Riik või inimene?

Heiki Krips, pedagoogikadoktor

Mõeldes, kelle poolt valimistel hääletada, tuleks olulise kriteeriumina näha partei sisedemokraatia olemasolu. Meie riigijuhtide viimaste aastate valitsemise ja retoorika järgi tundub, et juhtidele on riik inimestest palju tähtsam. Kui saame riigi rikkaks, siis parandame ka teie heaolu, kallid kaasmaalased, näib olevat valitsemisideoloogia põhiidee. Coudenhove-Kalergi kirjeldas 1937. aastal raamatus „Totaalne riik, totaalne inimene” demokraatliku riigi ideed järgmiselt: „Riik on inimeste heaolu jaoks, mitte vastupidi”. Ideoloogiat, mis seab riigi inimestest tähtsamaks, pidas ta iseloomulikuks totalitaarsele riigile. Tegelikkuse uurimise tulemuste tõlgendamine ja juhtide tegutsemisviiside valik sõltub paljuski sellest, kas tähtsamaks peetakse riiki või inimesi. Kui uuringud ütlevad, et inimesed lähevad maalt ära, kuna töökohti pole ja koolid ja poed kaovad, siis seisukohalt „riik kõigepealt” las inimesed käivad linnas tööl, koolis, las sõidavad linna arsti juurde ja lõppude lõpuks ärgu elagu maal. Nii on riigile odavam. Seisukohalt „riik on inimeste jaoks” on oluline mõelda, mida teha selleks, et inimesed saaksid maal edasi elada. Oleks demagoogiline väita, et praegused juhid tahavad rahvale halba. Ometi on nende tegevuses hoolimatuse tunnusjooni ja rahvaga suhtlemisel avaldub autokraatlik kõrkus. Meie ühiskond kaldub üha enam autokraatliku juhtimise väärtustamise suunas. Autokraatliku organisatsioonikultuuriga parteides otsustab üks või mitu indiviidi (tagatuba) kõigi eest, seda peetakse loomulikuks ega julgeta sellest rääkida. Autokraatlik minister/juht otsustab „oma tarkusest” asju, milles ta tegelikult ekspert ei ole ega häbene avalikkuse ees esitada soovitusi, mis antud ala eksperdi arvates on lausrumalused.

Juhtimisteooriatest on teada, et juhid kasutavad inimeste juhtimisel tüüpilisi käitumisviise, mida nimetatakse juhtimisstiilideks: laias laastus on olemas autokraatlik, demokraatlik ja mittevahelesegav juhtimisstiil. Kuigi tänapäeval on põhjalikumaid käsitlusi, piisab siinkohal autokraatliku ja demokraatliku juhtimisstiili kõrvutamisest. Autokraatliku juhtimise eesmärgiks on kõik kontrolli all hoida, inimesi „õigele teele” suunata ja neid õpetada. Autokraatliku juhtimisstiiliga juht annab „allpool olijatele” selge sõnumi: „Mina otsustan. Teete nagu kästud.” Initsiatiiv pole soositud ja „allpool olijate” initsiatiivi/aktiivsust probleemide lahendamisel pärsitakse või surutakse see otseselt maha. Teoreetiliselt oleks autokraatlik juhtimine organisatsioonile kasulik, juhul kui juht oleks „üliinimene” – targim kõigist. Paraku selliseid juhte elus ei kohta.

Meie riik on demokraatlik. Demokraatliku riigi juhid peaksid viljelema valdavalt demokraatlikku juhtimisstiili. Seda iseloomustab juhi huvi inimeste arvamuse vastu. Nii tunnevad inimesed, et ka nende arvamusest sõltub midagi. Ja sõltub ka. Oluline on märkida, et demokraatlik juhtimisstiil ei välista juhi ainuotsustamist; ei ole nii, et iga viimanegi pisiasi otsustatakse koos. Demokraatliku stiiliga juht kulutab aga aega, et kuulata inimeste arvamusi ja mõtteid. Ta loob usaldusliku õhkkonna, vastastikuse respekti ja pühendumise. Demokraatlikul stiilil on positiivne mõju koostöö tekkele/paranemisele ja tööõhkkonnale.

Inimeste kaasamisel ei tohiks unustada sotsiaalpsühholoogilist tõde, et inimese motivatsioon olla aktiivne tuleneb paljuski sellest, et ta saab osaleda aruteludes ja otsustamises. Kui autoritaarne juhtimisstiil vohab omavalitsustes, koolides, ülikoolides ja ministeeriumides, siis väheneb inimeste aktiivsus. Kui tahame, et meie lastest/õpilastest kasvaksid demokraatlikku ühiskonda sobivad kodanikud – aktiivsed, loovad ja koostööaltid – siis tuleb neid selleks praktilise eeskuju najal ette valmistada. Seepärast tuleb õpetajal juba lasteaias ja esimestes klassides kasutada aeg-ajalt ka demokraatlikku juhtimisstiili, küsida laste arvamust, ärgitada arutelu ja kasutada vahel otsustamisel ka hääletamist. Tänapäeva töökeskkond ei vaja passiivset, kuulekat, ainult käsku ootavat töötajat, mida väärtustab lokkav autoritaarne juhtimisstiil. Kuni „kool” seda ei mõista, ei pööra ta tähelepanu liigsele sunnile ja autoritaarsusele õpetaja käitumises. Kui tuntakse, et asjad riigis ei lähe nii nagu tarvis, kiputakse tavaliselt süüdistama võimu (valitsust). Ometi on igal inimesel võimalik toimuvat mõjutada. Psühholoog Wilfred Bion (1897–1979) on öelnud: „Vaikimisega toetame me mitmesuguseid algatusi, mis võivad grupi arengule, sealhulgas meile endalegi kui grupi liikmele kahju tuua.” Valimistel osalemata jätmine on üks näide „vaikimise” kohta suures sotsiaalses grupis. Kui ka kõik valikud tunduvad viletsavõitu, siis on ometi mõni valik vähem vilets. Ka see on vaikimine, kui oleme valimiste välisel ajal valitsejate vigu nähes vait. Inimesed ei tee häält, kui nad on nn õpitud abituse seisundis. Nad küll tahaksid olukorda muuta, kuid ei usu, et nende hääl midagi muuta võib. Juhtide autoritaarsus suurendab õpitud abitust. Rahva hääl mõjub vaid siis, kui seda kuulda on.

Mõeldes sellele, kelle poolt valimistel hääletada, tuleks olulise kriteeriumina näha partei sisedemokraatia olemasolu. Autokraatliku organisatsioonikultuuriga partei loob suure tõenäosusega totalitaarse ühiskonna. Riigi juhtimiseks pole tarvis võimatut eesmärki anda kõigile kõike või seda rahvale lubada (mis oleks populism). Oluline on haarata probleemide lahendamisse kaasa võimalikult palju neid, keda otsused puudutavad. Riigi kestlikkuse tagamiseks tuleb juhtidel väärtustada demokraatlikku juhtimisstiili ja inimeste kaasamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht