Seksides läbi ajaloo

Olev Poolamets

Hämmastav, kui palju on aegade jooksul seksuaalsuse osas inimesi hirmutatud.  

Repro raamatust “Seks ja võim”.

 

 

Seks ja võim. Armuelu Eestis läbi aegade. Koostanud Karmen Kirke.  Suur Eesti Raamatuklubi, 2006. 235 lk.

 

Raamatu “Seks ja võim” autor on teinud ära suure töö eestlaste seksuaalelu puudutavate materjalide läbitöötamisel ja refereerimisel. Oleksin küll soovitanud raamatule mõnd teist pealkirja nagu “Eestlaste seksuaalsus ajastuprismas” või midagi sellesarnast. Usun, et seksuaalsuse ja võimu teema on siiski jäänud avamata ning vajaks täpsemat selgitamist, seonduvalt ka seadusandluse ja sellest tulenevate piirangute ja kitsendustega. Eestis on näiteks homoseksuaale ja prostituute kriminaalkorras karistatud. Milles see eri ajastutel täpselt seisnes, on jäänud ebaselgeks.  Kuulda on olnud homoseksuaalsuse ravimise protseduuridest nagu alkoholismi võõrutusravi korral, saatmisest paranduslikele töödele jne. Mis meil siin toimus, kui Põhjamaades, Ameerika Ühendriikides ja mujal Euroopas sundsteriliseeriti vaimuhaigeid ja vaimsete puuetega inimesi? Missuguste repressiivmeetoditega raviti eneserahuldamist, missuguseid karistusi kanti vahekorra eest saatanaga jne, selle kohta sellest raamatust vastust ei saa. Loodetavasti on võimu ja seksuaalsuse vahekordade selgitamine ajastuprismas meil veel ees. Enesepuhastumise eesmärgil on see kindlasti väga oluline.

Raamat sisaldab katkeid kirjutistest, mis ilmunud eestlaste (vähem ka teiste kohalike elanike) seksuaalelu kohta, alates vanemast perioodist kuni kaheksakümnendate aastateni. Torkab silma, et baltisaksa kirjamehed kujutasid eestlasi enamasti kui häbituid endassetõmbunuid olevusi, kes ei loobunud paganlikest rituaalidest. Sama moodi on kirjeldatud ka mõisnikke ja nende endi kombeid, tihti manitsuse vormis. Päris põhjalikult on kirjeldatud eestlaste pulmakombeid ning viljakuse ja seksuaalsusega seostuvat, mainitud on eriliste sündmuste toimumist jaanipäeva ja muude pidustustega seoses isegi sellises kohas kui Pirita kloostri piirkond.

 

Talurahvas kiimaorjuses

 

Mõningaid noppeid, mis võiksid iseloomustada raamatus kirjapandut. J. Chr. Petri kirjutab: “Üks teine mõisnik tarvitas ikka saunas käies oma talutüdrukuid, üht teise järele pesijaks, kus ta nende puhtuse oma lihahimule ohverdas. Üks nendest, kelle kätte järg tuli ja kes härra kurja nõu ette aimas, võttis omale terava noa ligi, millega ta härrale, kui see ta pääle tungis, nii sügavalt kehasse torkas, et see saadud haavadesse suri”, aga ka “Suvel ja talvel käivad nad häbita üheskoos saunas vihtlemas ja jões suplemas – ja ei mõtlegi teineteisele oma alastust varjata. Neil ei tule mõtetki, et siin midagi viisakuse vastast on… Kiimalus on eestlaste keskel valitsev ebavoorus. Nad orjavad teda väga ja vast enam tooremal kujul kui ükski teine Euroopa rahvas…. Ja siis ime on, et sarnased asjad tihti ette tulevad, kui tüdrukud, poisid ilma vahita ühes toas, heinaküünis, tihti nendesamade õlgede peal nagu paradiisis lamavad…” (lk 27 ja 30).

K. E. von Baer annab mõista, et pole paha olla eesti titt (lk 34): “Vastsündinud eestlastele saavad osaks hoopis paremad tingimused kui temaga samaealisele saksa päritolu lapsele, sest temale antakse looduse poolt määratud toitu ja teda ei võta oma rinnale selleks palgatud naisterahvas. Väga harva juhtub, et eesti naise rind oleks imetamiseks kõlbmatu, mille all saksa naised nii sageli kannatavad… Eesti naistel on kombeks oma lapsi väga kaua imetada. Enamasti tehakse seda poolteist aastat, mõnikord antakse aga rinda veel kolmandalgi aastal. Sellele, kes katsub niisuguse kombe kahjulikkust seletada, vastatakse: kogemused on õpetanud, et hästi kaua emapiima saanud lapsed on tugevamad.”

 

Rootslased seksi reguleerimas

 

Mulle üllatuslikult nähtub sellest raamatust ka Rootsi riigi katse korda luua eestlaste seksuaalelus.  Tundub, et läbi ajaloo on see rootslastele tüüpiline, mõelgem kuuekümnendate aastate vabameelse seksuaalelu pooldajate, aga ka tänaste prostitutsiooni keelustajate peale. Huvitav, mis tuleb järgmiseks. Nii selgub, et XVI sajandi lõpus viidi läbi isegi ametlik küsitlus seksuaalelu kohta Eestis. Kas on üldiselt levinud “metsikud abielud”, milline pruuk vaeste mittesakslaste hulgas pikka aega on valitsenud? Kas ei jäeta lapsi ristimata? Kuidas peetakse pulmi: kombekad tantsud olid lubatud, igasugune luksus aga keelatud? Eestimaa Piiskop Joh. Rudbeck pidi veel aastal 1627 kurtma: “Rohke kõlbmata elu valitseb alama  rahva keskel; mitmed võtavad naisi millal ja keda aga tahavad. Nad pühitsevad pulmi ja elavad nendega nii kaua kui nad tahavad, ilma seadusliku laualatuseta. Paljudel on mitu naist ühekorraga vahetuseks. ”

Sama ajajärku on kirjeldanud Villem Reiman: “Kirikukaristuse alla käisid iseäranis sugulikud eksimused. Hooraja ja abielurikkuja sai esmalt Liivimaal maakohtus või Tallinnas manricht’is vitsu ehk pidi end rahaga välja lunastama ja kohtukulud kandma. Siis istus ta oma kodukirikus iseäralises kohas häbipingis (in dem Hurenschmel), (lk 36). 

Üldiselt jääb mulje, et põhiliseks repressiivorganiks oli kirik, kuid seda suurema eduta. Leheküljel 63 on kirjeldatud: “Seda tuleb küll kiriku arvesse panna, et kõiki lapsega tüdrukuid ühe mõõduga hakati mõõtma ja et naesterahvale, kes peigmehe juures valju karskuse nõude unustas ja liig vara naeseks sai, niisamuti hoora nimi anti kui teisele, keda hõbeda läige pimestas. Rahvas ise mõistis vahet teha ja tegi seda… Chr. Petri pani tähele, et rahvas eksinud tüdrukute vastu kahte mõõdupuud tarvitas. On tüdrukud talupoisiga eksinud, pole seda tähelegi pandud ja see tüdruk saanud kergeste mehele; kui aga tüdrukust teada saadud, et ta sakslase ehk venelase juures maganud oli, langenud ta raske põlgtuse alla ja temal ei olnud mehelesaamise lootust. On ka neid juhtumisi, et tüdrukuid laulatatakse, kes teisest raskejalgsed on. Ja harva tõstab noor abielumees tüli, kui ta seda kuuleb; kõige rohkem mis ta teeb – sõimab vähe, hoiab aga oma abikaasat, armastab teda niisama nagu oleks puutumata olnud ja toidab teda ja võõrast last.”

Põhjalikult on vanemat ajalugu puudutavas osas kirjeldatud ehalkäimise ja õitsilkäimise kombeid, vahele on pikitud huvitavamat rahvaluulet.  F. J Wiedeman on pannud siin kirja Muhu pulmalaulu “pruudi vend”:

 

Aitüma neiu venda,

Neiu venda neitsi venda

Aitüma, au-kübara,

Mulle munni andmasta.

Ma’p pole munni teilt palunud

 

Üldiselt jääb mulje vanadest eestlastest kui suhteliselt selge talupojamõistusega inimestest seksuaalsusesse suhtumises, kes erinevad  modernsetest ja teistest lähikonna rahvastest, kellele keskkond on vaimse ja füüsilise surve näol pitseri vajutanud. Vanemat Eestit puudutav osa oli ka mulle kõige huvitavam, näha on selle koostamise asjatundlikkust.

Päris huvitav on kirjeldus prostitutsioonist Eestis, tuleb välja, et ikka ja jälle ajaloos on proovitud seda pahet välja juurida, ikka ja jälle tulemusteta. See osa nagu kogu raamat peaks olema kohustuslik kirjandus kõigile valdkonda sekkuda soovijatele. Huvitaval kombel pakuvad 1900. aastate alguspool ja vabariigi aastad sellist retoorikat nagu tänapäevgi. Suhtumises eestlaste arvukusse ja moraaliküsimustesse on nägemusi polügaamiast kui rahva ellujäämise suurest võimalusest kuni kontratseptsioonini välja. Kindlasti on üks huvitavamaid välja toodud näiteid Jaan Tõnissoni idealistlik kõne rahvastikuministrile.

Seksuaalelu näpunäidete osas näeme peamiselt arstide manitsussõnu, mis tulevad peamiselt eri rahvusest arstidelt ja sisaldavad just nimelt manitsust ja suisa ähvardusi eriti naiste seksuaalsete liialduste ja onanismi kohta. Pole ka ime, sest samal ajal tegutses maailmas vägagi erilisi friike: nii soovitas mr Kellogs poiste eneserahuldamise vastu eesnaha operatsioone, mida Ameerikas kasutatakse laialdaselt tänapäevalgi.  isegi tänapäeval propageeritakse Ühendriikides seksuaalharidust abstinence only ning esinevad eneserahuldamise-vastased liigad. Venemaal kaks aastat tagasi loengut pidamas käies kuulasin kohaliku meditsiiniautoriteedi loengut, kes väitis, et poiste eneserahuldamine ei kahjusta tervist (ses suhtes tegime vigu), kuid naiste eneserahuldamine on viide hüperseksuaalsusele ja seda tuleb ravida. Niisiis sarnaneb vägagi kaasaegsete riikide poolametlik poliitika kohati muhameedlike maade poliitikaga tänapäeval, mida siis veel kolmekümnendate juhistest tahta. Eesti tundub kolmekümnendatel kohati olevat isegi progressiivne, kuigi tänapäevased arvamused on ikkagi hoopis midagi muud.

 

Hirmu jõud on masendav

 

Hoolimata väga vastuolulistest sõnumitest kolmekümnendail aastail, tunduvad need siiski helgemad kui nõukogude aja algusaastad oma totaalse eitamise ning topeltmoraaliga, periood, kus seksuaalsus oli määratud pimedasse ja teki alla, periood, kus rasestumisvastastest vahenditest ei räägitud, kuid kus abort oli valikkontratseptsioonimeetod, periood, kus kõik noored olid alkoholi pruukinud jne.

Tore, et oli inimesi, kes julgesid nõukogude perioodil hakata teki alla piiluma, nendest tõusevad esile eriti Heiti Kadastik ja Tõnu Ots (alias dr. Noormann) – kes julgesid ja kel oli võimalik rääkida. Ka nende sõnumid pidid jälgima seda, mis lubatud ja mis mitte, kuid ka üldse rääkimine oli julgus. Huvitav on seda kõike lugeda, kuid kui palju on aja jooksul inimesi hirmutatud ning inimene iseendaga võidelnud, see on ikkagi hämmastav. Hirmu jõud on masendav. Hirm ei kao niipea, ilmselt see jääb mõjutama veel pikalt põlvkondade alateadvust, meeste ja naiste, laste ja lastevanemate suhteid. Võimalusi hirmude ületamiseks on ilmselt vähe – need tuleb selgeks rääkida. Kes teab, missuguseid hirmusid meie arstidena, teiste seksuaalsusega tegelevate spetsialistidena, järgmiste põlvkondade inimestes süvendame ning kuidas need ajaloo kõverpeeglis järeltulevatele põlvkondadele paistavad.

Kindlasti on see raamat vaja läbi lugeda kõigil, kes seksuaalsusega kokku puutuvad oma töös, et ei korrataks jadana vigu või vähemalt mõeldaks sellele võimalusele. Maailm muutub ja meie ühes sellega, selge talupojamõistus tundub olevat üks oluline meie rahva tunnus, erinevad õpetused aga tulevad ja lähevad. mis on jääv ja meile ainuomane? Igal juhul on meeste ja naiste suhted meie kultuuriruumis ajaloolisest vaatevinklist lähimaade omast päris palju erinenud ning seda tuleks ka tähele panna. Mudelite kopeerimine maailmast meie sugudevahelise suhtlemise konteksti tundub väga primitiivne, isegi ohtlik ja mõttetu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht