt, kuid kainelt hindav iseteadlik rahvusline mõtte- ja teguviis”.
Sellise töö jaoks oli Koppel loodud. Ta ei olnud üksi, tema ümber oli väiksem sõpruskond, siis laiema ringina mõttekaaslased. Tsiteerigem veel kord Johan Kõppu: „H. Koppel ei tikkunud kuhugi, vaid võis rahulikult kõrvalt vaadata, kui teised rabelesid, aga sel vaatamisel olid omad piirid. Varsti oli H. Koppel tegelaste hulgas ning üks aktiivsemaid.” Teinekord teised aga alles vaidlesid, kui Koppel juba tegutses.
Kõpp juhib tähelepanu ka sellele, et Koppelile langesid sageli need ülesanded, kus oli vaja korraldada majandusasju (see tähendas toona sageli ka isikliku rahakoti kergendamist).

Panus rahvuslikku töösse
Alustagem kirikuloost. Koppel oli aastaid Tartu Peetri kiriku koguduse esimees. Sel ajal kogudus iseseisvus, kirik sai oma – XXI sajandil tänu Tiit Veeberile kuulsust kogunud – tornikiivri, rajati ka koguduse algkool. Eesti haridusellu panustas Koppel nii raha kui ka tööga Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi kaudu. Ta oli selle esimene esimees.
1906. aastal sai Koppelist Vanemuise seltsi esimees, eelnevalt oli ta olnud seotud Vanemuisele uue maja ehitamisega. Ka EÜSi maja kerkimine on suuresti Koppeli teene. Tsiteerigem siinkohal Aleksander Mohrfeldti, kelle järgi ei olnud tööde korraldaja leidmiseks vaja „sakslaste juurde minna laenu tegema, selleks oli sündinud ja kasvanud Seltsi vilistlaste talitaja Dr. Heinrich Koppel … temal oli selleks ametiks annet ja jõudu”.
Konkreetsed majanduslikud ettevõtmised, kus Koppelil oli täita määrav osa, olid Liivimaa Linna-Hüpoteegi Seltsi ülevõtmine eestimeelse seltskonna poolt 1904. aastal ning kaks aastat varem asutatud Eesti Laenu- ja Hoiu Ühisuse töös hoidmine. Peale selle tegeles Koppel stipendiumifondide loomisega, aitas kaasa Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kirjanduse Seltsi loomisele ja tööle.
Arstina – Koppel spetsialiseerus kõrva-, nina- ja kurguhaiguste arstiks – avanes tal eelmise sajandivahetuse Eestis samuti suur tööväli. Ta oli 1903. aastal ilmuma hakanud ajakirja Tervis toimetaja ning 1912. aastal sündinud Põhja-Balti (loe: Eesti) Arstide Seltsi üks asutajaid ja esimees. Lähtuvalt haridusest, aga ka huvidest, sai Koppelist üks kesksemaid loodusteaduste populariseerijaid eesti keeles.
Koppelil oli tähtis osa karskusliikumise korraldamises. Eelmisel sajandivahetusel liikus karskusidee moraalijüngrite mängumaalt üha enam arstiteadusest lähtuvate argumentide rüppe, paraku pälvis ka poliitiliste jõudude tähelepanu. Siinkohal tuleb tunnistada, et iseseisvuseelsel ajal osales Koppel täie jõuga ka poliitilises elus. Tema korteris ning tema tutvusringkonna poolt loodi esimene eestlaste erakond – Eesti Rahvameelne Eduerakond, tänapäeval tuntud eeskätt Jaan Tõnissoni nime kaudu. Ka Koppel osales valimistel, istus linnavolikogus jne.
Lisandus igapäevane arsti- ja õppejõutöö: alates 1904. aastast oli ta era­dotsent, 1917. aastal valiti Tartu – toona Jurjevi – ülikooli sisehaiguste professoriks.
Ühesõnaga – enne läheb Issanda päike looja, kui me kõige sellega ühele poole saame, millega Henrik Koppel XX sajandi alguskümnendite Tartus tegeles.
Iseseisvas Eestis
Samm, mida Henrik Koppel näis oma edasises elus kahetsevat, oli tema lahkumine 1918. aastal koos evakueeritava Jurjevi ülikooliga Voroneži. Ta tuli küll peatselt tagasi, kuid edaspidi kohtab tema kirjavahetuses noote, mis distantseerivad teda avalikust elust. Ta põhjendab seda sellega, et ta ei osalenud iseseisvuse kättevõitmisel, seega ei ole tal ka moraalset õigust täie rinnaga ühiskonnaasjades kaasa rääkida. Päris vaiki ta siiski ei jäänud, võttis vajadusel sõna, sageli tegi aga n-ö lobitööd. Lisaks tunnetas Koppel ka põlvkondade vahetumist ning rõhutas oma vanust.
Temast sai siiski eestikeelse ülikooli rektor. Henrik Koppelile reserveerisid selle ameti kaasvõitlejad. Koppel täitis formaalseid nõudmisi, peamine argument oli aga ilmselt just Koppeli panus rahvuslikku töösse, haridus- ja teadusellu ning tema järjekindlus ja töövõime. (Siingi kummitas Koppelit „teiseks meheks” olemise oht, oli ju paljude jaoks ülikooli tegelik juht kuraator Peeter Põld.)
Ise kirjutas Koppel oma uuest ametist, et töö „hõlbus ei ole, sest see rahvas, kelle üle tuleb valitseda, on üks üpris isesorti element, kui „vaim” peale tuleb”. Ta tõi oma tööle paralleeli hoone ehitamise algusjärguga, vundamendi rajamisega olukorras, kus projekt veel päris valmis ei ole ning materjalide valikki nõuab alles otsustamist. Oma vaadetelt paljudele akadeemilise elu valdkondadele oli Koppel pigem liberaalne, erandiks oli keeleküsimus.
Rektorina aitas Koppel rajada eestikeelset ülikooli, eestikeelset teadustööd. Muu hulgas tähendas see vanade traditsiooniliste Tartu teadusseltside – Õpetatud Eesti Seltsi ja Tartu Looduseuurijate Seltsi – eestistamist.
Viimasena mainitud seltsiga seoses saab rääkida Koppeli veel ühest teenest oma kodumaa tuleviku heaks. See on panus looduskaitse arendamisse, looduse uurimisse. Siin oli Tartu ülikoolil täita aktiivne osa ning pole vale arvata, et Koppel „kuritarvitas” oma ametikohta, et südamelähedasi valdkondi edasi viia.
Juba 1888. aastal kirjutas Koppel: „… on minu ülem rõõm jaht ja kalapüük, jahi pääl või kalapüügil ei tunne ma janu ei nälga, vaid võin päevad otsa just õhust ja armastusest, s.o kalapüügi ja jahi armastusest elada”. See armastus jälitas Koppelit surmani. Tema parim sõber oli Mihkel Härms, naisevend, tolle aja juhtiv ornitoloog. Rektori linnuhuvi päädis 1924. aastal Eesti esimese looduskaitseala loomisega Lääne-Saaremaal.
Henrik Koppeli panust kodumaa looduskaitse arengusse, muide, tunnistati ka Nõukogude ajal, selles mõttes erineb Koppeli saatus paljude tema kaasvõitlejate omast, kelle mälestus eesti rahvale traagilistel aegadel tabuks muutus.
Justkui renessansiajastust pärit inimene
Küsides, millisel moel sulanduks Henrik Koppel tänapäeva, ilmneb võimalus vastandlikeks käsitlusteks. Ühelt poolt süüdistati teda (eriti ülikooli rektori ametipostil) ihnsuses, seega oleks leitav paralleel meie kaasajagi võimumeestele etteheidetavaga. Tahtmise korral leiab Koppeli mõtteavaldustest ka elitaristlikke seisukohti.
Teisalt oli Koppel pigem kõigi nende liikumiste ja inimeste mõttekaaslane, kes tänapäevalgi ametlike struktuuride kõrvale oma paralleelmaailma ehitavad. Koppel uskus, et ainult seltsitööga on olnud võimalik saavutada seda, mida Eesti elus oli saavutatud. Hoides sageli teatavat distantsi päevapoliitikaga, sai ta endale lubada eesmärke, mis seadsid sihte kaugemale kui üks valimistsükkel. Tekkis sel pinnal kaasvõitlejatega konfliktegi, nt Jaan Tõnissoniga.
Miks Koppelist ikkagi vähe räägitakse? Juba Koppeli eluajal küsiti, kas ta pole end mitte rahvusliku ülesehitustöö eri valdkondade vahel killustanud ning kas poleks lihtsam olnud au ja kuulsust hankida arstiteaduse juurde jäädes.
Vastati sellistele küsimustele aga juba toona tõdemusega (ja meie peame sellega nõustuma), et mitte kuulsusejanu ei olnud see, mis Koppelit tööle pani, vaid sisemine sund ja vastutustunne oma rahva saatuse ees. Koppel oli see, kes muutis ideed tegudeks, pidades silmas kaugemaid eesmärke. Ta tegi seda tööd järjekindlalt, mõnikord vihagagi. Sel tööl oli tulemus.
Henrik Koppel oli renessansiajastu suurkuju moodi inimene, kes suutis kõrgel tasemel panustada paljudesse valdkondadesse. Henrik Koppeli jaoks ei piirdunud andmisrõõm vaid jõuluajaga.