Subkultuur või kultuur?

Airi-Alina Allaste

Eestis ei kuulu alternatiivkultuuri viljelejate sekka sugugi vaid asjaarmastajad, vaid sellega on seotud uuendusmeelsed (nooremas eas) professionaalid.        Veel XX sajandi esimesel poolel tähendas „kultuur” võrdlemisi eksklusiivselt vaid kunsti, kirjandust ning ideid – „veetlust ja valgust” (Matthew Arnold) või „kujundeid, motiive, teemasid, sümboleid, mõisteid, ideaale, stiile ja tundmusi” (Johan Huizinga). Kultuuri all peeti silmas vaid seda, mida nüüd nimetame kõrgvõi  eliitkultuuriks. Sellele vastandus massikultuur, mida Theodor Adorno on oma klassikalises teoorias käsitlenud kommertsliku ja odava pseudokultuurina, mida inimhulkadele nende uinutamiseks ning kapitalistliku ekspluateerimise varjamiseks peale surutakse. Subkultuuri lihtsustatuim tolleaegne käsitlus määratles selle ühiskonna ühe segmendi väärtuste ja normidena, mis on ühiskonna suhtes madalamal positsioonil ja sellega sageli opositsioonis.      

Kultuuri mõiste teisenes XX sajandi teisel poolel, mil levisid antropoloogide määratlused ning kultuuri hakati käsitlema „päritud artefaktide, kaupade, tehniliste protsesside, ideede, kommete ja väärtustena” (Malinovski) või „sotsiaalse tegevuse sümboolse mõõtmena” (Geertz). Birminghami koolkonnast  sai alguse interdistsiplinaarne uurimissuund „kultuuriuuringud” (Cultural Studies), kus on kombineeritud meediauuringud, semiootika, kirjandusteadus ja sotsioloogia, ning kultuuri uurimine läks kirjandustekstidelt üle rahvalikele tekstidele ja sealt elustiilidele, tuues kaasa töölisklassi (sub)kultuuri-ilmingute tähtsustamise. Uute definitsioonide ja uurimissuundadega muutus kultuuri mõiste.       

Kui lääne kultuuriruumis oli popkultuuri ja kõrgkultuuri vastandamine XX sajandi lõpuks taandumas, siis Eestis olid taastatud iseseisvuse algusaastatel avalikus arutelus tugevamal positsioonil veel hierarhilised mõisted. Piiride avanemisega seoses peale tunginud popkultuur selle kõige laiemas tähenduses tõsteti elanikkonna suure osa seas pühitsetud seisundisse kui lääneliku elustiili sümbol, teiselt poolt  tuli ette haritlaste negatiivseid hinnanguid. Nood käsitlesid seda odava massikultuurina, pannes aluse arutelule eliitkultuuri tõrjutusest viimasega võrreldes. Mõisteid „kõrgkultuur”, „massikultuur” (siin „popkultuuri” negatiivsemate varjunditega sünonüüm) ja „subkultuur” tajuti üksteisele vastanduvatena. Ametlikult oli selgelt kõrgeim rahvusliku (kõrg)kultuuri staatus, noorema põlvkonna avangard otsis aga identiteeti ja eneseväljendust uutes subkultuurilistes  suundumustes ning eeskujusid popkultuuri iidolites.   

Eesti 1990. aastate noorema loomingulise põlvkonna kultuuri kujunemises võib näha paralleele Birginghami koolkonna mudeliga. Viimased kirjeldasid töölisklassi subkultuuri-ilmingute teket soodustava pinnasena skisofreenilist seisundit, kuhu noored olid jõudnud: nad ei teadnud, kas jääda oma vanemate töölisklassikultuuri  juurde või minna kaasa pealetungiva tarbimiskultuuriga. Eestis, kultuurilises perifeerias (1990. aastatel pidas see väide kindlasti paika), oli kultuuritegelaste noorem põlvkond samuti otsekui valiku ees, kas eelistada kohalikku (kõrg)kultuuri või uusimaid suundumusi. Kohati võis ahvatlevam tunduda sarnanemine üleilmse popkultuuri korüfeedega, mitte kohalike tipptegijatega. Illustratsiooniks sobiks siia Kaur Kenderi korduvalt esitatud väide üheksakümnendate  lõpus: soov konkureerida Tarantino, mitte Jaan Krossiga. Samuti presenteeris kiirelt kuulsust kogunud (pop)kunstnik Kiwa end pigem subkultuurilisuse esindaja ja asjatundjana, eristudes sellega vanema põlvkonna ideaalidest selgelt. 

Täna võib popkultuurina (või „massikultuurina”, negatiivse varjundiga) määratleda peaaegu kõike ja üheselt negatiivsed hinnangud selle mõtestamisel mõjuvad naiivsena. Tänapäeva kultuuri erinevatel väljadel (kirjandus, kunst, muusika jne) kasutatakse materjalina ühelt poolt üleilmse popkultuuri ilminguid, teiselt poolt muutub osa loomingust edu korral teatavas mõttes (Eesti kontekstis küll pigem lokaalse) massikultuuri osaks. XX sajandi esimesel poolel käibel olnud subkultuuri mõiste on tänaseks tublisti teisenenud ja viitab üha enam  translokaalsetele trendidele ning sarnaste maitse-eelistusega võrgustikele, mille liikmed komplekteerivad endale sobiva elustiili, kasutades selleks „üleilmset stiilide supermarketit”. Kultuuritoodete, tootmise ja tarbimise kõrval räägitakse aina rohkem kultuurilisest praktikast. Niinimetatud subkultuurilistes keskkondades tuleb kõige paremini esile tootmise/tarbimise dihhotoomia hääbumine, mida veelgi soodustavad võrgustikumeediaga kaasnevad  tehnilised võimalused.     

Kultuuriteoreetikute hinnangul on kultuuritootmise levitamis- ja vastuvõtumehhanismid tehnoloogilise arengu tagajärjel uue tähenduse saanud. Alternatiivlooming on kättesaadav ja seda vahendatakse ning  tutvustatakse suhtlusvõrgustike kaudu: värsked ja põnevad ideed leiavad kergesti auditooriumi. Noorem põlvkond, kes kasvab üles võrgustikumeedia võimaluste keskel, omandab ilmselt juba varases nooruses tehnika enesele olulise väljasõelumiseks. Loominguline tegevus on aina vähem piiratud  ainelistest tingimustest või ametlikust haridusest, sest tasuta saab (vähemalt osaliselt) alla laadida eneseväljenduseks tarvilikku tehnikat, suhtlusvõrgustikud võimaldavad aga tasuta reklaami kõikvõimalikele üritustele, mida korraldada soovitakse.   

Kasutasin meelega väljendit „nn subkultuurilised keskkonnad”, sest tegelikult pole kuigi selge, kas tegu on subkultuuri või hoopis sündiva kõrgkultuuriga. Neis keskkondades luuakse midagi niisugust, mida võib määratleda kui „kujundeid, motiive, teemasid, sümboleid, mõisteid, ideaale, stiile ja tundmusi”. Tõsi, sageli puudub sel kõigel ametlik tunnustus ja tegijad ei pruugi silma paista virtuooslikkuse poolest, kuid tegu võib olla elusa ja dünaamilise tegevuse ning loominguga, mida võib edu korral ees oodata nii tärkav professionaalsus kui ka kuulumine kõrgkultuuri maailma. Seda illustreerib hästi Peeter Vähi mõtteavaldus festivali „Klaaspärlimäng” arutelul: „See, mida  mängivad keelpillikvartetid, sümfooniaorkestrid ja mida me üldjuhul nimetame kõrgkultuuriks, on tegelikult oma aja ära elanud kunst. … Ja uus, see on tegelikult uus kõrgkultuur”.1 Seda enam et Eestis ei kuulu alternatiivkultuuri viljelejate sekka sugugi vaid asjaarmastajad, vaid sellega on seotud uuendusmeelsed (nooremas eas) professionaalid.       

Mis puutub subkultuurilistesse trendidesse,  siis tavaliselt pole need sündinud Eestis, vaid on üle võetud mujalt.2 Et tegu on kultuurinähtustega, mis lääne ühiskonnas juba levinud, kuid Eestis sageli tundmatud, eeldab vastav maitse ja huvi (eriti oli see nii mõnikümmend aastat tagasi) süvendatud teadmisi ning avatust, valmisolekut uuega kursisolemiseks. Nii käivitab Eestis uued trendid reeglina kultuuriline avangard ning isegi juhul, kui algselt oli tegu töölisklassi kultuuriga (eriti metal, kuid ka  klubikultuur) või sootuks marginaalsetes tingimustes sündinud vooluga (näiteks hiphop), omandavad uued trendid Eestis esialgu elitistliku joone. Hiljem uus stiil kommertsialiseerub, sellega seotud inimeste ring laieneb ja teiseneb ning tekkida võib subkultuurilise trendi sisemine hierarhia. Eelmainitud või esilekerkivaid subkultuurilisi stiile ei saa üldjuhul liigitada mainstream’iks või underground’iks, nagu  mõni dekaad tagasi, pigem võib rääkida kummastki poolest ühe subkultuurilise stiili sees. Kui kaheksakümnendatel oli suhteliselt selge, et disko on mainstream ja punk underground, siis nüüd varieerub ka pungi seltskond autentsetest idealistidest  meelelahutuslike stiilijäljendajateni. Võrgustikumeedia soodustab muu hulgas ka sündivate stiilide kiiret kommertsialiseerumist. 

Näiteks mõned aastat tagasi sündinud ja Eestis kiirelt üle võetud dubstep on asjaosaliste hinnangul juba suurelt jaolt mainstream’iks muutunud ning vaid kitsast osa sama stiili muusikast ja üritusest saab veel määratleda underground’ina. Sellest tulenevalt on praegusele avangardile iseloomulik kaugenemine kindlatest stiilidest. Kuna neid sünnib kogu aeg juurde, on enese pikem sidumine ühe vooluga pigem tagurlik ja olulisem on pidev teadlikkus kõigest uuest, aga ka vastandumine kõigele, mis on kommertsialiseerunud ning mainstream’i sildi külge saanud. Juba mõnda aega on suunaks ka eri valdkondade  ja žanrite ühendamine ja keskkonnad, kus kohtuvad mõtlejad ja kunstnikud, kirjandus ja muusika või DJ ja ooperisolist. Sama idee seondub selgelt kultuuritehastega, mis on ka Eestis nüüdseks tugevalt kanda kinnitanud. Autentse (sub)kultuuri tunnusmärgiks on saanud loomingu määratlemine auditooriumi aluseks võttes. Bourdieu’ teooria kontekstis on žanride hierarhia, mis võis varem olla eristumise aluseks, asendunud publikupõhise  määratlusega. Kultuuri väärtuse määravad ühiselt kõik need, kes sellega kaasa lähevad. „Teose” teeb väärtuslikuks väikesearvuline publik, kes seda täiel rinnal nautida oskab. Kultuuriline praktika tähendab näiteks kontserdi korral samaaegselt nii muusika tegemist ja esitamist artisti, keskkonna loomist korraldaja kui ka ühtse õhkkonna tekitamist kõigi osalejate poolt. Tundub, et perifeersuse, väiksuse ja tegijate vähesuse tõttu on piiri kadumine  „subkultuuri” ja „kultuuri” vahel Eestis nähtav ehk selgemaltki kui mujal. Ka etableerunud kõrgkultuur distantseerib end massidest ning keskendub kitsale publikule, keda loetakse haritumaks, pühendunumaks ja paremaks. Sama taotlevad näiteks alternatiivmuusika festivalide korraldajad/osalejad või kultuuritehaste avangardsete festivalide läbiviijad. Eesti subkultuuri ja kõrgkultuuri sisemisel loogikal on võrdlemisi raske vahet teha: segunema on  hakanud nii publik, tegijad kui korraldus. Alternatiivkultuuri festivalina alustanud „Plektrum” toimus sel aastal osaliselt Estonias ja programmis oli ilmselgelt kõrgkultuuri hulka loetav klassikaline muusika. 

Mulle tundub, et sellel, mida siiani nimetakse subkultuuriliseks praktikaks on arenemiseks mõneti isegi paremad võimalused, sest  globaalsed kontaktid ja infovahetus tekivad globaalsel undergound’i väljal kergemini kui kõrgkultuuri reguleerivate ametlike kanalite kaudu. Pealekasvav kõrgkultuur ühendab eneses klassika ja uued žanride ja voolude piire ületavad (sub)kultuurilised trendid. 1 Joamets, Virge Milleks meile Estonia baleriinid? – Teater. Muusika. Kino 2008. 2 Subkultuurilised trendid on väga lai mõiste, mis sisaldab kõikvõimalikke spordialakeskseid (nt lumelaudurid, rulatajad, trikiratturid jne.), ideoloogiakeskseid (nt skinhead’id) jm eluviise. Konteksti arvestades keskendun siiski peamiselt muusikakesksetele subkultuurilistele trendidele nagu punk, metal, hiphop, klubikultuur (elektrooniline muusika) jne.