Rahvas õigust mõistmas

Avalik arvamus reserveerib endale kohtulahendeid kritiseerides mugava kõrvalseisja rolli, mis ei ole alati lõpuni õiglane.

PRIIT PIKAMÄE

Teatava perioodilisusega leiab meediast mõne uudise, kus avaldatakse mõnda kõmulisemat kriminaalasja käsitledes kahtlust, kas õigeks- või süüdimõistev kohtulahend ikka vastab rahva õiglustundele. Kuigi senised arvamusküsitlused on kõik näidanud Eesti inimeste suurt usaldust kohtuvõimu vastu, ei tähenda see siiski, et avalikkus oleks automaatselt aktsepteerinud ka kõik kohtute tehtud otsused. Viimast pole ka raske mõista, sest eks väljendu igas kohtu­asjas sotsiaalne konflikt, mille lahenduskäigu suhtes esineb mõistetavalt arvamuste paljusust. Jättes siinkohal kõrvale küsimuse, kui õigeks saab üldse pidada kohtuasja tulemi välist hindamist selle materjali nägemata, tuleb möönda, et selline õigusemõistmise baasdihhotoomia nagu õiglane-ebaõiglane pole loodusnähtus, vaid puhtinimlik fenomen, mille suhtes ollakse enamasti suutelised oma seisukohta kujundama. Seda tõdemust ei saa eirata ka kohtupidamine.

Vandekohtu riskid maandatud

Õigusemõistmise ajalugu on ilmselgelt olnud pidev liikumine kohtunikkonna järjest suurema professionaliseerumise suunas. Kui ühiskonna algetappidel oli kohtupidamine tõenäoliselt kogukonnapõhine või teatud juhtudel jäetud täiesti kannatanu n-ö eraasjaks (veritasu), siis ajapikku hakati seda üha enam usaldama sootsiumi vanimate ja elukogenumate liikmete kätte. Õigusemõistmise saamisega riigi monopoliks kaasnes juba elukutseliste õigusemõistjate sünd. Sealtpeale on kohtupidamise n-ö mudeli küsimus ehk see, millisel määral jätta kohtuasjade lahendamine üksnes elukutselistele kohtunikele ja kui suures ulatuses kaasata õigusteadmisteta kodanikke, alati olnud mingil kujul päevakorral. Ainuõiget vastust sellele pole ja lahendusvariante jagub. Skaala ühest otsast võib leida üksnes kodanikest koosnevad kogukonnakohtud (nõukogude ajal tuntud ka kui seltsi­mehelikud kohtud) lihtsamate asjade lahendamiseks, teise otsa moodustavad teatud valdkondade kõrgprofessionaalsed kohtud, mille puhul ei piisa isegi enam pelgalt õigusteadmistest, vaid kohtunikult eeldatakse ka asjaomase valdkonna põhjalikku tundmist. Valitsevaks võib siiski pidada teatud segamudelit, kus kohtuasja olulisusest ja spetsiifilisusest lähtuvalt usaldatakse selle lahendamine kas üksnes elukutselistele kohtunikele või kaasatakse lisaks nendele kohtukoosseisu ka tavakodanikke. Viimasel juhul saab sõltuvalt sellest, kas kohtuasja põhiküsimuse (nt kaebealuse süüküsimus) otsustamine on jäetud elukutselisele kohtunikule koos kodanikkonna esindajatega või ainult kodanikele, eristada ühelt poolt rahvakohtunikega (mõnikord nimetatud ka kohtukaasistujateks) süsteemi või vandekohtu mudelit. Esimene on iseloomulik Mandri-Euroopa, teine angloameerika õigusemõistmisele.

Eri põhjustel pole Eestis kunagi olnud vandekohtuid. Kuigi Venemaa Keisririigi 1864. aasta kohtureform tõi kriminaalkohtupidamises kaasa vandekohtud, ei võetud neid Eesti aladel siinse aadelkonna vastuseisu tõttu kunagi kasutusele. Vandekohtud ei leidnud rakendamist ka iseseisvusajal, olgugi et nende loomine kriminaalasjade arutamiseks oli Eesti 1920. aasta põhiseadusega (§ 73) põhimõtteliselt lubatud. Ei saa salata, et olgugi esmapilgul demokraatliku õigusemõistmise ideaal, kätkeb vandekohus kui rahva õigusemõistmine isegi professionaalse kohtuniku juhtimisel endas mitmeid riske, mida pole arukas ignoreerida. Esindades rahva häält ja kujutades endast seetõttu justkui parlamendi vähendatud koopiat, ei pruugi vandekohtunikud otsust tehes alati täht-tähelt seadusi järgida. Küsimus konkreetse tegevuse karistatavusest kuriteona võib kergesti maad anda hoopis muudest teguritest ajendatud üldhinnangule, sõltuda nii süüdistatava isikust ja tema teost kui ka ühiskondlikest oludest. Kõige ilmekam näide, kuidas õigusemõistmine võib sel moel lappama minna, on tõenäoliselt Vera Zassulitši (1851–1919) süüasja lahendamine Peterburi ringkonnakohtus 1878 aasta vandekohtunike poolt.1 Kuigi kohtualuse teo karistatavus ja tõendatus Peterburi kindralkuberneri Dmitri Trepovi (1850–1906) tapmiskatsega seoses olid väljapool kahtlust, mõistis vandekohus ta siiski õigeks, sest kuritegu oli kantud võitlusest õilsate ideede nimel. Õigeksmõistva otsusega andis vandekohus kaudselt õnnistuse Venemaad järgnevalt tabanud terrorilainele. Kirjeldatud juhtum illustreerib hästi, et rahva tahte väljendajana ei pruugi vandekohus leppida seaduste rakendaja rolliga, vaid asub selle asemel kergesti ise seadusandja kohale. Vandekohtu kalduvus luua õigust siin ja praegu ehk kohtusaalis kohapeal, selmet piirduda üksnes kehtestatud seaduse kohaldamisega üksikjuhtumile, oli tõenäoliselt ka üks põhjustest, miks Eesti aadelkond eelistas 1864. aasta kohtureformiga lubatud vandekohtud siit kaugemal hoida. Käärid ülaltpoolt kehtestatud õiguse ja siinse põlisrahva õigusteadvuse vahel oleksid liialt nähtavaks saanud ning oht, et eestlastest vandekohtunikud asuvad õiguskorda ümber kujundama, oli käega katsutav. Teiseks ei saa vandekohtu puhul jätta tähelepanuta sedagi, et tavaliste kodanikena on selle liikmed palju enam avatud ebakohastele välismõjudele, mis on viinud näiteks nii mõnegi veendunud angloameerika õigussüsteemiga riigi terrorikuritegude arutamise üleandmiseni üksnes professionaalsete kohtunike kätte.

Kohtunikkonna professionaliseerumine

Nõnda pole Eestis kunagi olnud vandekohtute traditsiooni, mistõttu on meil tänapäevalgi üldsuse kaasamine kohtupidamisse korraldatud rahvakohtunike vahendusel. Kuivõrd rahvakohtunike kaasamise korral toimub nõupidamistoas otsuse langetamine elukutselise kohtuniku juhatusel, siis on vandekohtu riskitegurid siin paremini maandatud. Selles mõttes võib rahvakohtunike institutsiooni pidada hästi tasakaalustatud lahenduseks: ühest küljest on õigusküsimused usaldatud juristile, kuid teiselt poolt on kohtupidamisse kaasatud ka ühiskond, et ära hoida kohtupidamise muutumine tegelikust elust irdunud juriidiliseks „paragrahviväänamiseks“. Rahvakohtunikel on otsust langetades elukutselise kohtunikuga samad õigused, kuid nad on kohtukoosseisus enamuses (Eestis kehtiva mudeli järgi üks kohtunik ja kaks rahvakohtunikku). Seetõttu ei saa välista sedagi, et hääletamisel jääb vähemusse kohtunik. Sel juhul tuleb tal kohtulahend vormistada rahvakohtunike tahet järgivalt, kusjuures soovi korral võib ta sellele lisada oma eriarvamuse. Põhjust, miks Eesti menetlusseadustikud kipuvad rahvakohtunike osatähtsust üha vähendama, ei tule siiski otsida mitte elukutseliste kohtunike hirmust otsustamispädevusest ilma jääda, vaid pigem inimeste äärmiselt vähesest huvist kohtupidamises kaasalöömise vastu. Oma rolli mängib ka rahvakohtunike institutsiooni kallidus riigile. Eesti rahvakohtunikukandidaatide valimine kohaliku omavalitsuse volikogudes käib rangelt vabatahtlikkuse alusel ning muret teeb pigem nõutava arvu kandidaatide kokkusaamine, mitte kandidaatide üleküllus. Kuivõrd õigust mõistetakse reeglina tööpäevadel, siis pole ka midagi imestada, et rahvakohtunikuna tegutsemisest on kujunenud pigem pensionäride harrastus. Rahvakohtunike institutsiooni „pensionäristumine“ pole sugugi üksnes Eesti probleem, vaid tuntud ka teistes Euroopa riikides, sest töötajale puudutud aja täielik kompenseerimine kipub riikidele enamasti üle jõu käima. Vabatahtlikke, kes oleksid nõus tööajast kohtule abiks minema, tuleb aga tiku­tulega otsida. Võimalik, et siin on oma osa ka kohtuhalduse eest vastutaval justiitsministeeriumil, kes ei ole end seni väga vaevanud rahvakohtuniku ameti sihikindla propageerimisega, mistõttu rahvakohtunike valimiste väljakuulutamine ei ületa isegi uudisekünnist. Nõnda ongi Eestis jäänud rahvakohtunike rakendamisala võrdlemisi ahtaks, leides kõikidest kohtumenetlustest kasutamist veel üksnes kriminaalasjade arutamisel ja sedagi vaid esimese astme kuritegude puhul. Tõsi, riigikohtu esimees on teinud ettepaneku tuua rahvakohtunikud vähemalt osaliselt tagasi ka tsiviilkohtumenetlusse, et lahendada edaspidi nende osalusega vaidlusi seoses vanema õiguste määramisega lapse suhtes.2

Nõnda ongi õigusemõistmine mõneti kahvlis: eitamata põhimõttelist vajadust ühiskonda kohtupidamisse kaasata, tuleb tõdeda, et ühiskond on ise äärmiselt passiivne selles osalema. Kui tahta teha õigusemõistmisest osavõtust igaühe kodanikukohus, mida tuleb kõigil vastuvaidlematult kohtu kutsel täita, takerdutaks ilmselt lõpututesse vaidlustesse liberaalse ühiskonna alusväärtuste üle. See plaan oleks inimeste liikuvust arvestades tänapäeval ka praktilisest küljest ebarealistlik. Seetõttu olemegi olukorras, et avalik arvamus reserveerib endale kohtulahendeid kritiseerides mugava kõrvalseisja rolli, mis ei ole, arvestades talle rahvakohtuniku ameti kaudu antud õigusemõistmises osalemise võimalusi, alati lõpuni õiglane. Ehk teisisõnu: see kes leiab vähemalt kriminaalkohtuotsustes midagi laiduväärset, on väga oodatud rahvakohtunikuks!

1 Vt nt A. Koni, Mälestusi Vera Zassulitši kohtuasjast. Perioodika, 1977.

2 Riigikohtu esimehe ettekanne kohtunike täiskogul veebruaris 2019 Tartus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht