Streikimisega lõpeb individualistlik rügamine enesesäilitamiseks

Ülikool ei saa olla eeskujulik tööandja, kui ignoreeritakse jätkuvalt töötajate toimetulekuraskusi ja ebakindlust.

MARTIN AIDNIK

Eelmise aasta detsembris allkirjastatud teadusleppega ette nähtud lisainvesteeringute väljajäämine riigi eelarvestrateegiast tõi Toompeale ja haridusministeeriumi ette sajad protesteerijad akadeemilistest ametiühingutest ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemiast kuni tudengiteni. Valitsuse ootamatu suure nördimuse kaasa toonud otsusega teadusest jätkuvalt mööda vaadata ei lõpe aga juba pikka aega kestnud rahastamise saaga, sest teaduse ja kõrghariduse vallas on tajuda inimeste senisest suuremat usku oma võimesse poliitikasse sekkuda. Hämar ja stagneerunud esindamispoliitika asendus osalusega streigis, rohujuuretasand ehk akadeemilised töötajad ja tudengid on viimaks kerkinud pildile. 5. juuni hoiatusstreikidega Tallinnas ja Tartus avaldati valmisolekut jätkata võitlust 1% teadusrahastuse nimel. Senisest hoopis sisukamast küljest näitasid end akadeemilised ametiühingud koos katusorganisatsiooniga Universitas.

Tänavu kevadel algasid sektori­tasandi kollektiivlepingu läbirääkimised rektorite nõukogu ja akadeemiliste ametiühingute katusorganisatsiooni Universitas vahel. Põhipunktid on ülikoolide ja teadusasutuste töötajate 30%-line palgatõus, baassissetuleku tagamine, olenemata töökoormusest või -suhtest, 56päevase põhipuhkuse tagamine akadeemilistele töötajatele ja emeriteerumisõiguse laiendamise nõue. Palgatõus teeb lõpu akadeemiliste töötajate sissetulekute pikaajalisele hangumisele ja kasvavale mahajäämusele teiste eluvaldkondadega võrreldes.¹ 56päevane põhipuhkus kompenseerib aja, mis libiseb käest tööülesannete paljususega (nt projektitaotluste kirjutamine, komisjonides istumine, töö toimetuskolleegiumides).

Põhimõttelisim on kollektiivlepingus baassissetuleku tagamise nõue. Baassissetulek, poolteist miinimumpalka, lõpetaks väikese töökoormusega või töövõtulepingutega töötajate peaaegu täieliku sõltuvuse teistest sissetulekuallikatest. Ülikool ei saa olla eeskujulik tööandja, kui ignoreeritakse jätkuvalt töötajate toimetulekuraskusi ja ebakindlust.

Tööandja vaates on üsna elementaarsete nõudmiste täitmise tingimuseks lisaraha, mis pidanuks laekuma teadusleppe jõustumisel. Teadusleppele kirjutas akadeemiliste tööandjate esindajana alla rektorite nõukogu esimees ning akadeemiliste töötajate nimel tegid seda Eesti Teaduste Akadeemia² ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia³ esindajad, mistõttu võiks teaduslepet käsitleda ka kui sektoritasandi kokkulepet.

Valitsuskoalitsiooni puhul tähendab teadusleppe ignoreerimine sümboolset põrumist. Arvesse võttes kogu selle arvel tehtud kriitikat oleks olnud just teadus- ja arendustegevuse investeeringute tõstmine 1%ni SKTst võimalus pretendeerida tõsiseltvõetavusele. Tehtud on aga vastupidi ehk murtud lubadus dogma seisuses riigieelarve tasakaalu nimel. Lagedale tuldi selgitusega, nagu nõuaks 1%ni jõudmine 591 miljonit. Nii suur arv ei pea siiski paika, sest teadusleppes oli ette nähtud aastast 2020 eesmärgi saavutamiseks kolme aasta jooksul 47 miljonit igal aastal. Rahapuuduse retoorikale vaatamata on ilmselgelt tegemist poliitilise tahte puudumisega.

Tagasi tuleb ka lükata väited, et asi on ühe valdkonna eelistamises teisele või kellegi arvelt kosumises. Jutt ei käi summadest, mis toovad teadlaste õuele külluse küllusele lisaks, vaid elementaarsest hingamisruumist ja mõningasest tulevikuperspektiivist. Veel kord: keskmiselt saab doktorikraadiga spetsialist dotsendina töötades palka 1600 eurot ning ülikoolides üldjuhult täiesti püsirahastuseta ja ainult projektide najal ise endale sissetulekut tagava teadurina 1300, vanemteadurina 1700 eurot, seda rahvusvahelise tööturu tingimustes. Ja siis me räägime sektori töötajate ülisuurest missioonitundest, mis on aga süsteemi tasandil tühikäigule siirdumas.

Nii tekitaski mai lõpus meediasse jõudnud otsus arusaamatust ja nördimust. Viimase 12 kuu jooksul oli ju toimunud kaks teadusmarssi, teaduse toetuspäev teadusasutustes, mitu tosinat rahastamise teemale pühendatud nõupidamist ja arutelu. Teadlased olid selgitanud oma olukorra jätkusuutmatust iga päev meedias ja ühismeedias. Meedias on aktsioonid ka selgelt mõistmist leidnud. Enne kevadisi valimisi oli teadusleppe toetamine erakondade seas miinimum: saame rääkida soodsast majandusolukorrast jne. Ja tulemust ikka pole. Riigi eelarvestrateegias on kirjas üksnes eesmärk hoida teaduskulutused senisel tasemel, s.o 0,71% SKTst.

Jätkuvalt paistab olevat küsimus redutseerivas teaduse ja kõrghariduse mõistmises: tuleb kahelda, kas teadusel on peale turulähedase toote- ja tehnoloogiaarenduse üleüldse eluõigust. Majanduslike argumentidega teaduse legitimeerimine on ka teadlaste seas üsna levinud, sest tuleb ju rääkida ühiskonnale arusaadavas keeles. Teaduse ja majanduse koostöö peab teed sillutama ihaldusväärsele teadmispõhisele majandusele. See on TalTechi hea uus ilm: idufirmad, inkubaatorid ja isesõitev linnatransport. Vaja on siiski selgelt sõnastada, et teadus ja ülikoolid on omaette väärtus. Just nende olemasolu tasakaalustab turukesksuse, olukorra, kus kõigel on hind ja ideede asemel on määrava tähtsusega tutvusringkond või pangaarve suurus.

Aastal 2017 Inglismaal Lincolni ülikoolis läbi viidud Euroopa Liidu liikmesriikide akadeemilise vabaduse võrdlevas uuringus paikneb Eesti viimasel kohal.⁴ Uuringus analüüsiti akadeemilist vabadust õpetamises ja uurimistöös, institutsionaalset autonoomiat, töökohakindlust ja rahvusvahelistest lepetest kinnipidamist. Koos Slovakkiaga oleme viimasel kohal töökoha kindluse poolest, hiilgamisest on asi kaugel ka teiste näitajate osas. Nii jäimegi kokkuvõttes viimaseks. Muidugi saab akadeemilist vabadust hinnata mitut moodi ja selle uuringu keskmes on Inglismaa olukord, samuti on jäänud tähelepanuta küll vähe lohutust pakkuv asjaolu, et Eestis on akadeemiline vabadus põhiseadusega kaitstud.⁵

Briti haridusteadlaste koostatud tõsiseltvõetav dokument peaks siiski sundima igaüht tõsisemalt status quo üle järele mõtlema. Hangete ja projektitaotluste teadusega on akadeemiline vabadus taandarenenud. Selliste tellimustööde tegemisega kaob aeg süveneda mõtte- ja uurimistegevusse. Järjest rohkem asjaosalisi tajub, et niisuguses süsteemis asendub vabadus sunnismaisusega. Sektoritasandi kollektiivlepe taotleb tingimusi, kus konkurentsipõhine rahastus oleks de facto vabatahtlik ehk lisanduks juba tagatud sissetulekule. Läbirääkimistel on rektorite nõukogus nende nõudmiste arutamise tingimuseks lisaraha leidmine ning teadusleppe jõustumine on omakorda selle üks eeldusi.

Akadeemilised ametiühingud on viimasel aastal madalseisust üle saanud. Taastunud on omavaheline koostöö, seljataha jäänud vahepeal tooni andnud liigformaalne tegevus. Ametiühingud on kahtlemata ka kõrghariduses vajalikud. Samuti on ametiühingute funktsioon seal sama mis teistes valdkondades: kasvatada solidaarsust ning kaitsta töötajate huve. Ametiühingute tugevus sõltub liikmeskonna suurusest ning siin on akadeemilistel ametiühingutel veel omajagu arenguruumi. Liikmeskonna kasvades tõusevad akadeemilised ametiühingud koos katusorganisatsiooniga Universitas oma ülesannete kõrgusele ning on sektoris resoluutsem pool.

Traditsiooni puudumise tõttu näib streikimine ebamäärane ja raske. See on kaheldav isegi siis, kui teised lahendused on ära proovitud, ent streikimisega lõpeb individualistlik rügamine enesesäilitamise nimel. Streik on olemuselt jaatav, sunnib riigi ja tööandjad välja mugavustsoonist ja juurib akadeemiliste asutuste töötajatest välja sisseõpetatud alandlikkuse, et „kui tööd on vaja teha, siis töö tuleb ära teha, ei ole vaja vaielda“. Tõesti, rahulolematusest sündinud streikidest oleks siiski palju halvem negatiivsete tendentside süvenemine: kvalifitseeritud inimeste lahkumine Eesti teadusest ja kõrgharidusest teistesse riikidesse ning eestikeelse terminivara, õppematerjalide ja kõrghariduse hääbumine.

Hoiatusstreigiga jõudsid ülikoolid ja teadusasutused uuele territooriumile. Tegemist on pretsedendiga, varem pole akadeemiline ringkond hoiatusstreigiga hakkama saanud. Saab rääkida kiirest teadlikkuse kasvust. See ei ole juhtunud millegi muu kui vastuolu tõttu järjestikuste valitsuskoalitsioonide poliitikaga. Veel mõne aasta eest oli streikimise jutt vaid viril nali mõnel koosolekul ning tõsiselt räägiti streikimise võimatusest.

Teaduslepe on sama tugev kui surve, mida sektor suudab selle täitmiseks avaldada. Hoiatusstreik läks korda ning pälvis tähelepanu ja toetust. Mobiliseerumine on toimunud süveneva kriisi tõttu. Juhul kui suve jooksul ei õnnestu rektorite nõukogul teadusasutuste esindajana saavutada teadusleppe täitmisele pööramist ning valitsuskoalitsioon oma otsust riigi eelarvestrateegia osas ei muuda, peab akadeemiline töötaja olema valmis streikimisega jätkama sügisel – ja pikemalt kui tund aega.

1 Nooremteadurite keskmine brutopalk Eesti ülikoolides aastal 2018 oli (täisajaekvivalendi arvestuses) u 1300 eurot ja teaduril 1700 eurot, kusjuures keskmiselt oli nooremteadurite koormus 0,6 ja teaduril 0,74 (kui igakuine brutopalk oli tegelikult 780 ja 1280 eurot). Lektori keskmine palk oli eelmisel aastal 1600 eurot, lektori keskmine koormus 0,7 ja tegelik brutopalk iga kuu 1100 eurot. Tegemist on akadeemilise püramiidi madalama astme, ent arvukate ametikohtadega. Ka kõrgemas ametis akadeemilisi töötajaid ei väärtustata: keskmiselt on professori töökoormus 0,9 (seega on tegelik brutopalk 2840 eurot), juhtivteadureil 0,8 (2700 eurot), dotsentidel 0,8 (1700 eurot), vanemteadureil 0,75 (1600 eurot).

2 § 2. Akadeemia ülesanded, (1) Eesti Teaduste Akadeemia (edaspidi Akadeemia), tuginedes oma liikmeskonna intellektuaalsele jõule, arendab ja esindab Eesti teadust. Akadeemia põhiline missioon on teadlaste ühendusena sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega aidata kaasa Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele;  (2) Oma ülesannete täitmiseks Akadeemia /…/ 12) aitab kaasa teadlaste loomingulise potentsiaali realiseerimisele ja kaitseb nende õigusi. Eesti Teaduste Akadeemia seadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/12803320?leiaKehtiv

3 2017. aastal asutati ETA initsiatiivil Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA), iseseisev noorteadlastega seotud teemadele keskendunud MTÜ. Eesmärgiks on olla Eesti noorte teadlaste häälekandja ühiskonnas ning esindada Eesti noorte teadlaste huve, panustades teaduse ja ühiskonna arengusse ning selgitada ja suurendada teaduse rolli ühiskonnas. http://www.akadeemia.ee/et/enta/

4 https://www.ucu.org.uk/media/8614/Academic-Freedom-in-the-UK-Legal-and-Normative-Protection-in-a-Comparative-Context-Report-for-UCU-Terence-Karran-and-Lucy-Mallinson-May-17/pdf/ucu_academicfreedomstudy_report_may17.pdf

5 Põhiseadus § 38.   Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. Ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piires autonoomsed. https://www.riigiteataja.ee/akt/633949?leiaKehtiv