Sirbi laureaadid

 

 

Igal aastal peab Sirp meeles oma paremaid autoreid. Aastalõpul istuvad talitajad maha ja arutavad ja vaidlevad üheskoos, kelle panus väärib sel aastal esiletõstmist. Tavaliselt on häid kirjutajaid igas vallas rohkem kui üks, aga valik tuleb teha, et kedagi tänada või innustada. Aasta 2005 paremad kaasautorid olid meie meelest järgmised:

 

Jan Kaus on üks väheseid noori tippintellektuaale, kes suudab adekvaatselt toimida laia profiiliga kultuurikriitikuna, näha kunstivaldu omavahel ja ühiskondlike protsessidega seotuna. 2005. aastal kirjutas ta kunstist, filmist, teatrist, ühiskondlikest protsessidest ja filosoofiast kõige selle seas, aga enim muidugi oma suurimast armastusest ja põhitööst – kirjandusest. Viimastel aastatel on toimetus mõnelgi korral usaldanud ka kaaneteksti kirjutamise talle. Jan Kaus on jäänud endise Sirbi toimetajana lehe nägu kujundama ning kirjutanud mõnedki Sirbis ilmunud olulisemad tekstid.

 

Sirbi filmikirjutiste kategoorias valiti 2005. aasta laureaadiks Linda Kaljundi. 4. II ilmunud “Psühhodraama Aasia vallutamisest ehk Maailma lõppu ja tagasi”, ulatusliku ja detailse võrdlusmaterjaliga, analüütiline ja argumenteeritud kriitiline artikkel, käsitleb Oliver Stone’i mängufilmi “Alexander”. 21. X ilmunud “Noh, Lembitu” lahkab ulaka mängufilmi “Malev” foonil Eesti muinasajalugu, rahvuslikku identiteeti ja eneseirooniat. Linda Kaljundi õpib praegu Tartu ülikoolis ja Helsingi ülikoolis ajaloo erialal doktorantuuris ning koordineerib Ajaloo Instituudi Keskaja Keskuses.

 

Juta Kivimäe on Sirbi kauaaegne autor. Ta on südametunnistusega autor, kes on valmis käsitlema ka nende kunstnike loomingut või kajastama nähtusi, mis pole alati olnud küll kõige trendikamad, kuid millel on vaieldamatu tähendus mitte ainult looja arengule, vaid eesti kunstiajaloos laiemalt. Tema möödunud aasta kunstikirjutistesse, iseäranis ajaloolistesse tagasivaadetesse  (“Meie reliikvia on Lenin”, nr 29) lisandunud isiklik puudutus, autobiograafiline tagasivaade, intiimne meenutus, mitte ainult ei elavdanud kirjutist, vaid tõi tema käsitlusse sügavalt inimliku, analüüsitud teemat või nähtust lugejale omaseks tegeva mõõtme.

 

Eesti muusikaetenduste kajastamise eest valis Sirbi toimetus 2005. aasta parimaks muusikaarvustajaks Tiiu Levaldi. Levaldi kui laulja ja laulupedagoogi eruditsioon tegi käsikäes tema terava pilgu ning veelgi teravama kõrvaga ta mullu ilmunud kirjutised (kokku 15) köitvaks kahtlemata nii proffidele kui laiemale lugejaskonnale. Oskus näha noorte solistide puhul arenguruumi, kogenumatest kirjutades jälle paralleele nende eelmiste rollilahendustega on kujundanud Tiiu Levaldist Sirbi hinnatud püsiautori. Päris kindel, et tema ooperiarvustused ning muusikalikajastused lasteetendusteni välja pole väärt täienduseks mitte ainult lauljate-lavastajate lugemislauale.

 

Ivar Põllu sellekordseks laureaadiks kujunemine on üsna loogiline (küll mitte möödapääsmatu). On ta ju aastaid kirjutanud Sirpi ja mujalegi usaldusväärseid teatriarvustusi, lubamata endale ja oma tekstidele silmatorkavat kergemeelsust. 2005. aasta Sirpidest meenuvad eelkõige arvustused-mõtteavaldused “Klassiku saatus” (nr 7), “Käsikirjad ei põle, koopiad aga küll” (nr 5), “Tõuseb ja räägib” (nr 31), “Hea eesti teater” (nr 6) jt. Põllu tekstidest kumab läbi hoolivus ja muretsemine eesti teatri pärast, kuid samas ei jää märkamata ka hoiak, et teater pole elus see kõige olulisem.

 

Mart Kivimäe on eesti humanitaarias omanäoline nähtus. Olles üks meie väheseid professionaalseid ajaloofilosoofia tundjaid, saavutab ta oma kirjatöödes erudeerituse ja süvenemise harva esineva taseme. Sirbi toimetusel on heameel, et Kivimäest on kujunenud üks meie püsiautoreid. Pole kahtlust, et tema läinud aastal Sirbis ilmunud mahukad ajaloofilosoofilised esseed ja arvustused Indrek Jürjo ning Norbert Eliase elutöömõõtu meistritööde kohta moodustavad koondatuna omaette lummava teadusmonumendi.

 

Kuigi Paavo Matsin ei kirjuta just sageli, on ta üks põnevamaid, oma ampluaaga autor. 2005. aastal kirjutas ta kahel korral Uku Masingust või taga seotust. Ühte artiklisse suutis ta kokku võtta sissevaate Uku Masingu luule ja filosoofia maailma (Sirp, nr 22), teises käsitles evangeeliume (Sirp nr 45), nende olemust, märgikeelt jne. Matsin tunneb hästi müstikat ja religiooni, on ise üks suur müstik ja loonud uuema eesti kirjanduse mõned olulised teosed-müstifikatsioonid. Tema lehelugude kiituseks peab ütlema, et need on kirjutatud kirega – sellest, mis teda ennast huvitab, nii, et ka teised sellest osa saaksid. Nii et tema kirjanduskriitika on selline metakirjandus heas mõttes, mõnuga loetav ja hariv, peaaegu vana kooli värk.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht