Roosa müts – Kokkusaamiste jõud

REBEKA PÕLDSAM

1960ndatel Euroopas ja USAs alguse saanud kodanikuaktivismi kultuur kujundab oluliselt kujundaja. Siiani kuulatakse Nina Simone’i ja Bob Marley lugusid, oma keskkonna võib kujundada vikerkaare sümboolikaga toodetega, iga suurema raamatusõbra kätte on jõudnud Deleuze’i ja Badiou’ mõtteavaldused, kui mitte muidu, siis Žižeki kaudu; pole kedagi, kelle peas poleks kedranud fraas Martin Luther Kingi kõnest „I Have a Dream“; Viini aktsionistidki, kes paljalt veres püherdasid, on jätkuvalt nüüdiskunsti sümboliks; Godard’i filmid noorte romantikute kujundajaks jne. Tollastel kogukondlikutel koosolekutel arutati probleemid üheselt selgeks, pandi kokku kavad, mida võimudele esitada, valmistati loosungeid ja etteasteid, millega demonstratsioonile minna. Selleks, et ühiskonnas midagi muutuks, tuli ise kohale minna. Tänavaleminek tähendas siis ja samamoodi nüüd riski sattuda kas huligaanide või politsei rünnaku ohvriks. Tänaval marssides või koosolekul mõtteid vahetades võib aga kogeda ka erilist lootuse jõudu.

1960ndate kogemus pole kellestki mööda läinud, möödunud kümnendil oleme ka Eestis näinud, kuidas alguses käis väike paremradikaalide kamp mööda Eestit ringi, levitas tasuta ajalehti, õhutas viha ja manipuleeris väikeste sissetulekutega inimeste usaldusega. Neid võimuahneid paremradikaale toetavad valdavalt rikkad meesettevõtjad, ent seda ringlust aktivismiga ei seostata. Samas oodatakse neilt aktivistlikku strateegiat, kuidas maailma piirata, nii et individuaalne elujärg sõltuks rohkem inimese enda tegemisest ja vähem üleilmsetest protsessidest. Paremradikaalid üle Euroopa püüavad nagu don Quijoted võidelda internetiajastu veskitega ja luua ettekujutust, nagu oleks enne industriaalrevolutsiooni ainult mõisnikud ja kuningad halvad ekspluateerijad olnud, aga muidu olevat elu siis nii rahulik olnud, et sellest võib nüüd vaid und näha.

Augustikuu viimasel nädalavahetusel said feministlikud aktivistid kokku Riias ja Kaunases. Kaunase Emma Goldmanni nimelise grupi organiseeritud konverentsist, kus jagati Czerny protesti korraldamise ja poliitiliste debattide kogemusi, mis on riigist riiki nagu üksteise pealt maha kirjutatud (don Quijoted!), tegi hea ülevaate Piret Karro.* Riias kohtusid feministid Põhja- ja Baltimaadest ning saal oli täis naisi, kes igapäevaselt teevad midagi vähemuse parema elujärje nimel. Tutvustati nii päevakeskuseid kui toiduprojekte, mis ühendavad pagulased kohalikega; kohal olid meediaväljaanded, kus kirjutatakse vähemustest adekvaatses kõnepruugis, tõlkides akadeemilisi, subkultuurilisi ja elust endast pärit mõisteid alternatiiviks ja abiks laiatarbemeediale, miks kipub vähemusküsimustes kohatult saamatuks jääma.

Viimase aasta suurima muutuse on kaasa toonud #MeToo-liikumine ning andnud ka nn Facebooki feminismile täiesti uue mõõtme. Koos põhjalike uuriva ajakirjanduse lugudega on avaldatud ahistamiskogemusi veebifoorumites, trükimeedias, vestlusringides, kodus. Alguses hakati hirmsasti tõmblema, et kas siis flirtida enam ei tohigi, aga midagi pole teha, eks kõigil on aeg emantsipeeruda. Tuleb arvesse võtta, et meeste kujutamine ahistajatena on nii mehi õõnestav kui ka ahistajaid jõustav, st meesahistajad on stereotüübi toel normaliseeritud. Samas on süvenenud nn perfektse naise sündroom ehk ahistatud naisi seiratakse erilise vagaduse prilliga. Selgelt liiga vähe on räägitud ahistajate skeemidest, strateegiatest ja planeeritud tegevusest: kohtupingis nad muidugi väidavad, et on süütud ja käitunud pahaaimamatult. Pole siiski põhjust arvata, et ahistavad mehed ei ole teadlikult oma võimu kindlustanud, mida siis kuritarvitada. Vahest võiks meelelahutusajakirjandus kasvõi anonüümselt intervjueerida ahistavaid mehi, asetades rõhu incel’ite (involuntary celibate ehk tahtmatult tsölibaadis) kibestumuse asemel taktikate haudumise protsessile. Ilmselt peavad aktivistlikud ajakirjad selle siiski ise ära tegema.

Läti ajakirjanduse aukude täiteks tegi kunstnik Ingrīda Pičukāne möödunud aastal oma feministliku zine’i (ise välja antud ajakiri) Samanta, mis mõneti meenutas Eesti ajakirja Sugu N. Samantaga lahendas kunstnik mitmeid probleeme: kui tavaliselt makstakse ajalehe illustratsioonide eest kunstnikele kätte umbes kaksteist eurot (samale lehepinnale asetatud teksti eest saab sama suure tasu), siis ta maksis kolm-neli korda või teatud asjaoludel rohkemgi, sest kunstnike tööd ei saa mõõta pinnakatvuses, vaid sisulistes töötundides, väärtusloomes. Ajakirjas esitatakse erinevas vanuses ja füüsilises vormis naisi, täpselt nii ilusatena nagu nad on, tekitamata pinget olla igavesti noor või häbeneda tselluliiti. Selles ajakirjas avaldatakse illustreeritud kujul sotsioloogiliste uurimuste – Läti naiste elukaart kasvatajate, hooldajate, töötajate ja palgasaajatena võrreldes meeste omaga, kelle palgad on kõrgemad, hooletöö maht väiksem ja vaba aega rohkem – andmed. Ajakirja Samanta järgmine number peaks ilmuma järgmisel aastal.

Kõigi kodanikualgatuste, nagu ka kultuurivaldkonna kui terviku alus on annetused, sponsorlus ja avalikud rahastud. Raha nimel tuleb võidelda: maksurahade või annetust eest tuleb teenida maksumaksjat või tarbijat, sponsorluse eest tuleb jagada oma mõjukapitali rahastaja renomeega. Just viimast varianti kimbutavad igal sammul moraalsed kompromissid: kas võtta vastu raha kelleltki, kes teisest käest toetab midagi nii ebaõiglast nagu haigekassa lammutamine või vägivaldsete avaliku elu tegelaste karjäär? Kui jätta see raha vastu võtmata, saavad teised rohkem, aga kui võtta see raha vastu, legitimeeritakse donaatori kõiki projekte. Mis siis ikkagi saaks, kui aktivistid otsustaksid loobuda neoliberalismi kehtestavast rahastamisest? Mis saaks, kui rahastajad valiksid ühepäeva-poliitika asemel väärtustloovad praktikad?

Neoliberaalse reformierakonna pikk valitsusaeg kündis jõudsalt Eesti maksudest kõrvalehoidmise põldu, kus inimesed teevad ükskõik mida, et raha jääks rohkem kätte ja vähem riigile, sest riik lihtsalt ei paku piisavalt usaldusväärseid teenuseid. Aastaid on tehtud tööd selle nimel, et kodanikud ei usuks, et maksud nendeni tagasi jõuavad kui ühiskondliku võrdsuse püüdlused on kummutatud maksusüsteemi ümberjagamise hirmuga. Igal juhul on tarvis, et riiklikuks eesmärgiks oleks aidata oma kodanikel niigi kiiresti muutuva maailma hüvede ja pahedega võimalikult ruttu kohaneda.

Eelmainitud teemaderingi kõrval jäi Riias toimunud feministide kohtumiselt kokkuvõttes kõlama, et ühismeedia ja interneti feministlike oaaside kõrval, loob kõige suuremat muutust kokkutulemine. Tuleb saada kokku, omavahel arutada parasjagu aktuaalsetel teemadel, minna kasvõi sõpradele-tuttavatele külla, mõelda loosungeid. Sest kas pole hämmastav, kuidas Eesti võimumaastikul pole inimesi, kes lubaks teha poliitikat, mis tagab elamisväärse pensioni, üldise haigekassa ja kindlustatuse väikse sissetulekuga inimestele, luua taristu, et vastu võtta kõik, kes Eestisse elama soovivad asuda, tagada võimalikult paljudele ligipääs haridusele ja teadusele? Poliitikat teevad inimesed ja võimu ambitsiooni määrab tellimus, mille sõnastamine ja selleks aja leidmine on tõesti iga inimese kohustus, kuni olukord on nii tume, et tegevpoliitikud isegi tunnistavad, et neil puudub valijatega side.

* Ida-Euroopa feministide ühine vastupanu, Feministeerium, 29. VIII 2018, https://feministeerium.ee/ida-euroopa-feministide-uhine-vastupanu/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht