Rahvastikuvananemine

Kalev Katus

Aeglane, kuid pöördumatu rahvastikuvananemine paneb proovile ühiskonna juhtide perspektiivitunde. Ligikaudu poolteist sajandit tagasi tuvastatav rahvastikuvananemine on XXI sajandi alul jõudnud etappi, kus protsess on tõsise rahvusvahelise tähelepanu all. Ja õigusega, sest toob ju see endaga kaasa suured ümberkorraldused riikide sotsiaalmajanduslikus ja poliitilises elukorralduses. Muudatustega tuleb alustada Euroopas, veel täpsemini Hajnali joonest põhja ja lääne pool, kus demograafilised protsessid on XVII sajandi lõpust vähem või rohkem muust maailmast eespool. Kes Hajnali joont ei tunne, siis kõlbab ligikaudselt praegune Euroopa Liidu idapiir.

 

Mis on rahvastikuvananemine?

 

Kasvavast tähelepanust hoolimata hõlmatakse rahvastikuvananemise mõistega sageli erinevaid nähtusi. Üks segaduse tekitaja on individuaalne vananemine, mille kaudu inimene läbib järjestikused, oma eripära ja tähendusega elufaasid. Teatud etapist alates käivitab vananemine organismi elujõu degradatsiooni, mis lõpeb surmaga. Rahvastikuvananemine on teist laadi protsess. Esiteks on see inimkonna ajaloos esmakordne nähtus. Teiseks ei too rahvastikuvananemine kaasa rahva eluvõime ja jõuvarude miskipidist alanemist, vaid pakub ühiskonna arenguks uued võimalused ja sotsiaalkorralduse mitmekesistumise. Ühe sõnaga, tegemist on demograafilise ülemineku tulemiga, mis viib elanikkonna koostise ? ja ennekõike vanuskoostise ? kooskõlla taastetüübi uue demograafilise tasakaaluga. Selles lihtsas määratluses on ehk kõige olulisem see, et rahvastikuvananemine on pöördumatu. Kindlasti pole tegemist tülika asjaoluga, mis tuleb üle elada, vaid inimkonna homse olukorraga aastatuhandeteks.

Euroopas ühendab rahvastikuvananemine kolme aastasada: ühiskonna ette kerkiv sotsiaalse elukorralduse muutmine jääb peamiselt käesolevasse, rahvastikuvananemise sügavam aluspõhjus aga XIX sajandisse. Paratamatusele pole sobiv hinnangut jagada, aga vananemisele nii sageli omistatav negatiivne värving sunnib ikka ja jälle meenutama rahvastikuteaduse vaatenurka ses osas. Juba pool sajandit tagasi kirjutas Frank Notenstein: ?… vaadates asjale tervikuna, pole vananemisprobleem üldsegi mitte probleem. See on hoopis pessimistlik vaatenurk tsivilisatsiooni suurimale triumfile.? Tõepoolest, kui (vana)vanaisa ja (vana)vanaema elavad kauem, on see ikka omaste rõõm, mitte mure. Miks peaks see valitsuse ja riigikogu tasandil siis teistmoodi olema? Tõsi muidugi, vanamoodi enam ei saa ning rahva ees seisvad uued võimalused ei avane iseenesest, vaid tuleb ühiskonna teenistusse sobitada.

 

Rahvastikuvananemine Eestis

 

Rahvastikuvananemist on lihtne määratleda mõne sobiva kvantitatiivse näitaja aegrea abil. Sagedasti on kasutatud eaka rahvastiku, eelkõige 60+ vanuerühma suhtarvu kogurahvastikus. Rahvastikuvananemine väljendub siis tolle rühma osakaalu kasvus ajalooliselt mittekogetud kõrge tasemeni. Teine kasutatum vananemise üldnäitaja on rahvastiku keskmine vanus, mis mõistagi tõuseb. Mõlemad näitarvud on kajastatud joonisel Eesti esimesest rahvaloendusest 1881. aastast alates ja lugeja märkab, et vananemisprotsessi kirjeldavad need üsna ühtemoodi.

Eesti  rahvastiku vanuselises koostises leidsid suuremad muutused aset juba XIX sajandi teisel ja XX sajandi esimesel poolel. Baltoskandias ja ka Eestis tõusis rahvastiku keskmine vanus ja kasvas vanurite osakaal ühtlases tempos ning rahvastikuvananemise poolest oli Eesti enne Teist maailmasõda kümne eelkäija hulgas Euroopas (ja maailmas). Eestis katkestas tüüpilise arengu Teise maailmasõja järgne suur sisseränne: saabujad on tuleku ajal ikka enamasti noored.

Intensiivne sisseränne, aga ka suremuse seisak hoidsid vanurite osakaalu Eestis küllaltki stabiilse ligikaudu neli kümnendit, kuni 1990. aastateni. See on Eesti tähelepanu vääriv omapära. Mõistagi taastus vananemise protsess, kui esimese sisserändelainega saabunud ise ületasid 60 eluaasta piiri. Eestis langes see ajaliselt kokku riigi taasiseseisvumisega. Juba ca viisteist aastat ja sama palju või mõnevõrra kauem vananeb rahvastik Eestis rekordilise tempoga, just sellesama suure sisserände tõttu. Järgmiste kümnendite jooksul jõuab Eesti rahvastiku vananemise poolest järele teistele samas demograafilises seisus arenguga rahvastele. Vananemise kiiret tempot esitab asjaomane joonis, kus Eesti vannub hetkel alla ainult Itaaliale, kuigi keskmises elueas kipub vahe jääma kümne aasta juurde, mõistagi Itaalia kasuks.

Hüppeline rahvastikuvananemine koos madala sündimusega põhjustab Eestis liigvananemise ajajärgu, mil eaka elanikkonna osakaal tõuseb üle n-ö loomupärase taseme. Muidugi leiab samaaegselt aset depopulatsioon ehk rahvastiku vähenemine. Eestis on seda oodata jällegi omaaegse eriti kiire sisserände tänase mõju tõttu. Lisaks on selge, et välispäritolu rahvastiku vanuripõlvkonnad erinevad põlisrahvastikust nii oma vajaduste kui toimetulekuvõimaluste poolest. Eriti tähelepanuväärne on nende teistsugune leibkonna- ja perekonnakoostis. Liigvananemist võib tõega negatiivseks hinnata ja seda saanuks ka ära hoida, kui vene ajal sisserännule vähegi piir oleks suudetud panna.

 

Väljakutse ühiskonna kohanemisvõimele

 

Ühiskonnavananemisega teiseneb kogu ühiskond koos oma põhiseostega. Kerkib tarvidus niisuguse ühiskonnapoliitika järele, mis kohandaks elu erinevad tahud uuele rahvastikuolukorrale. Seda laadi uut, rahvastikuarengule reageerivat poliitikat (population-responsive policies) tuleb eristada tavapärasest, rahvastikuarengut mõjustada püüdvast poliitikast (population influencing policies). Eesti keeles on seda uut poliitikat nimetatud vananemispoliitkaks, mille eesmärk on suunata ühiskonnakorraldust nii, et paratamatu ja pöördumatu rahvastikuvananemine ei pärsiks arengut, vaid vastupidi ? tooks kasutusse uued arenguressursid.

Vananemispoliitika on uus tegevusvaldkond iga rahva jaoks. Pole siin ju tegemist niivõrd üksikute meetmete rakendamisega, vaid ühiskonna kui terviku, pensioni-, tervise-, elamu-, maksu-, transpordi-, info-, regionaal-, sotsiaalteenuste-, sotsiaalkaitse- jms poliitika sihipärase kohandamisega uutele oludele. Nõnda tähendab vananemispoliitika rahvastikukeskset lähenemist ühiskonna poolt teostatava poliitika olulistele suundadele, üheks võtmeküsimuseks kujuneb kindlasti majandussihtide allutamine inimarengu eesmärkidele.

Kui kehvapoolsest vanuripoliitikast annab sageli teada vastava sihtrühma nurin, siis nõrga vananemispoliitika tõttu langeb kogu ühiskonna efektiivsus. Probleemi tunnetavad kõik, aga konkreetset häda nagu pole ja keegi ei oska osutada lahendustele. Võimalikuks saab see üksnes tõsisele andmeanalüüsile tuginedes, pealegi mitte hetke-, vaid kahte-kolme põlvkonda hõlmava analüüsi abil, kuivõrd vananemispoliitika on suunatud pikema aja peale ette. Esimene tõsine samm riigi vananemispoliitika väljatöötamisel on seda laadi keerukat ühiskonnaanalüüsi võimaldava, erinevaid elufaase ja põlvkondade seoseid hõlmava andmestiku kogumine.

Ebaefektiivse vananemispoliitika korral nähakse sageli lahendust inimeste (tööjõu) sissetoomises, millega loodetakse säilitada ühiskonna senine struktuur. Selles nähakse justkui rahvastikuvananemise alternatiivi. Ometigi on Eesti enese kogemuse näitel ilmne, et niisugune variant ei toimi: välispäritolu rahvastiku osakaal on Eestis Luksemburgi järel suurim, aga probleemi pole see lahendanud, vaid pigem teravdanud.

 

Kolmas elufaas

 

Rahvastikuvananemise üks olulisi tunnuseid on uue, nn kolmanda elufaasi ehk lisandunud paari-kolmekümne eluaastaga etapi teke. Kolmandasse elufaasi jõudnud rahvastikuosa etendab edaspidi tähtsat, kui mitte otsustavat rolli ühiskonnaarengu tulevikusuundade kujunemises. Arvutused Euroopa riikide kohta kinnitavad, et kolmas elufaas ei domineerinud enne demograafilist üleminekut kuskil, selle protsessi läbimise järel on see tüüpiline aga kõigile.

Ühiskonna areng sõltub paljuski sellest, kuivõrd edukalt suudetakse kolmandasse elufaasi jõudnud rahvastikuosa ühiskonnamudelisse lõimida. Tuleb tähele panna, et aastatuhandete malli kohaselt on pigem püütud selle rahvastikuosa teenitud vanaduspõlve korraldada, selle asemel et välja arendada earühma eriomaseid sotsiaalfunktsioone. Asjakohase rakenduseta muutub kolmandasse elufaasi jõudnud rahvastikuosa ühiskonnale ülisuureks koormaks, eelkõige majanduslikult. Sellisel juhul oleks tänaseks saavutatud elustandardi säilimisvõimalus ka kõige rikkamates riikides enam kui kahtlane. Halvimal juhul võib tekkida koguni püsivastuolu kolmanda elufaasi ja muu rahvastiku vahel.

Igatahes paneb aeglane, aga pöördumatu rahvastikuvananemine proovile ühiskonna juhtide perspektiivitunde. Maailm näeb veel üks kord riikide ja rahvaste ümberrivistumist ning uue võimsusjärjestuse kujunemist, kus nurgakiviks saab uudselt jaotuva inimpotentsiaali efektiivne rakendamine. Sellel ajajärgul on tähtis, et rahvast juhiksid riigimehed.