ÕS 2006 – õige suund

Enn Veldi

 

Kultuurivanker kultuurimaastikul tahab vedamist. netifoto

 

Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Toimetanud Tiiu Erelt. Koostanud Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2006. 1220 lk.

 

Ootasin ÕS 2006 ilmumist kahel põhjusel. Esiteks on eesti keel pidevas muutumises ja sõnaraamat peab toimunud muutusi kajastama. Keelemuutused pole küll kiired,  aga vajavad sellegipoolest igapäevast tähelepanu ja registreerimist. Uues sõnaraamatus leiame tabavaid omakeelseid sõnu, nt rändlus ‘võimalus kasutada mobiiltelefoni välisriigi võrgus’ vastena ingliskeelsele roaming.  Uus sõna on ka kiiking ‘üle võlli kiikumine’, mille valisin seetõttu, et sellest sõnast võiks saada Eesti väike panus maailma sõnavaramusse. Uut on sõnaraamatus piisavalt, kuid mitte palju. Koostajate mainitud uuenduste koguarv (1400 uut märksõna ning 3500 liitsõna ja tuletist) moodustab siiski vähem kui viis protsenti sõnastiku mahust. Teiseks oli mu eelmine õigekeelsussõnaraamat ÕS 1999 juba koost lagunenud ning vajas väljavahetamist. Ega tänapäeval sõnaraamat üle viie aasta vastu ei pea, seetõttu tuleb juba praegu alustada järgmise väljaande ettevalmistamist.

Peamine areng eelmise väljaandega võrreldes on hoopis see, et ÕS 2006 on kasutajale kättesaadav kahes vormis: pabersõnastikuna  ja veebis aadressil www.eki.ee/dict/gs2006/. On see aja märk, et õigekeelsussõnaraamatu veebiaadressis on ingliskeelne sõna? Veebiversiooni peamine eelis pabersõnastikuga võrreldes on see, et metamärkide abil saame sõnaloendeid koostada; pabersõnastiku puhul peaksime vastava sõnaloendi koostamiseks sõnastiku algusest lõpuni läbi lehitsema. Näiteks päring *kar toob ekraanile järgmised sõnad: hauskar, kakar, kalkar, karikakar, kirikakar, känkar, nakar, narkar, oskar, prükkar, punkar, puskar, rokkar, seiskar, suhkar, viskar. Kuigi sellised loendid sisaldavad tavaliselt müra, näeme ometi, et sõnad kalkar, narkar, prükkar, punkar ja rokkar oleme sel moel üles leidnud.  Miks ei saanud ma kasutada päringut *ar, mis oleks loogiline? Vastus on lihtne: programm teatab, et “258 leitud kirjet jäi väljastamata”. Paremini töötab metamärkidega otsing pikema otsingusõna puhul, nt *ravi toob ekraanile märksõnad balneoravi, elekterravi, elektriravi, gammaravi, hambaravi, iluravi, kirjandusravi, kliimaravi, kõneravi, mudaravi, mänguravi, nõelravi, päikeseravi, ravi, uniravi, valgusravi, värvusravi, õhkravi. Tulevikus võiks veebiversioon asuda eesti keele portaalis, kus huvilisel oleks võimalik leida palju muudki huvitavat eesti keele sõnavara kohta. Samuti tuleb tõsiselt mõelda sellele, kuidas ÕS 2006 rahva sekka viia. Raske  on ette kujutada haritud keelekasutajat, kes õigekeelsussõnaraamatut pidevalt ei kasuta. Tulevikus võiks lisada hääldusmooduli ja mõelda ka sõnastiku CD-versioonile, mida iga eestlane saaks oma arvutisse installida.

Õigekeelsussõnaraamat on terminoloogia varaait ning sõnastikul on suur panus eestikeelse terminoloogia korrastamisel ja süstematiseerimisel. Julgen väita, et ÕS on hinnaline abimees igale eestlasele juba seetõttu, et sõnaraamatusse on koondatud oluline osa eestikeelsest terminoloogiast. Sellest vaatenurgast näen paralleele “Oxford Dictionary of English” teise väljaandega (2003), mida kasutan ingliskeelse terminoloogia uurimiseks. Ainult mõnel juhul olen märganud lahknevusi õigekeelsussõnastiku ja meie oskussõnastike vahel. Näiteks on õigekeelsussõnaraamatu järgi arterioskleroos MED ateroskleroos; ateroskleroosi alt leiame ka omasõnalise sünonüümi tuiksoonelubjastus. “Meditsiinisõnastik” (2. uuendatud trükk, 2004) väidab aga, et tegemist on kahe eraldi mõistega: arterioskleroos on arterikõvastumus ja ateroskleroos on arterilubjastus. Õigekeelsussõnaraamatu omapära on stiilimärgendi ARGI (= argikeelne) kasutamine kahel otstarbel. Esiteks kasutatakse seda märgendit eristamaks argikeelt terminoloogiast, nt hoogvihm METEO = hoovihm ARGI. Teiseks tähistab sama märgend informaalset keelekasutust, nt tüng ARGI hanekstõmbamine, altvedamine. Minu arvates pole see hea lahendus. Sõnastikus tavakasutust ei märgendata, seetõttu pole vaja märgendada sõna hoovihm. Miks mitte hoogvihm METEO = hoovihm? On siiski mõned sõnapaarid, kus üks liige on termin ja teine informaalne sõna, nt assenisaator ja sibi(vedaja) ARGI.

Teine tähelepanek seondub erialamärgendite loendiga. Entsüklopeedilised teadmised on pidevas muutumises, seetõttu on vaja erialamärgendite loetelu aeg-ajalt üle vaadata. Uutest erialamärgenditest vääriksid kaalumist näiteks biokeemia, statistika ja geneetika. Märgend BIOKEEM võiks olla näiteks sõnadel aminohape, amülaas, ribonukleiinhape.

Õigekeelsussõnaraamatu kasutamine nõuab teatud vilumust, et  sõnastikust olemasolevad sõnad üles leida. Selles osas võiksid sõnastiku koostajad kasutajale vastu tulla ning teda juhendada ja õpetada. Pean siinkohal silmas liitsõnade ja sünonüümide esitust. Näiteks leiame sõnastikuartiklis bukinist järgmised sõnad: vanaraamatukaupmees; bukinistipood, bukinistiäri, vanaraamatukauplus, raamatuantikvariaat. Kui aga vaatame sõnastikuartiklit antikvariaat, siis näeme seal ainult seletust vanade kunstiesemete ja raamatute kauplus. Omasõna ja rahvusvahelise sõna koosesitamine on õigekeelsussõnaraamatu vaieldamatu tugevus, nt arranžeering MUUS seade. Samas olen seda meelt, et sõnaraamatut saab selles osas viimistleda ja kasutajasõbralikumaks teha, sest märksõna seade all ei leia me viidet sõnale arranžeering. Eesti keele oskus eeldab aga sünonüümsete sõnapaaride head tundmist. Ka ei tulnud ma näiteks kohe selle peale, liitsõna kõvakaaneline leiame ainult märksõna kaaneline alt.

Huvitav probleem on sõnad, mis õigekeelsussõnaraamatus mingil põhjusel puuduvad. Siin on muidugi võimalik vastu vaielda; iga leksikograaf teab, et mitte ükski elava keele sõnastik ei saa kajastada kogu keele sõnavara. Isegi väga hea sõnaraamatu puhul on tegemist püramiidi ülemise osaga. Samas julgen väita, et huvitamaks läheb olukord siis, kui sama sõna puudub ka “Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus”. Siis võib oletada, et sõna on mingil põhjusel märkamata jäänud. Ma ei pea siin silmas võõrsõnu ega muidu ebaharilikke sõnu. Üks selline leid on kultuurivanker. Õigekeelsussõnaraamat annab meile küll muljetavaldava loetelu liitsõnu, mille teine komponent on vanker, nt härjavanker, kahehobusevanker, heinavanker, moonavanker, lapsevanker, nukuvanker, kummvanker, pikkvanker, plaanvanker, redelvanker, vedruvanker, järelvanker. Loetelu saaks veel jätkata; kultuurivankrit aga sõnaraamatus pole. Mille poolest kultuurivanker siis teistest vankritest erineb? Soovitan huvilistel lugeda veebinäiteid; märksõnaks kirjutage kultuurivankrit. Tõenäoliselt olete juba taibanud, et kultuurivankrit saame me ainult vedada, sõita me selle vankriga ei saa. Ka ei rakenda me hobust selle vankri ette, vaid peame ise või laskma teistel seda vedada. Metafoorseid sõnu, mida meie sõnaraamatutes pole, on teisigi, nt punnseis, kullahunnik, läbirääkimistelaud, rahakotirauad. Viimane esineb küll “Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus”, aga ära on toodud ainult otsene tähendus “rahakoti suu metallist raam”. Väljend rahakotiraudu koomale tõmbama eeldab aga metafoorse tähenduse lisamist. Eelloetletud sõnad esinesid tekstis, mida tõlkisin hiljuti eesti keelest inglise keelde. Võib arvata, et kui ükskeelsed sõnaraamatud neid sõnu ära ei too, siis pole tõlkijal abi loota ka kakskeelsetest sõnaraamatutest.

Toon veel ühe näite keele metafoorsest kasutusest, näiteks võiks olla märksõna kütke. Õigekeelsussõnaraamat toob siin ära küll näited, mis toovad esile seose otsese tähenduse pani härja kütkesse v kütke, härg on kütkes (lõas) ja positiivse konnotatiivse tähenduse vahel on muusika kütkes ÜLEK on muusika mõju all, muusikast võlutud. Minu tõlkeprobleem käsitles aga  kollokatsiooni hirmu kütkes, kus konnotatsioon on negatiivne. Sel puhul on tüüpilised kollokatsioonid veel  millegi kütkest vabanema ja millegi kütkest pääsema, mis õigekeelsussõnaraamatus puuduvad. Pärast mõningast nuputamist sain aru, et tegemist on eraldi tähendusega, mille sünonüümiks on hirmu küüsis, seega ka millegi küüsist vabanema, millegi küüsist pääsema. Mis on selle jutu mõte? Tahan öelda seda, et õigekeelsussõnaraamatut saab mitmes mõttes viimistleda ja edasi arendada. Veelgi olulisemaks pean aga mõtet, et on aeg koostada uus kaasaegne eesti keele sünonüümisõnaraamat, mis oleks vääriline kaaslane õigekeelsussõnaraamatule ja “Eesti keele seletussõnaraamatule”.

Teiselt poolt on õigekeelsussõnaraamat huvitav ka sellepoolest, et seal on sõnu, mille tegelik kasutus on väga väike või hoopiski puudub. On oluline mõista, et õigekeelsussõnaraamat kujutab endast eesti keele tegeliku kasutuse, suunatud keelekasutuse ning keelekorraldajate väljapakutud uudiskeelendite kombinatsiooni.

“Õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006” on meie sõnaraamatute lipulaev ja eesti kirjakeele normi alus. Selle sõnaraamatu ülesanne on kujundada meie igapäevast haritud keelekasutust. Minu siiras soov on, et eestlased seda sõnaraamatut palju rohkem kasutaksid. Sõnastikukasutajaid tuleb õpetada, kuidas sõnaraamatust teave üles leida. Koostajatele aga avaldan sügavat lugupidamist tehtu eest ja soovin edu uute väljaannete ettevalmistamisel.

 

 

 

 

 

 

 

{Arvutiseerima} arvutistama, raalistama

 

Üks õigekeelsussõnaraamatu ülesandeid on hinnata keeles laialt kasutatavaid väljendeid ja soovitada vajaduse korral nende asemele ladusamaid või täpsemaid sõnu. Paraku on sõnaraamatu maht piiratud ja seetõttu ei ole võimalik ebasoovitavate sõnade juures anda hinnangule pikemaid põhjendusi. Seda aitavad korvata ÕSi koostajate ja teiste keelenõuandjate kirjutised keelenõuandekogumikes, ajakirjas Oma Keel, ajalehtedes, Eesti Keele Instituudi kodulehel ning selgitused keelehooldekursustel ja mujal. Siinse lühilugude sarja eesmärk on põhjendada levinud keelehalbuste tõrjumist.

Seni pole keelekorraldajad aktsepteerinud sõna arvutiseerima, sest eesti keeles pole lubatud omatüvele lisada võõrliidet. Kuigi arvutiseerimise kõrgaeg on möödas, kohtab silm seda vahel praegugi ning seetõttu annab ÕS 2006 nagu eelmine ÕSki asendussõnad raalistama ja arvutistama.

Meie keelde on tekkinud arvutiseerima ülesehitust matkivaid sõnu, mida õigekeelsussõnaraamatus pole. Näiteks on üksikpuhkudel tulnud teha asendused padruneerima → padrundama, pudeleerima → pudeldama. Mobiiltelefoniomanike hulgas on kasutusel verb sõnumineerima, mis tähendab ‘lühisõnumit ehk SMSi saatma’ ja mida on Reet Bobõlski tähelepanekute järgi tarvitatud ka raadioreklaamis (vt kogumik “Eesti kirjakeele kasutusvaldkondade seisundi uuringud”). ÕS 2006 märgib sama tegevust inglistüvelise verbiga messima (vrd samuti inglise keelest lähtunud meilima). Tekstides on vilkunud veel messama, mis on a-liite tõttu kõnekeelne (nagu ka meilama), ja sõnumdama, mis jääb kõrvale raskesti hääldatava md-ühendi tõttu.

Mõnelgi keelekasutajal, kellele on räägitud omatüve ja võõrliite kokkusobimatusest, on tekkinud küsimus, kuidas suhtuda võõrtüve ja omaliite ühendusse. Seda sorti sõnad on eesti keele reeglitega kooskõlas, nt väljendi vetot panema kõrval võib tarvitada verbi vetostama, mille tüvi on pärit ladina keelest. Samuti on võimalikud tervikuna võõrsilt laenatud keelendid, nt mateerima ‘matistama, tuhmiks, läiketuks tegema’.

 

Argo Mund