Sugulane, inimese sõber

Aet Annist

Suvi tähendab paljudele eestlastele kohtumist suguvõsaga – veidra sotsiaalse nähtusega, mida ülejäänud aasta jooksul jõudumööda välditakse. Suvine aeg soosib aga teadupärast igasugu imelikke vabaõhuüritusi. Suguvõsa kokkutulekuid tehti usinalt juba Vene ajal, mil suguvõsa eri harud üksteist defitsiidi kokkuajamisega üle trumpasid, et seda siis kusagil põõsa vahel mitte eriti üksmeelsel moel süüa vitsutada.

Eriti oluline  oli suguvõsa foto, kus tublid genealoogilist eeltööd teinud organiseerijad püüdsid inimesi vastavalt harulisele kuuluvusele grupeerida. Sugulasabielude tõttu tähendas see, et osad suguvõsa liikmed pidid korraga mitmes kohas olema ja kogu süsteem läks vussi. Aga üldiselt oli see päris lõbus üritus, mis pakkus jutuainet mitmeks aastaks ja kui organiseerijad suutsid vahepeal veel sügavamale minevikku tungida, siis võis järgmisel kokkutulekul kohtuda juba veel suurema protsendiga eestlaskonnast. Hiljem tekitas defitsiidi asemel elevust  mõni väliseestlane, enamasti süütu ohver, kes kellelegi valel hetkel külla oli sattunud.

Niisuguseid, kes oleks oma juuri ise nii osavalt jälitanud, et leidnuks üles nii suguvõsa kui selle kokkutuleku, tuli ette üsna harva. Juurteta põhjaameeriklased aga armastavad just oma esivanemaid Euroopat mööda taga ajada. Imelikul kombel kipuvad nad oma juurte sageli ülikirjust kimbust kõige põnevamaid, eksootilisemaid ja prestiižsemaid välja valima. Poola või tšehhi, madalmaa-šoti või mägismaa-šoti identiteedi vahel valida saava ameeriklase  genealoogiline kirg suundub ikka kõige erutavama poole. Nii leiabki sel suvel Šotimaal aset suur Kojunaasmine, kuhu tuleb oma ülestuhnitud klannijuurtega uhkeldama arvukalt rahvast, peamiselt kanadalasi ja ühendriiklasi. Mägišotlase kuuluvusele viitava klannisümboolikaga paradeerivad identiteedituristid jätavad juhuturistidele võimsa mulje elavast pärandist – ja toetavad ehk sellega veelgi Šotimaa vastavasuunalist orientatsiooni. Suguvõsandus tundubki vahel natuke iseäralik  kirg, mille põhjas peituvast vajadusest seda enda hingest veel mitte leidnul on raske aru saada. Tegin hiljuti pikema aja jooksul tööd ühe väikese Põhja-Inglise linna raamatukogu genealoogia toas.

Lisaks minusugustele rahuarmastavatele klahviklõbistajaile käis seal pidevalt väga veidraid tüüpe. Üks tüse onkel saabus kord nädalas raudse järjekindlusega nõutama infot sugulase kohta, kelle elusajandistki tal aimu ei olnud. Ärritatud olekuga kartoteegikarpe kinni prõmmiv naisterahvas otsis aga innukalt perekonna musta lamba jälgi. 

Eesti „kotude” ehk „kodu-uurijate”, või isiklikumate huvidega suguvõsa ajaloo ülesehitajate suureks sooviks olevat aga nendega tegelenute sõnul oma minevikust vabatalupoegade ja peene päritolu leidmine – matsist jääb neile üldiselt väheks. Eesmärgiks on leida veidikenegi võõrast verd, millesse ideaalis võiks olla tilgake aadlisinist sisse segatud. Uusmõisaomanikele ei piisa minevikust realistlikult kätte saadavast paarirealisest puit- või kiviarhitektuuri kirjeldusest. Arhivaaridelt oodatakse eelistatavalt meelierutavate lugude  leidmist sissemüüritud imekaunitest neitsitest. Säärast „võhikuteadust” tegev seltskond, mida teenindab identiteeditööstus ja toetavad ajaloolased, osutab niisiis palju enamale kui vaid lihtlabasele soovile oma mineviku kohta infot hankida. Ühest küljest aetakse taga endaga seostatavat draamat, mida kaasaegne igapäevaelu ei paista mingil meeldival kombel pakkuda suutvat. Teisalt luuakse nõndamoodi sildu tundmatusse, nii minevikku kui kultuuri. See võiks ju lootust anda,  et kord, kui eksootiliste juurte kummardamine üksikisiku tasandil valgub üle ka rahvusriiklikku sfääri, kaob maamunalt ksenofoobia ja rassism…

Aga ühtlasi püütakse nende juurte mõjul leida, mõista, omaks võtta iseend oma veidrustes, nii käegakatsutavais kui hingelisis. Võib-olla on suguvõsa kokkutulekul vorsti närivale sugulasele pahuraid kõõrdpilke heitev eestlane sügaval sisimas samal teel?