Religioonist lastele ja hipidele

JOONAS OJAP

Enne suure tõe otsingutele suundumist tuleks ehk üldse küsida, kas on olemas mingi suur teadmine või vastus, mida õpetajad ja vanemad meiega ei jaga. Autor alustabki sellest ning tema vastust võib aimata juba faktist, et säärane raamat on üldse ilmunud. „Säärase raamatu“ all pean silmas just seda teost, mille pea iga versiooni kujunduse oluliseks komponendiks on suurelt välja toodud sõna „Raamat“ (ingl k The Book), mille kõrval pealkirja järgnev osa, mis ütleb midagi iseenda kohta, mõjub ebaproportsionaalselt väikesena. Eestikeelse teose kujunduses on jõutud uuele tasemele: jäetud kuldses trükis nähtavale vaid sõna „Raamat“ ning ülejäänu on vaid vaevumärgatavate piirjoontena pressitud musta tausta.

Olulise, kuid puudujääva osas suudavad ilmselt paljud autoriga nõustuda. Kuivõrd on nõustumise taga religioossed kaaltulused, on iseasi. On küsimusi, millele guugeldades vastust ei leia ja mille puhul haridusest on vähe abi. Haridus selle erinevates vormides on enamasti mäng, kus õpilane üritab näida iseendast teadlikum või oskuslikum, kuni mingi väline institutsioon teda aktsepteerib. Nõnda avardatakse teadmiste ja oskuste ülempiiri. Alampiirist, millele need teadmised toetuvad, räägitakse vähe. See teema puudutab isikut, maailmas olemise viisi või teadmiste allikat, on seotud Minaga ning „sinu enda asi“. Kui õpilane uurib, miks midagi tarvis on või miks mõnda asja teadma peaks, peetakse seda rünnakuks hariduse vastu, mitte haridusmängu osaks. Vastamine eeldaks teatavat n-ö suurt vastust, mis peaks oletatavasti rinda pistma filosoofia, spirituaalsuse, psühhoanalüüsi või mõne muu teadusliku maailmapildi äärealadele surutud kummitusega.

Vaadeldes, kuidas selline olukord on õhtumaades ennast välja mänginud, võib vaid kahtlustada, et see, mida inimesed peavad „nii ilmselgeks, et seda pole tarvis isegi selgitada“, varieerub nii radikaalselt, et enamasti on üksteisele ilmselgeid asju võimatu mõista. Võib-olla isegi võimatu väljendada. Üks viis Raamatut tõlgendada ongi näha seda üritusena pakkuda noortele vahendid selle alampiiri, eksistentsist enesest tuleneva ilmselguse avastamiseks. Sellisest perspektiivist võib autorit tunnustada. Vahel on Raamat nii ilmselge, et lausa valus on lugeda. Kohati meenutab see pilves hipi pidurdamatut mõttevoogu, arutlust, mil moel on vikerkaar päriselt olemas või kas kõik pole mitte lainetus.

I

Üks põhjus, miks võtsin vaevaks Raamatut arvustada, ongi selle vastuolulisus, mis ei tulene sugugi vaid religiooni kui vastuolusid tekitava teema käsitlemisest, vaid raamatu veidrast omadusest olla vahel tüütuseni ilmselge, ent ka ebavajalikult segane, tihti üheaegselt. On mitmeid eelarvamuslikke hoiakuid, mis Alan Wattsi paratamatult saadavad ja mida ilmselt jagame, kuna need pole niivõrd isiklikud, kuivõrd seotud meie kultuuriruumi kui tervikuga.

Esiteks võib välja tuua juba selle pilves hipi asja. Kindlasti pole Watts suur mõtleja, kuna ei seisa ühegi hiiglase õlgadel. Vähemalt mitte sellise, kellele igas olukorras akadeemiliselt korrektselt viidata saaks.

Mõtleb ta ise ja mingeid läbimurdeid kuhugi ei soorita – tema looming koosneb peamiselt ühest „suurest mõttest“. Laias laastus tugineb see eeldusele, et mis tahes iidsete religioonide ja spirituaalse tegevusega on üritatud edastada ühte ja sedasama tõdemust kõige ühtsuse kohta. Selle seisukohaga seoses meenub paratamatult teatud kangete psühhedeelikumide tarvitamise kogemus.

Teiseks ei paku autor analüüsi. Ta ei ole kasutanud mingit üleüldist meetodit, et järeldusteni jõuda. Ta selgitab seal, kus näeb selgituse vajaka olevat. Sellest tulenevalt pean tunnistama, et Raamat on päris kehvake, võrreldes salvestatud loengutega, kus publik on talle omamoodi kontekstiks. Nõnda kaotab ta oma filosoofilise tõsiseltvõetavuse, jäädes meelde guruna, mitte filosoofi või teoreetikuna.

Veider on ka näha Wattsi tsitaate üha enam Instagrami eneseleidmisele ja motivatsioonile pühendatud maastikupiltidel, lühikestes motivatsioonivideotes Youtube’is.

Netifoto

Kolmandaks, oma spirituaalse guru maines ei ole ta ka tõsiseltvõetav, kuna idamaiste religioonide vahendajana ei ole ta alati usaldusväärne. Seda just seetõttu, et ta ei ole jäänud tõdede autentse vahendamise juurde, vaid teeb omalt poolt väga loomingulist selgitustööd.

Neljandaks ja ehk kõige ilmselgemaks probleemiks on ehk eeldus, et raamatu Suurest Tõest saab lihtsurelik lihtsalt trükimasina taga valmis nokitseda. Ei ühtegi püha sõda ega ühtki veidrat mütsi või salajast riitust? Tõde lihtsalt on? Vastused lihtsalt eksisteerivad?

Pole kahtlustki, et Raamat madaldab religioonidest tuntud vastuseid suurtele küsimustele, näidates, et nende üle on võimalik loogiliselt arutleda (selle teose kohta saab seda kindlasti ainult teatud piirini öelda), ja seades sellega traditsioonist välja kasvava ainuvõimalikkuse kahtluse alla. Teisalt võib mitte hooliv ateist jääda nõutuks selle ees, mida teosega üldse on üritatud teha? Ei ühenda see kvantfüüsikat ja relatiivsusteooriat üheks suureks kõiksuse teooriaks, nii et mida suurt ja kõikehõlmavat see pakkuda saakski?

II

Raamat on kirjutatud, hoides mõttes inimese vajadust ühe raamatu järele, mis vastaks küsimusele elu, universumi ja kõige kohta. Selline „suure küsimuse“ sõnastus on pärit muidugi Douglas Adamsi hitt-teosest „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikasse,“ kus superarvuti annab Küsimusele vastuseks 42. Antud nalja menu iseloomustab hästi harjumuspärast eelsoodumust elu sisustamises mõttega ette pettuda, kuna ükstapuha kui täpne on meil raske mõista teadmiste olulisust. Osalt on see just pettumus, mida autor üritab ületada, püüdes pakkuda noortele vastust kõige kohta (mitte segamini ajada kõikide vastustega). Religioonisarnased konkureerivad üritused kõrvaldab ta selgitusega, et „Tavareligioonid – judaism, kristlus, muhameedlus, hinduism või budism – on oma praegusel kujul nagu ammendatud maardlad: sealt pole enam midagi kaevandada“ (lk 12).

Võib väita, et Watts üritab lahendada religioosseid küsimusi, püüdes vältida seda, mis religiooni nii eemale­tõukavaks teeb. Suur ärapöördumine religioonist, mis leidis Ühendriikides aset beebibuumerite1 põlvkonnas, aitas Wattsil kindlasti saada selleks, kellena me teda tunneme. Hipipõlvkonna teatava isafiguuri positsioon väljendub ka Raamatus: „Seega oleks Raamat, mille tahaksin oma laste pihku libistada, ka ise libe ning juhataks nad liumäena uude maailma: mitte üksnes ideede, vaid ka kogemuste ja tunde valda. See oleks ajutine arstim, mitte kindel eluviis; hüppelaud, mitte püsiv orientiir. Nad loeksid ta läbi ja jätaksid siis sinnapaika“ (lk 18-19).

Raamat on suures osas ka dao („tee“, „kulgemine“) kontseptsiooni läände smugeldamise tulem, kuid mitte ainult ja kindlasti mitte ka tõetruu. Kohale jõudnuna meenutab see midagi uut ja iseomast. Watts ei ole kindlasti ainult vahendaja, vaid selgitaja. Selgituste omavolilisuse tõttu ei saa teda vaadelda ka ainult jutlustajana, vaid osaliselt filosoofilise autorina. Ta on alustanud kristlikust teoloogiast, kuid Raamatus pole kristluse jaoks palju häid sõnu alles jäänud.

Monoteismitülpimuse põhjusena toob Watts välja modernse maailmataju, mis asetab meid üksi keset vaenulikku ja ükskõikset maailma. Kontrolliv ja piirav jumal on küll läinud, kuid monoteismi juurutatud dualistlik maailmapilt on löönud lõhe mateeria ja vaimu vahel suuremaks kui kunagi varem. Maailmakogemust võibki hinnata kui ühte suurt kontrolli alt väljas pettumust. Selle kaitseks tahan öelda, et teadus sellises keskkonnas õitseb: teaduse edu seisnebki võimes iseendas lõputult pettuda ja kinnitada, et tegelikult pole veel ühelegi küsimusele lõplikku vastust leitud. Kuid, nagu juba eespool vihjatud, ükski tehniline-teaduslik vastus ei anna vastust ühelegi küsimusele, mis puudutaks kuidagi Mind.

Õhtumaadel Minast rääkides räägime millestki, mis asub väljaspool seda maailma ja ometi sekkub sellesse, nagu üks üleloomulike võimetega mehike pilve pealt. Ainult et pilvedeks on tunnete, mõtete, käitumise ja fantaasiate taga asuv tõeline mina, mida me nii kiivalt mateeriast lahus näeme, kuid nagu pilve peal istuva habemiku puhul puuduvad ka selle olendi kohta igasugused tõendid.

Suur osa Wattsi tihti eesmärgi­pära­tuna tunduvast selgitustööst on suunatud sellele, et peaksime teaduslikku maailmapilti uskudes iseenesest­mõistetavaks pidama järgmist: maailm on tervik ja see teadvuskese, mida me lihtsalt peame iseendaks pidama, kuna me ei saa seda endast kuidagi eraldada ega teistega jagada, on ka osa sellest tervikust.

Kui selle terviku jumalaks nimetamine on maitse küsimus, siis edasi saab Wattsist jutlustaja, kuna ta leiab teadvusel olekule kui ühele olemise viisile põhjuse antropomorfse jumala kaudu. Selle hinduistlikust mütoloogiast näpatud tõdemuse järgi on jumalal igav – lõppude lõpuks on ta ju ainuke asi, mis eksisteerib – ja seega püüab ta unustada ja ehitab karaktereid, inimesi ja loomi, sinu ja minu. Jumal käib tülpinud ilmel tööl, mängib iseendaga sõda, muretseb kehakaalu pärast ja istub liiklusummikutes. Ilmselgelt omab ta mingit sadomasohhistlikku fetišit.

III

Kõike, mida teoses avatakse, võib pidada ülimalt lihtsaks, kuid alati jääb kahtlus, kas sellest on päriselt aru saadud. Või kas sellest on võimalik üldse päriselt aru saada? Kas kõige ühele taandamine jätab meile selle võimaluse? Kõik need kahtlused võimenduvad, kui lugeda interneti tagasisidevoogudes leiduvaid arvamusi: kiidetakse Raamatut, kuna see on aidanud selgust saada mälestustes eelmisest elust mõne loomana. Teaduslik maailmapilt, millest Watts on rohkem tuge otsinud, kui sellele vastandunud, lendab tuhinal aknast välja. Lugejaskond meenutab harilikku religioossete umbluutajate kogumit: kes räägib, kuidas ta oma surnud vanaemaga kokku sai; kes leiab, et kõik oleksid lihtsalt paremad inimesed, kui …; kes kasutab teiste kõrgendatud hinnangut sisegrupile oma masendusega võitlemiseks ja kes tahab lihtsalt midagi väga olulist öelda, mida kõik kuulma peaksid, aga mida ta kunagi sõnadesse ei oska panna.

Universaalsusega kaasneva tõlgenduste lõputu jaburusega seoses võib küsida, kas autor pole mitte tõepoolest tõestanud, et igal religioonil on ainult üks algne tuumsõnum, kuid samapalju, kui see on tõene, on see ka mõttetu, kuna on niivõrd universaalne, et neeldub tähendusetusse. „Kõik on üks suur tervik“ on väide, mille vastuväiteks tuleks leida midagi, mis ei oleks osake kõigest.

Vaadates, kuidas idamaade spirituaalsus õhtumaadel on Wattsi ajast saati enesele koha leidnud, on muidugi hirmutav tõdeda, et paljude jaoks seisnebki eneseotsingute võti selle „kõigest lahus seisva osakese“ leidmises iseendast, et leida endas energiat kõik pikalt saata. Seda naelapead on autor õhtumaade maailmataju kritiseerides hästi tabanud. See tähendab, et ilmselgelt pole idamaade religioonidest abi olnud. Veider on ka näha Wattsi tsitaate üha enam Instagrami eneseleidmisele ja motivatsioonile pühendatud maastikupiltidel, lühikestes motivatsioonivideotes Youtube’is. Mis seal salata, ka minu esimene kokkupuude Wattsiga sai teoks mingi triphopiliku elektroonikapala tõttu, mille elemendiks oli tema kõne. Tal on tõesti võluv hääl ja tema loenguid on muusikas ohtralt kasutatud. See kõik ütleb ainult üht: ehk on aeg prohvet Wattsi tõesed tähelepanekud matside käest tagasi võita? Tuleb seada sisse kogudus, kes võitleb väärtõlgendustega ja teeb kõigile üheselt selgeks, kelle arusaamadel on õigus kõige hulka kuuluda ja kelle arusaamad kõiksuse osaks olemiseks ei kvalifitseeru.

1 Kõrvalmärkusena neile, kes on oma maailmapildi meemidest kokku lappinud: tasub silmas pidada, et enne 1980ndate neoliberalismiga kaasnenud pettumust, mis buumerite põlvkonna ideaalid hävitas, oli selle põlvkonna maine üpris teistsugune.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht