Siinse hõimuliikumise keskmes

Jaak Prozes

Neil päevil tähistab Fenno-Ugria Asutus oma 80. sünnipäeva. See on väärikas tähtpäev, sest oleme Eestis vanimaid kodanikualgatusele rajatud organisatsioone. Muidugi ei olnud Fenno-Ugria asutamine ootamatu, eelnes pikk-pikk töö, samuti teatava soomeugrilise mõtteviisi areng. See mõtteviis ilmselt ongi tähtsaim, sest just see tõi Eestisse olulised mõjutused Soomest, mis võimaldasid leida siinse kultuurilise omatee. Tuletagem meelde Jakob Hurta, Johann Voldemar Jannsenit, Carl Robert Jakobsoni, Lydia Koidulat, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi jt, kes käisid tihti Soomes eeskujusid otsimas: Soomest saadi haridust, julgust olla eestlane ja rääkida eesti keeles. Juhan Liiv kirjutas koguni, et meie kool on üle lahe. Ka soome keeleteadlaste-rännumeeste tõhus töö ekspeditsioonidel Venemaa soome-ugri rahvaste juurde ei jäänud tähelepanuta. See pani nostalgiliselt mõtlema uhkest ja võimsast minevikust, mil oldi veel koos ja suured. Ilmselt oli hõimutundel XIX-XX sajandi vahetusel suurem kaal kui seda praegu ette kujutame. See tunne oli niivõrd tugev, et tõi näiteks mitu tuhat soomlasest vabatahtlikku meie Vabadussõtta, aga ka 1919. aasta suvel paar tuhat Soome õpetajat Eestisse.

Hõimuliikumisele pani tugevama aluse Eesti, Soome ja Ungari riigi tekkimine. Eestis hakati asutama hõimurahvaid ühendavaid organisatsioone. Kooliõpetajate initsiatiivil hakati 1921. aastast pidama haridus- ja kultuurikongresse.

Fenno-Ugria asutamine tuli kõigepealt jutuks 1924. aastal Tallinnas toimunud II soome-ugri hariduskongressil. Kongress valis järgmist kongressi ette valmistava toimkonna, kuhu Eesti poolt kuulusid riigikogu liige Konstantin Päts, Tartu ülikooli professor Peeter Põld ja haridusministeeriumi kooliosakonna juhataja Gustav Ollik. Valitud isikuile tehti ülesandeks leida või luua organisatsioon, kes oleks soome-ugri kongresside „mõttekandja, otsuste täitja ja levitaja”.

12. novembrist 1925 on säilinud ilmselt G. Olliku koostatud märgukiri, kus on  kirjas, et Eestis pole organisatsiooni asutamiseks midagi tehtud, samas ungarlased on aga selleks organisatsiooniks määranud Turaani Seltsi ja soomlased Soomluse Liidu sugulasrahvaste osakonna. Kirjas järgneb arutelu selle üle, kes võiks Eestis vastavad kohustused enda peale võtta: „…kas Eesti Õpetajate Liit, kelle algatusel ja volitustel soome-ugri hariduskongress korraldati, või Tartu Akadeemiline Hõimuklubi, kellel palju vaimujõudu või Eesti-Soome-Ungari Liit, kelle põhikiri oleks sellega kõige paremini vastavuses ning kes diplomaatia ja valitsusringkondadele on lähedane.” Kirjas tehakse ettepanek korraldada selleteemaline arutelu.

Aruteluni jõuti aga alles 1926. aasta 30. märtsil. Ilmselt otsustati sel nõupidamisel asutada Fenno-Ugria, koostati põhimäärus ning saadeti võimalikele liikmesorganisatsioonidele laiali. K. Pätsi koostatud põhimääruse kinnitas haridusminister 24. märtsil 1927. aastal

Põhimääruse alusel moodustatud asutuse Fenno-Ugria nõukogu esimene koosolek peeti 1927. aasta 27. mail Tallinnas, Aia tänav 12. Koosolek valis nõukogu juhatajaks K. Pätsi, kes arvati põhimääruse järgi ka eluaegseks toetajaliikmeks, abideks P. Põllu ja G. Olliku, juhatuse esimeheks A. Veiderma. Koosolek valis juhtorganid kuni sügiseni ja otsustas osalejate vähesuse tõttu jätta ka revisjonikomisjoni valimise sügiseks.

Koosolekul võeti vastu Fenno-Ugria tegevuskava: 1) asutusele korteri leidmine, 2) rakendusraamatute sisseseadmine, 3) soome-ugri kongresside arhiivi vastuvõtmine, 4) juhatuse tööjuhendi väljatöötamine vastavalt põhimäärusele, 5) sidemete loomine Soome ja Ungari asutustega, 6) soome-ugri III kongressi eeltööde tegemine, 7) sidemete loomine väliseestlastega.

Fenno-Ugria 1928. aasta aruanne sunnib tõdema, et enim tähelepanu pööras asutus soome-ugri kultuurikongressil osalemisele, aktiivselt tegeleti ka väliseesti küsimusega. 14. veebruaril 1928. aastal toimunud juhatuse istungil otsustati korraldada väliseesti kongress, kuid sama aasta mais toimunud Fenno-Ugria nõukogu istungil leiti, et sellise ürituse korraldamiseks pole asutusel jõudu. Pealegi tõusis küsimus Venemaa eestlaste kutsumisest. Juhan Luiga avaldas kartust, et Venemaalt tulevate eestlaste puhul võib tegemist olla agentidega, mida aga Aleksander Veiderma pareeris, öeldes, et Venemaalt pole kedagi kutsutud. Vaidluse lõpptulemusena kongressi ei toimunud, küll aga toimus väliseesti päev, kus võeti vastu otsus, et väliseestlaste organisatsiooni väljaarendamine jääb Fenno-Ugria hooleks. Fenno-Ugria juurde asutatigi väliseesti toimkond. Mainida tuleb ka, et ajaleht Väliseestlane ilmus algselt Fenno-Ugria häälekandja juures. Seega on alust väita, et Fenno-Ugrial oli suur tähtsus hilisema Välis-Eesti Ühingu asutamisele.

Venemaa soome-ugri rahvastega suhteid eriti ei arendatud, sest domineerivaks jäi seisukoht, et nad nagunii ei saada õigeid inimesi. Väljaspool Eesti Vabariiki elavatest hõimurahvastest kujunesid tihedad suhted liivlastega. Aidati kaasa liivlaste emakeelse hariduse püüdlustele: korraldati liivikeelsete trükiste väljaandmist, saadeti usinamalt liivi keelt õppivaile lastele jõulukinke jms. Üle-eestiliseks ettevõtmiseks kasvas korjanduste korraldamine Liivi rahvamaja ehitamiseks, see valmiski soome-ugri rahvaste koostöö tähtsaima materiaalse sümbolina 1939. aastal.

Fenno-Ugriast kujuneski hõimuliikumise keskus Eestis. Tema põhiülesanded olid hõimuliikumisest huvitatud organisatsioonide ühendamine ning soome-ugri kultuuritöö ja kultuuriühtsuse arendamine, asutusse kuulus lõpuks ligi 40 organisatsiooni.

1929. aastal asutas Fenno-Ugria enda juurde jooksvate küsimuste lahendamiseks Hõimubüroo asukohaga Tallinnas Lai tänav 1. Büroo sekretärina töötas Hella Jürgenstein-Raid. Tartusse asutas Fenno-Ugria osakonna, kus töötas Villem Ernits.

Oma põhiülesannete täitmiseks arendas Fenno-Ugria mitmekülgset tegevust. Näiteks aastatel 1936–38 organiseeris ta Eesti-Soome-Ungari kultuuritoimkondade nõupidamisi, soome ja ungari keele õppimist, tõlketöid, hõimupäevade ja rahvuspühade tähistamist, Ungarisse sõidu viisa kaotamist, Liivi rahvamaja ehitamist, soome-ugri õpilaspäevade korraldamist, soome-ugri rahvaid tutvustava informatsiooni kajastamist kooliprogrammides jms. Asutus osutas abi ka hõimumaade ekskursioonidele ja üksikturistidele, õpilastele anti näiteks välja tunnistusi, millega nad said Soomet külastades hinnaalandust.

Hõimuliikumise ja hõimurahvaste tutvustamiseks, samuti informatsiooni levitamiseks andis Fenno-Ugria välja ajakirja Eesti Hõim (1928–1933), mille toimetaja oli Villem Ernits, ja aastaraamatut Eesti Hõim (1937–1939, toimetaja Alo Raun).

Esimest korda tähistasid hõimupäeva soomlased 1928. aastal Kalevala päeval, kuid 1931. aastal Helsingis toimunud soome-ugri kultuurikongressi otsusega tähistavad Eesti, Soome ja Ungari hõimupäevi oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel. Hõimupäevade keskne sündmus oli aktus mõnes suuremas hoones: Tallinnas teatris Estonia, kaubandus-tööstuskojas vms, Tartus aga näiteks raekojas. Hõimupäevade puhul lehvisid kõikjal kolme riigi lipud, hõimumaade lippudega olid ehitud paljud majad, koolid ja linnatransport. Koolides ja kultuurimajades peeti pidulikke aktusi, kirikutes jumalateenistusi. Üle maa esinesid riigimehed, tuntud kultuuritegelased pidasid hõimurahvaste kultuurile, ajaloole ja hetkeolukorrale pühendatud ettekandeid. Räägiti ka väliseestlastest, kes olude sunnil Eestist eemal elavad. Hõimupäevade ulatuse ja tähtsuse illustreerimiseks võib tuua tõsiasja, et 1931. aastal peeti sel puhul üksnes kõnekoosolekuid 431.

Hõimuliikumist toetasid tõhusalt nii Soome, Ungari kui ka Eesti valitsus. Näiteks võib tuua, et Fenno-Ugria aunõunik aastast 1937 oli K. Päts, hõimupäevadele pühendatud aktusest võtsid osa Soome president K. Kallio ja peaminister A. K. Cajander, valitsused saatsid hõimupäevade puhul tervitustelegramme, Fenno-Ugria juhatus käis Soome presidenti P. Svinhufvudi õnnitlemas 75. sünnipäeva puhul jne. Mis aga kõige olulisem, Eesti ja Soome ning Eesti ja Ungari vahel sõlmiti 1937. aastal kultuurikonventsioonid, mille kohaselt sai hõimuliikumine riikliku raamistiku. Konventsioonid kohustasid valitsusi asutama Helsingi ja Tartu ülikooli juurde vastava instituudi, vahetama lektoreid, toetama soome-ugri kultuurikongresse, et koolides oleks oktoobrikuu kolmandal laupäeval üks tund reserveeritud hõimurahvastele, et kooliraamatutes ilmuksid riike tutvustavad sõbralikud peatükid, et toetataks õpilaste reisimist jne.

Kultuurikonventsioonid olid märkimisväärseks sündmuseks meie kultuurielus. Kindlasti võimendas nende mõju veelgi samal ajal tähistatav Soome Vabariigi 20. aastapäev, mida Eestis tegutsevad hõimurahvaste organisatsioonid tähistasid piduliku aktusega Estonias. Muidugi võttis sellest üritusest osa kogu riigi juhtkond.

7. detsembri Päevaleht kirjutab, et välisministri Friedrich Akeli arvates tähendab konventsioon sisuliselt Soome-Eesti kultuuriuniooni. 1. detsembri Päevalehes oli aga mainitud, et Eesti-Soome konventsioon aitab üle saada ka teatavatest probleemidest Eesti ja Soome vahel, viimased olid seotud eelkõige nn noorema ja vanema venna suhtega, mis tekitas eestlastes tihtipeale solvumist.

Kolmekümnendate lõpul arenesid hõimumaade kontaktid jõudsalt: valmistuti 1940. aastal Budapestis toimuvaks kuuendaks kultuurikongressiks, leidis aset hõimuhümni konkurss, mille võitjadki selgusid. Alanud sõda aga paiskas segi ka hõimurahvaste koostöö. Fenno-Ugria viimane tegevusülesanne oli Talvesõjas osalenud Soome invaliidide ravimine ja orvuks jäänud lastele suve veetmise korraldamine Eestis. Hulk lapsi jõudiski Eestisse, kuid siis tuli okupatsioon ja nad pidid Soome tagasi minema. Uue võimu tahtel oli Fenno-Ugria sunnitud likvideeruma ning Õpetatud Eesti Seltsile oma varad üle andma.

1920.-1930. aastate hõimuliikumine saavutas kindla koha tollases Eesti ühiskonnas, nagu leidis teadmine hõimurahvastest kindla koha eestlaste rahvustundes ja maailmavaates. Selle poole püüame ka praegu, mil tähistame oma asutuse sünnipäeva.