Soouuringud akadeemia ja barrikaadide vahel

Aro Velmet

Tiiu Kuurme hinnangul pole probleemiks mitte kooli ülemäärane feminiseerumine, vaid traditsiooniliselt „naiselikuks” peetud väärtuste (kaastunne, paindlikkus, hoolimine) alavääristamine koolisüsteemis. Sissejuhatus soouuringutesse. Toimetanud Raili Marling. Kujundanud Kalle Paalits. TÜ Kirjastus, 2011. 291 lk. Ambitsioonidest õpiku „Sissejuhatus soouuringutesse” koostajatel puudu ei jää. „[Õpik] võiks huvi pakkuda nii üliõpilastele kui nende õppejõududele, üldhariduskoolide lõpuklasside õpilastele ja nende õpetajatele ning ka laiemale avalikkusele,” loetles õpiku toimetaja Raili Marling õpikut tutvustaval konverentsil. „Ta avab ukse diskussioonidele ja vaatenurkade paljususele, mis loodetavasti rikastavad ka Eesti avalikku debatti,” võime lugeda õpiku sissejuhatusest (lk 17). Ilmselgelt ei ole tegu tavalise ülikooliõpikuga – raske on ette kujutada, et näiteks õigusteaduste baasõpiku autorid seaksid endale eesmärgiks harida kõiki, koolilapsest professorini.

Aga soouuringud ei ole päris tavaline teadus. Kõik teadusharud on poliitilised, mõned on aga poliitilisemad kui teised. Soouuringute seotus poliitilise aktivismiga on hästi tuntud, tasemeni, kus igapäevaelus peetakse seda terminit sageli vaid feminismi sünonüümiks. Tõepoolest, soouuringute juured ulatuvad otseselt feminismi ja Simone de Beauvoir’ kuulsa märkuseni, et „naiseks ei sünnita, vaid saadakse”. Arvestades, et soouuringud kujunesid USAs ja Suurbritannias iseseisvaks akadeemiliseks distsipliiniks 1960. aastate kultuurirevolutsioonide ajal, pole ka ime, et poliitiline aktivism on jäänud tänaseni selle lahutamatuks osaks. Ning lõpuks, kordan, kõik teadusharud, kuivõrd need on seotud omaksvõetud arusaamade kriitilise analüüsiga, õõnestavad lõppkokkuvõttes poliitilist autoriteeti.

Suurim sooline palgavahe

See ei tähenda aga, et võrdõiguslikkusele püüdleva aktivismi ja akadeemiliste soouuringute vahele võiks võrdusmärgi tõmmata. Ideaalis peaksid need kaks valdkonda üksteist toetama, reaalsuses on aga eesmärgid erinevad ning sellest lähtuvalt ka rõhuasetused teistsugused. Kui poliitiliste muutuste saavutamiseks tuleb osutada probleemidele ja pakkuda lahendusi, siis akadeemilise sotsiaalteaduse puhul on olulisem defineerida ja mõtestada ühiskondlikke protsesse. Teisisõnu, poliitilise aktivismi seisukohalt on oluline rõhutada, et Eestis on Euroopa Liidu suurim sooline palgalõhe ning nõuda samme selle vähendamiseks, soouuringud peaksid aga pakkuma meetodeid ja teooriaid, mille abil mõista, kuidas see palgalõhe tekkis ning milliseid ühiskondlikke funktsioone see täidab. Teiseks, kui võrdõiguslikkuse eest võitlejad peavad olema poleemilised ja löövad, siis akadeemiliselt tõsiseltvõetav uurimus peab olema täpne ja kontekstitundlik. „Homoseksuaalsus ei ole valik” on palju parem lause tänavale protestima minna kui teaduslikult täpsem „Homoseksuaalsus on sotsiaalne konstruktsioon, mille tähendus on ajalooliselt varieerunud; seksuaalpartneri bioloogilise soo eelistuse põhjused ei ole täpselt teada, ent ilmselt on tegu keerulise, mitteteadliku protsessiga, milles mängivad oma osa nii bioloogia kui keskkond”. Niisiis, koostada õpik, mis annaks adekvaatse sissejuhatuse soouuringutesse kui teadusharusse ja ärgitaks ühtlasi avalikku diskussiooni võrdõiguslikkuse küsimustes on tõepoolest ambitsioonikas ülesanne.

„Sissejuhatus soouuringutesse” koosneb üheteistkümnest esseest, kus on käsitletud erinevaid sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkondi soolisest perspektiivist, neile lisandub õpiku lõpus paiknev soolise võrdõiguslikkuse sõnaraamat ja Raili Marlingu sissejuhatav essee soouuringute ajaloolisest kujunemisest. Esimesed esseed on valdavalt teoreetilised ning näitavad, kasutada sotsiaal- ja humanitaarteadustes soolisuse kategooriaid. Siia kuuluvad näiteks Katrin Kivimaa ülevaade soolisest analüüsist kunstiteaduses ja visuaalkultuuris, Tiina Kirsi artikkel sooküsimuse olulisusest kirjanduses ja kirjandusteaduses ning Kadri Simmi artikkel soolisusest filosoofias. Teised artiklid on pigem empiirilisemad, vaadeldakse soostereotüüpide konstrueerimist ja soolist ebavõrdsust Eesti kontekstis. Siin võib välja tuua Tiina Raitviiri artikli naiste esindatusest Eesti poliitikas, Barbi Pilvre ülevaate soo konstrueerimisest meedias ja Tiiu Kuurme põhjaliku käsitluse soost ja haridussüsteemist. Eraldi tuleb mainida Kairi Talvese artiklit soosotsioloogiast, mis ühendab asjatundlikult ülevaate sotsioloogilistest meetoditest kohaliku konteksti empiirilise analüüsiga – see pole ka täielik üllatus, sest nagu õpiku toimetaja sissejuhatuses mainib, on soouuringud Eestis just sotsioloogias kõige enam kanda kinnitanud.

Pidades silmas õpiku kahetist eesmärki, tuleb esitada kaks küsimust. Esiteks: kas õpik annab algajale soouurijale tööriistad mõistmaks soolise identiteedi teket ning seletamaks soo rolli ühiskonnas? Teiseks: kas õpik annab ülevaate soolise võrdõiguslikkusega seotud valupunktidest Eesti ühiskonnas ning ärgitab avalikku diskussiooni? Vastus mõlemale on: nii ja naa.

Positiivne on, et kohe õpiku alguses näidatakse, kuidas jõuda soo kui analüütilise kategooria teadvustamisest konkreetsete uurimisprobleemide püstitamiseni. See, et sotsiaalne sugu (gender) on konstrueeritud identiteet, mida iga inimene taasloob, suhestudes iga päev teiste inimeste ja normatiivsete arusaamadega „mehelikkusest” ja „naiselikkusest”, ei tohiks olla sotsiaalteadustega põgusalt tutvunud üliõpilase jaoks eriti raske pähkel pureda ning Raili Marlingu sissejuhatuses on soo kui analüütilise kategooria ajalugu ka selgelt ja kokkuvõtvalt esitatud. Jõuda soo sotsiaalse konstrueerituse teadvustamisest konkreetsete uurimisprobleemideni on märksa keerulisem. Kuidas tuvastada arusaamu „mehelikkusest” ja „naiselikkusest” tekstides, kus need kategooriad toimivad n-ö pinna all? Mil moel struktureerib sugu majanduslikku ja poliitilist ebavõrdust? Kuidas taastoodetakse domineerivaid soostereotüüpe ja mil määral on inimestel võimalik luua alternatiivseid identiteete, alternatiivseid „mehelikkusi” ja „naiselikkusi”? Katrin Kivimaa ja Tiina Kirsi sissevaated sooanalüüsi kunstiteaduses ja kirjanduses annavad hea ülevaate nii kesksetest probleemidest kui ka sooanalüüsi eelistest nii humanitaarteaduste kui kogu ühiskonna arengus. Lühidalt: sooline perspektiiv rikastab oma uurimisvaldkonda, tuues esile senini märkamata vaatepunktid, rõhutab uurimisobjekti (kunsti või kirjandusteose, poliitilise süsteemi, ajaloolise protsessi) sotsiaalsust ja diskursiivsust ning vähendab sammhaaval sooliste stereotüüpide struktureeritud ebavõrdsust ühiskonnas (lk 30–32).

Empiirilisemates esseedes näidatakse efektselt, kuidas sooline perspektiiv aitab näha aktuaalseid ühiskondlikke probleeme hoopis teises valguses. Näiteks alustab Tiiu Kuurme oma artiklit soost haridussüsteemis massimeedias levinud kriitikaga, justkui toetaks koolisüsteem, kus enamik õpetajaid on naissoost, eeskätt just tüdrukuid, poisid aga jäetakse kõrvale. Nood võõranduvat koolist ja õppimisest ning saavutavat edaspidi edu pigem koolist hoolimata kui selle tõttu (lk 238). Sooline analüüs viib Kuurme aga järelduseni, et kooli feminiseerumine on põhjustanud hariduse autoriteedi langemise (kuna õpetaja elukutset seostatakse tänapäeval „naiselikkusega”), seejuures domineerib peavoolu mehelikkus endiselt haridusmetoodikas, taastootes karmi autoriteeti, mõõtmist, hindamist, valimatut enesekehtestamist ja muid väärtusi, mis on tänapäeva maailmas üha vähem olulised. Niisiis pole Kuurme hinnangul probleemiks mitte kooli ülemäärane feminiseerumine, vaid vastupidi, traditsiooniliselt „naiselikuks” peetud väärtuste (kaastunne, paindlikkus, hoolimine, dialoog) alavääristamine koolisüsteemis (lk 269-270). Kuurme süstemaatiline teooriakasutus ja rohke tõestusmaterjal (suurepärased näited peavoolu mehelikkusest ja naiselikkusest üliõpilastöödes!) teeb raskeks tema töö sildistamise „feministliku fantaasiana”, mis on avaliku diskussiooni ärgitamist silmas pidades veel omaette väärtus.

Kõik empiirilised tööd nii põhjalikud ja teooriatundlikud ei ole. Tiina Raitviiru essee „naised poliitikas” annab küll põhjaliku ülevaate soolise võrdõiguslikkuse diskursusest Eesti poliitikas ning naiste alaesindatusest võimustruktuurides, ent ta piirdub paraku probleemile osutamisega, jättes kõrvale põhjuste analüüsi ja kontekstualiseerimise, mis võiks ju olla essee põhiküsimus. Miks pole sooline võrdõiguslikkus valimistel üks põhiküsimusi, oleme ju ses osas üks Euroopa Liidu ebavõrdsemaid riike? Kas ja mil määral taastoodavad erakonnad soostereotüüpe ja mis kasu nad sellest saavad? Millistele kriteeriumidele peavad naised ja mehed vastama, et poliitilist karjääri teha? Need küsimused jäävad suuresti vastuseta või tekitavad vastused pigem rohkem küsimusi ja kõhklusi. Näiteks seletatakse parteide vähest tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele valijaskonna vähese huviga nende küsimuste vastu: „Eestlased on materialistliku ellusuhtumisega suured individualistid, seepärast Reformierakonna vaated neile meeldivadki. [—] Töö ja pere on need väärtused, mida Eesti inimesed eriti kõrgelt hindavad, ning seepärast muretsevad parteid pigem perede, pensionäride, noorte ning töötute vajaduste rahuldamise pärast” (lk 141-142). Kas tõesti on tegu kõigile eestlastele omaste iseloomujoontega? Millised diskursiivsed, soolised, sotsiaalmajanduslikud ja ajaloolised tegurid on sellise suhtumise kujundanud?

Soodünaamika on vastuoluline

Liigset deskriptiivsust võib täheldada ka Barbi Pilvre essees „Meedia ja sugu”, kus antakse ülevaade „meediamaailma olemuslikust maskuliinsusest”, ent süüvitakse vähem selle fenomeni põhjustesse ja komplekssustesse. Ühe näitena toob Pilvre naiste kujutiste levimise kollases meedias („mida meelelahutuslikum, ‘kollasem’ meediatoode, seda rohkem on seal naisi”), mis ei viitavat mitte meedia demokratiseerumisele, vaid kommertsialiseerumisele – naisi kujutatakse seltskonnameedias ühekülgselt, meelelahutuslikult, stereotüüpselt ja triviaalselt” (lk 176). Üldjoontes on Pilvrel muidugi õigus, ent just kollase meedia ja seltskonnakroonikate abil on juhitud tähelepanu koduja seksuaalvägivallaga seotud küsimustele, mida „kvaliteetajakirjandus” pole käsitleda soovinud; reaalsete probleemide stereotüüpne käsitlus on tekitanud tähelepanu, tehes sellega võimalikuks ka analüütilisema avaliku arutelu. Meenutagem näiteks 1990ndate alguse teledebatti Illar Hallaste ja Kati Murutari vahel, mis oli küll klassikaline seltskonnaajakirjandus, ent tekitas esimese laia diskussiooni prostitutsiooni ja võimu kuritarvitamise üle Eesti ühiskonnas. Lühidalt: soodünaamika on mitmetahuline ja sageli vastuoluline ning „patriarhia!” karjumine võib olla küll poliitiliselt mõjus strateegia, ent ühiskondlike protsesside mõistmise seisukohalt enamasti ebapiisav. Oma poleemilise iseloomu ja vaheda stiili tõttu on Pilvre ja Raitviiru esseed kindlasti aga ühed loetavamad ja ülevaatlikumad.

Tasakaaluks tahan norida ka vastupidise probleemi, liigse spetsifiilisuse kallal. Arvestades, et õpik on olemuslikult interdistsiplinaarne ja sissejuhatav, ei saa eeldada et „üldhariduskooli lõpuklassi õpilane” või isegi kõrgema kursuse bakalaureusetudeng peaks teadma, mis loom on fallogotsentrism (lk 52) või suutma haarata ühte lausesse kokku surutud kokkuvõtet sotsiaalselt konstrueeritud subjektist (lk 75). Mõlemil juhul oleks võinud erialažargooni täielikult vältida kas mõistete põhjalikuma seletamise või kitsama probleemivaliku abil. See aitaks vältida olukorda, kus need lugejad, kes soouuringutega alles tutvuvad, ei suuda ennast erialasest sõnavarast läbi hammustada; need, kes seda suudavad, aga teavad jutu mõtet ilma õpikutagi. Terminoloogiast veel nii palju, et kuigi õpiku autorid kasutavad sünonüümselt sõnu „sugu” ja „sugupool”, juhiks siiski tähelepanu sellele, et „sugupool” viitab kahe selgelt piiritletud sooidentiteedi olemasolule. Ometi teame, et ei ole olemas ühte mehelikkust või naiselikkust, ning et on ka ühiskondi, kus lisaks neile kahele esines veel teisigi sooidentiteete (näiteks eunuhhid keskaegses Bütsantsis).

„Sissejuhatuses soouuringutesse” on artikleid, mis sobivad eelkõige kõrgkooliõpikusse, ja artikleid, mis on pigem poleemilised tööd. Tiiu Kuurme artikkel soolisusest haridussüsteemis täidab kõige mõjuvamalt mõlemat ülesannet. Kui aga olla valmis aeg-ajalt lisatööd tegema ja kriitilist meelt hoidma, saab õpikust laiapõhjalise ülevaate soouuringute-alastest debattidest väga erinevates distsipliinides. Ja kes ütles, et õppimine lihtne peab olema?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht