Siin- ja sealpool kuldset eesriiet

Tiit Hennoste

Ma olin vahepeal Lõuna-Saksamaal ja Baieris. Internetti iga nurga peal neil ei ole. Pangakaarte igal pool vastu ei võeta. Müncheni kesklinnas liigub hulgi mustades rätikutes mustaverelisi naisi. Need ei ole turistid, nad elavad seal. Aga baierlased istuvad ikka tuhandete kaupa oma biergarten’ites kastanite  all, võtavad liitrise kannu koos seakoodiga ette ja ei lase ennast häirida suurt millestki. Kõikjal on rahu ja mõnusus. Vaid kuumus on tappev ja tahaks kuhugi külmkappi varjule pugeda. Parim koht selleks on kaubamaja konditsioneeritud maailm. Nii jääbki mulje, et kaubamajades käib suur osa inimesi ennast jahutamas. Vaid uue aja odavas trendimekas H&M-is trambib ringi närviline naistekari, et osta poole võrra allahinnatud hilpe.    

Koju tulles on ikka huvitav läbi sirvida hunnik vanu lehti, mida vahepeal näinud ei ole. Kümmet lehte korraga lugedes hakkavad paistma jooned, mida muidu ei näe.       

Üks huvitav sõna on hakanud levima. Hindade korrigeerimine. Firma X tõstab hindu ning tema PR -esindaja kuulutab: „Ei, me ei tõstnud hindu, tuleb kõnelda hindade korrigeerimisest.” Ja selle lõppu mantrana korduv: „Tegelikult on hinnad meil endiselt allpool XXXX aastat. Või selle ümber.” See jahmatas mind veidi.       

On olemas üks lingvistikaharu, mille nimi on kriitiline diskursuseanalüüs ja mis tegeleb eeskätt meediakeele ja selles avalduva varjatud võimu ja manipuleerimise analüüsiga. See ala kujunes välja rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi ja vähemalt sama kaua on loksunud tema õpikutes manipuleerimisnäide nimelt sellest, kuidas hindade tõusu asemel kõneldakse hindade korrigeerimisest. 

Vaatasin huvi pärast üle omaenda „Uudise käsiraamatu” 2001. aastast ja leidsin, et olen seal toonud just sellesama näite. Ainult minu tollane kogemus pärines tegelikult juba nõukogude tegelikkusest.     

Nii tekkis kummaline küsimus: kas kusagil  on vahepeal peetud firmade PR -tegelastele kursus ahnuse varjamise alustest? Ainult see peab olema olnud üpris odav kursus, kui seal on õpetatud selliseid ammu läbi nähtud lapselikke trikke. Ma lihtsalt meenutaks neile tegelastele, et mõned nipid ammendavad ennast. Ajalehed ei kirjuta hindade korrigeerimisest. Aga selle taustal on tegelik küsimus ikkagi hindade tõusus. Kõik lehed kirjutavad, kuidas Eestis on hinnad tõusnud palju enam  kui mujal Euroopas. Ja sinna juurde annavad kommentaatorid teada, et selles on süüdi maailma hinnatõusud, euro kursi muutused, Eesti väiksus ja muud sarnased meist olenematud asjad. Nagu kunagi oli rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega. Ainult harva ja vaikselt ujub välja mõni lause, milles antakse mõista, et see asi ikka päris nii olla ei saa, sest isegi Lätis on tõus palju pisem jne.       

Äkki räägiks ikka asjadest, nagu need on. Lihtsalt: Eesti kapitalist tõstab hinda niipalju kui vähegi saab, sest vahepeal ei köhinud neetud ostjad enam piisavalt pappi, et saaks ilusat elu nautida. Aga ahnus ei anna häbeneda. Ja eestlase fatalistlik eluhoiak väljendub lihtsas lauses: valikut ju ei ole. Ajalehe hoiak ilmneb aga kas või selles, et kolmeteistprotsendine gaasihinna tõus ilmub Postimehe majandusuudistes seitsmendal leheküljel ja Päevalehes hoopis Tallinna sildi all. Aga esimesel uudisteküljel antakse teada ülioluline info selle kohta, et Eesti euromünte vermivad kaheksa masinat ja lausa mitu kuud, ning  et autodega poosetamise aeg saab ümber. Tegelikult on euro muidugi oluline. Sest minu sügava veendumuse kohaselt on just see Eesti hinnatõusu eriosa taga. Eesti ärimees on armutult ahne, aga mitte armetult loll. Kui ta muudab hindu esimesel hetkel pärast eurotulekut, siis võib tulla boikotiähvardus nagu Rimile ja siis peab vabandust paluma ja vaeva nägema. Parem alustada vaikselt ja varem. Siis ei saa keegi ütelda, et  hinnad tõusid eurole üleminekuga. Lisaks on hindadel kalduvus liikuda nii, et saaks kirjutada nende viimaseks numbriks 95 või 99. Ei jää bussipileti hinnaks 9 eurot 27 senti. Jääb parimal juhul 29 ja halvemal juhul 49. Ei jää ajakirja hinnaks 1.92. Jääb 1.99. Ja ma ennustan lihtsat asja: paljud, väga paljud hinnad tõstetakse (vabandust, korrigeeritakse) veel sügisel sinnani, et nad lõpevad sobiva numbriga eurodes. Nii pole aastavahetusel  vaja enam midagi tõsta. Hundid on söönud ja lambad söödud.   

PS. Aga ma usun, et suurima võidu saavutavad need firmad, kes tõstavad hinnad veidi üle täisarvu piiri. Ja siis kohe pärast eurotulekut  need allapoole piiri viivad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht