Rehepapid ja ahjualused
Kurjus ei armasta kohut, vaid omakohut Aastatuhandeid on inimkonnale pakutud erinevaid õpetusi, mis on lubanud paradiisi maa peale tuua, kuid sageli toonud kaasa hoopis vägivalla. Rahvuslus ja populism on olnud selliste ideoloogiate käes kaks tõhusat hooba ning need on ka Eesti ühiskonnas tugevasti juuri ajanud. Rahvuslikul, kultuurilisel või ka religioossel pinnal vastandumine on olnud aga ajalooliselt üks mõjuvamaid vägivalla tekkepõhjuseid. Üleskutsed kedagi ahju ajada ei ole aga üksnes Eestile iseloomulik tendents. Paralleelselt globaliseerumisega ja selle taustal toimuv üleüldine vastandumine tundub maad võtvat suures osas maailmast.
Rahvusluse häda ja viletsus
Eesti rahvuslaste häda ja viletsus seisneb paljuski selles, et nad ei hinda oma riiki. Nende tegevuses kajastub rehepappide ja ahjualustele iseloomulik riigi ülekavaldamise vajadus. Kindlasti on üheks oluliseks põhjuseks ka tõsiasi, et oma riigi kogemus on olnud üürike. Mõned numbrid tagasi idealiseeriti ühes Sirbi artiklis USA kommunisti ning kirjanikku William DuBois’d ja vastandati teda kui efektiivset afroameeriklaste õiguste eest võitlejat pedagoog Booker Washingtoniga, kelle tegevus näis “liialt alandlik”. Kirjutise noorel autoril oleks tulnud siiski põhjalikumalt allikates tuhnida, võib-olla oleks see kuidagi aidanud ka järelduste tegemisel. Tegelikkuses jõudis DuBois’ negativistlik rahvuslus ummikteele. Vihates ühiskonda, kus ta elas, ning toetades omal ajal nii Jaapani püüdlusi Aasia allutamisel (Jaapan ju vastandas end Ameerikale) kui ka Nõukogude Liidu kommunistlikku režiimi, astus ta elu lõpul Ameerika Ühendriikide Kommunistlikku Parteisse ning võttis vastu Ghana kodakondsuse. Tema töö jätkajaks tänapäeva Ameerikas võib pidada pigem endist muusikut Louis Farrakhani, kes on nimetanud Hitlerit suurmeheks, juhib mustade kogukonda Rahvuslik Islam ning jutlustab mustade ülimuslikkusest valgete ees. Seevastu tänu Booker Washingtoni positivistlikule tegevusele (ta üritas noortele mustadele ameeriklastele paremat haridust anda ja neid Ameerika ühiskonda integreerida) kasvasid ka inimesed, kes viisid tema töö lõpule, sealhulgas ka Martin Luther King.
See, kui Eesti rahvuslased, elades küll iseseisvas riigis, võrdlevad end kunagiste Ameerika neegerorjadega, näitab, et midagi on mõtlemises korrast ära. Eesti rahvuslus on harjunud elama kellegi ülemvõimu all, lammutama, kuid mitte ehitama. Rahvuslus tähendab eestlasele isolatsionismi ja vastupanu. Eesti rahvuslane vihkab tavaliselt ka Euroopa Liitu, sest ta ei saa sellest aru. Paralleelid Nõukogude Liiduga on kerged tulema, mis sest, et tegemist on kahe täiesti vastandliku liiduga, nii väärtustelt kui tekkemehhanismilt. Nõukogude režiimi ilmselt paljuski siiralt vihates püüavad nad seda omal kombel ja kujul uuesti üles ehitada ja leiavad sel pinnal sageli ühise keele rehepappidega, kelle huvides on lääne tsivilisatsiooni vältimine ja Eestile ebaselge transiitmaa staatuse kinnistamine kahe tsivilisatsiooni vahel. Rahvuslastest ahjualused ja tumeda, et mitte öelda tumepunase minevikuga rehepapid on leidnud ühisosa ka euroopalike väärtuste vihkamises. Samasugused tendentsid on ka Venemaal, kus kommunistid on sageli leidnud ühise keele mustsajaliste rahvuslastega ning räägitakse isegi natsionaalbolševismist. Huvitava paradoksina on ka eesti keel üks viimaseid Euroopas, kus püütakse teha piinlikku vahet “rahvusliku” ja “riikliku” vahel.
Kohus ja omakohus
Kui viisteist aastat tagasi räägiti “ajaloo lõpust” ning demokraatia võidukäigust, siis praegu näib olevat kahtluse alla seatud universaalsete väärtuste olemasolu üldse ning üha enam tuuakse esile vastandusi “meie”-gruppide pinnal ning hinnatakse vana tõde “kel jõud, sel õigus”. Tundub, et kurjus on parajasti moes. Kuid vägivald sünnitab vägivalda. Kas õigete ideede nimel võib tappa? 22. juulil lasti Londoni Stockwelli metroojaamas maha 27-aastane Brasiilia päritolu elektrik Jean Charles de Menezes. Briti politsei tunnistas hiljem, et lasti maha vale mees, kuid lasti maha… õige asja eest. De Menezes elas juhtumisi vales majas, mida seostati terroristidega ning jälgiti, sai väljakutse tööle, sõitis bussiga metroojaama, võttis ajalehe, maksis sõidu eest ning jooksis rongi peale – ilmselt, et mitte maha jääda – istus vabale istmele ning lasti maha jälitavate politseinike poolt. Ta ei kandnud pikka mantlit, vaid teksajakki ning seljakoti asemel oli tal tööriistakohver. Isegi see, et de Menezes oli rikkunud seadust, elades Suurbritannias aegunud viisaga, pole siinjuures tähtis, sest tegemist on postuumselt tuvastatud faktiga.
De Menezes – kas tapetud või hukkunud, selles on küsimus? 7. juulil toimusid Londonis mitmes metroos ja bussis pommiplahvatused, kus hukkus 56 süütut inimest. 21. juulil tehti veel mitu ebaõnnestunud katset. Kas brasiillasest elektriku elu lunastas need ohvrid? Ei tea, mis mõlkus meeles Briti politseiohvitseridel, kes tulistasid 22. juuli hommikul brasiillase pihta saatuslikud üksteist lasku. Kas nad tundsid südametunnistusepiina, tegid lihtsalt oma igapäevast tööd või ei tundnud mitte midagi või siis tundsid end hoopis kangelastena, kes maksavad kätte kurjusest sündinud kannatuste eest? Kas omakohus on õige lahendus isegi omakohtu puhul?
Võtame siia kõrvale ühe teise tee, ühe teise võimaluse. 20. septembril suri arhitekt ja natsikütt Simon Wiesenthal, kes oli oma elu pühendanud kättemaksule ühele rahvale osaks saanud kannatuste eest. Kuid Wiesenthal oli seadnud eesmärgiks tuua natsikurjategijad kohtu ette, loobunud rakendamast omakohtu printsiipi, mille puhul väljaõpetatud snaiprid oleksid kellelegi langetatud otsuse lihtsalt täide viinud. Viimane võinuks tunduda nii lihtne. Miks valis siis Wiesenthal keerulisema tee? Seda enam, et ka kohus ei pruugi alati olla õiglane. Aga ometi eeldab kohus, et otsus on kaalutletud, mitte langetatud emotsioonide ajel. Kohus toetub seadusele. Kohtus jääb süüdistatavale õigus end kaitsta. Sellepärast kurjusele kohtud ei meeldigi. Kurjusele meeldib ahju ajada. Sellepärast, suunates vaenuliku ideoloogia kandjaid tuleriidale, ulatame me sellega võib-olla endalegi aru andmata päästva käe hoopis kurjuse ideoloogiale.