See aasta tuleb kevad teisiti (kui ülepea)*

 

 

 

 

See aasta tuleb kevad meieta,

tiu-tiu ja meieta…

Taas kiigub valgus peenikestel okstel

ja pungad sumisevad vaigus nagu summ

ja kõuekärki ootab taevatrumm ?

nii õhuke, nii sinine ja sitke.

Tiu-tiu!

Teeb sirel lahti väiksed lahked pihud:

et palun, õnne ? õnne, palun, palun!

Ja lõhnatolmu mattub öösel tuba

ja poolest ööst on väljas kosta juba:

tiu-tiu!

See on see kevad ? kevad meieta…

Ehk annaks kõike parandada veel!

? Ei, mõistad sa: su nool on juba teel.

Tiu-tiu!

 

Linnar Priimäe peatselt ilmuvast kogust

?Kelle tee on varjul?.