Sõnavabadus Eestis: kas ikka maailma tipus?

KATRIN NYMAN METCALF

Sõnavabadus on inimõigus nii iseseisvalt kui ka teiste õiguste ja vabaduste teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena. See tähendab, et riigi sõnavabadusele antud hinnang näitab rohkem kui ainult mingi konkreetse õiguse olukord. Sõnavabadus sisaldab vabadust väljendada mõtteid ja levitada informatsiooni ning õigust teavet saada. Sellega on seotud meediat käsitlevad seadused, ligipääs teabele ja andmekaitse. Sõnavabadus – nii nagu ka muud inimõigused – ei ole absoluutne, vaid seda saab teatud olukordades ja teatud tingimustel piirata teiste õiguste (näiteks privaatsuse ja sellega seotud andmekaitse) kaitseks, julgeolekukaalutlustel, vaenuõhutuse piiramiseks või muudel põhjustel, nt kommunikatsioonitehnoloogia regulatsioon.

Eesti on kaua olnud rahvusvahelistes sõnavabaduse pingeridades heal kohal. Näiteks Piirideta Reporterid (Reporters without Borders RSF) loetelus on Eesti 2019. aastal 11. kohal (180. riigi hulgas, koht kõrgemal kui 2018. aastal) ja Freedom House’i analüüsi järgi (2017) on Eestil 16 punkti – 0 on kõige vabam ja 100 kõige vähem vaba. Sõnavabaduse olukord on peaaegu taasiseseisvumisest saadik olnud hea. Ometi on Eesti Inimõiguste Keskuse 2020. aasta inimõiguste aruande järgi viimasel aastal esinenud sõnavabadust ohustavaid olukordi. Meediat otseselt või kaudselt käsitlevaid seadusi ei ole hiljuti muudetud ja ei ole ka kohtuotsuseid, mis näitaksid, et meediat piiratakse. Vastupidi: sellessamas aruandes refereeritakse riigikohtu halduskolleegiumi otsust (2018. aasta oktoobrist), kus kohus rõhutab, et avatud ühiskonnas on avalikkusel, sh ajakirjandusel, osa „mida avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa ega suuda täielikult asendada. Nii on teabe avalikkusel oluline roll võimalike rikkumiste toimepanemisest heidutamisel ja nende ennetamisel. Kui avaliku võimu kontroll piirdub enamasti õiguspärasusele hinnangu andmisega, siis avalikkus juhib tähelepanu ka eetilistele küsitavustele.“ Kui seadused ja kohtud kaitsevad sõnavabadust, siis mille eest hoiatama peaks?

Sõnavabaduse – rohkem kui mõne teise vabaduse – suhtes on piirangud ja ohud tihti ebamäärased ja hiilivad. Isegi riigid, kus ei lubata meediale ja kodanikele suurt sõnavabadust, peidavad keelud ja piirangud seaduste ja meetmete taha, selle asemel et otseselt mingit keeldu sätestada. Kui valitsus soovib, et riik oleks näiliselt õigusriik, aga ei julge oma elanikele lubada sõnavabadust, siis püüab ta luua säärase õhkkonna, kus rahvas kardab ennast väljendada või ei olegi tal selleks võimalust. Siis ei olegi valitsuse ja võimuorganite otsest sekkumist vaja. Säärasest olukorrast ollakse Eestis õnneks veel kaugel ja proovikividest hoolimata on põhjust olla optimistlik. Siiski peab olema valvas, kuna piiranguid tehakse vaikselt, samm-sammult.

Mis ohud need on, mille suhtes tuleb olla teadlik ja ettevaatlik? Esimest korda pika aja jooksul andis rahvusvaheline meediaorganisatsioon Piirideta Reporterid juulis 2019 hoiatuse Eesti meedia olukorrale. Säärane hoiatus on märkimisväärne, kuna Eesti ei ole kuulunud nende riikide hulka, mis saavad hoiatusi, ja nagu mainitud, on sellesama organisatsiooni pingereas eespool. Hoiatus puudutab Postimehe ümber toimuvat, nimelt oli omanik poliitilistel eesmärkidel sekkunud ajalehe toimetamisse.

Postimehe kaasus näitab, et omanik oli isiklikult valinud juhtivaid töötajaid ning muul viisil märgatavalt toetanud konservatiivset maailmavaadet lehe sisu ja sümboolika kaudu.

Sellega üheaegselt lahkus Postimehe toimetusest mitu toimetajat, lehe poolt seletati seda loomuliku arenguga, aga vaatlejad on tõlgendanud kui rahulolematust poliitilise suunaga. Juba aprillis 2019 lahkus toimetusest Vilja Kiisler, kui peatoimetaja oli olnud eri meelt tema EKREt käsitleva artikli suhtes. Samal kuul teatas Eesti Rahvusringhäälingu Raadio 2 kauaaegne saatejuht Ahto Lobjakas, et temale oli antud valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel, kuna tema valitsuskoalitsiooni kriitika olevat olnud liiga terav. Just enesetsensuuri suhtes tasub olla väga valvas, kuna tihti on see esimene samm sõnavabaduse piiramise teel. Enesetsensuuri on raske objektiivselt hinnata, kuna need, kes poliitilist survet avaldavad, tavaliselt seda ei tunnista. Esile tuuakse muid põhjusi, miks ajakirjanikud lahkuvad või nad kõrvaldatakse. Sealjuures on raske täpselt teada saada, miks ja mis ulatuses ajakirjanik tunnetab survet ja kui põhjendatud on tema hirm. Ometi ei tähenda see, et tähelepanu enesetsensuuri ohule ei peaks juhtima, kuna just see tegur viib meedia suletusele.

On muidki näiteid, et meediavabaduses heal positsioonil püsimine ei ole iseenesestmõistetav. Juba eelmise valitsuse ajal veebruaris 2019 eemaldas justiitsministeerium nõuded üle vaadata vaenuõhutuse kriminaliseerimise vajadus. Sellega lükati tagasi Euroopa Komisjoni ettepanek ELi liikmesriikidele kaaluda internetis levitatava vihaõhutuse kriminaliseerimist. Uus valitsus ei ole selle teemaga tegelenud, arutelus ollakse kriminaliseerimise suhtes pigem eitaval seisukohal.

Alates aprillist 2019, mil valitsus astus ametisse, on esinenud rünnakuid sõna- ja meediavabadusele. Näiteks on rünnatud Eesti Rahvusringhäälingut (ERR), mille olemasolu on Euroopa õigusriikides sõltumatu meedia osa, ja seda ka Eestis. Siseminister tõi suvel välja mõtte, et raha kokkuhoiuks tuleb ERR osaliselt erastada, ja juba varem oli EKRE aseesimees ning erakonna esindaja (hilisem rahandusminister) ERRi nõukogus väljendanud, et ERRi „kallutatud“ ajakirjanikke tuleb karistada ja eetrist maha võtta.

Kui elatakse sõnavabadusega riigis, on kerge unustada, et inimõigused ja vabadused ei ole kindlad ja igavesed ning alati ei tehta piiranguid järsku. Vaikne, hiiliv õiguste piirang mingil täiesti normaalsel ettekäändel on levinud võte. Kahjuks ei pea me vaatama Euroopa Liidust väljapoole, et näha, kui ohtlik on õiguste sammsammuline piiramine. Ungaris on juba mitu aastat tugev poliitiline surve režiimikriitilise meedia vastu ja sama on näha ka Poolas, kus näiteks rahvusringhäälingust on vallandatud ajakirjanikke, kelle kohta on põhjust arvata, et seda tehti vaadete pärast. Slovakkias ja Maltas on uurivaid ajakirjanikke mõrvatud. Mõlemal juhtumi puhul on tõendeid, et mõrv olid otseselt seotud ajakirjaniku tööga, kui uuriti kõrgete poliitikute korruptsiooni ning ametivõimud tegid katseid uurimistööd segada või piirata. Mõlemast riigist on ka näiteid, kuidas juhtivatel kohtadel poliitikud halvustavad uurivat ajakirjandust. Siiski on need juhtumid ka näited selle kohta, kuidas riigi elanikud ja ajakirjandus ei lubanud end vaigistada: protestid ja tõe väljauurimise nõuded olid nii laialdased, et mõlemas riigis saavutati valitsusjuhtide tagasiastumine.

Eesti meedia tunneb suurt huvi sõnavabaduse vastu ja eelmise aasta jooksul on kajastatud juhtumeid, kus valitsuserakond on kahelnud ajakirjandusvabaduses. Seni on meedia suutnud vastu seista poliitilisele survele ja otseseid sõnavabaduse piiranguid ei ole esinenud. Ehk on ajakirjanikud sõnavabaduse kaitsel aktiviseerunud, kuna järsku ei tundu vabadus enam nii enesestmõistetav?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht