Rahvas, kes elab omaette
Colin Shindler, Iisraeli riigi ajalugu. Inglise keelest tõlkinud Krista Mits ja Karel Zova, toimetanud Jürnas Kokla. Kujundanud Kersti Tormis. Valgus, 2011. 382 lk. Raamatut Lähis-Ida ajaloost saadab alati küsimus autori objektiivsusest. Liiga palju on olnud vägivalda, valetamist ja ebaõiglust, millele on raske erapooletut hinnangut anda. Colin Shindler on seda suutnud. Iisrael on noor riik, mis loodi Eestist kolmkümmend aastat hiljem. Siiski ei saa alustada riigi ajaloo tutvustamist 1948. aastaga, vaid tuleb näidata ka teekonda selleni ning põhjendada, miks juudi riik tekkis. Sionistliku liikumise tõusul XIX sajandi lõpul, religioossetel ja ilmalikel ideoloogiatel ning maailmasõdade mõjul on suur tähendust mõistmaks Iisraeli riigi ajaloolisi ja ka tänaseid valikuid. Sajandeid on usklikud juudid palvetanud oma ajaloolisele asumaale tagasipöördumise eest, kuid jätnud selle sisulise teostumise Jumala hooleks. Kannatlikkus ja kannatus valmistas juudid ette selleks, et tuleb messias, kes viib neid Tõotatud Maale. See perspektiiv ei tundunud XX sajandi modernsuse vooluga kaasa läinud juutidele enam ahvatlev ning nende soovile oma rahvale turvaline asupaik leida andsid hoogu Venemaalt alguse saanud pogrommid ja antisemitismi tõus kõikjal Euroopas.
Sionistide liikumise eestkõnelejad jätsid tähelepanuta asjaolu, et Palestiina aladel elasid mitte-juudid, kes pidasid õigustatult nn Tõotatud Maad oma kodumaaks. „Kirjanik Israel Zangwillile omistatud mõte „rahvata maast, maata rahvale” oli aga valdav,” kirjeldab sionistide suhtumist Shindler. Uute juutide sissevool Palestiinasse tekitas kiiresti pingeid araabia elanikkonnaga, kuigi sajandeid oldi elatud suhteliselt rahulikult.
Aastakümneid kestnud konflikt on levitanud väärarusaama, et araablaste ja juutide tüli on igivana ja leppimatu. Usulistel põhjustel on juudiviha olnud pigem kristlaste probleem, sest islam peab lugu kõikidest piiblirahvastest. Palestiinlaste natsionalismi tõus ja sellega kaasnenud konfliktid üha suureneva juudi kogukonnaga oli vastureaktsioon sionismile, milles nad nägid uut koloniaalvõimu. Sionistliku liikumise ideoloogia ei näinud aga ette kompromisse araablastega. „1930. aastatel libises käest arvatavasti viimanegi võimalus sionistlike juutide ja Palestiina araablaste suhete parandamiseks,” kirjutab Shindler ja lisab. „Teravnev rahvuslik konflikt veenis mõlemaid pooli, et südant kõvaks tehes tuleb endale aru anda, et selles võistluses saab olla ainult üks võitja” (lk 53).
Kogukondade kokkupõrkeid ei suutnud Briti Mandaadivõim ohjeldada, kuid see nullsumma konflikt arenes täieulatuslikuks sõjaks aastal 1947, kui võeti vastu ÜRO resolutsioon 181, millega Palestiina jaotati kaheks, juudi ja araablaste rahvusriigiks. Marylandi ülikooli uuringu järgi ei toeta pool palestiinlastest Iisraeli kui juutide riiki ka 2010. aastal ning vaid 32 protsenti on nõus seda tegema juhul, kui luuakse ka Palestiina riik ning Iisraelis elavatele araablastele tagatakse juutidega samad õigused. (http://www.brookings.edu/~/media/Files/rc/reports/2010/1209_israel_public_opinion_telhami/israeli_arab_powerpoint.pdf)
Palestiinlaste leppimatuse juured viivad ennekõike 1948. aastasse, kui Iisraeli riigi loomise järel sunniti oma kodust põgenema sadu tuhandeid araablasi, kelle järglased pole siiani saanud õigust tagasi pöörduda. Lisaks inimestele pühiti aastate jooksul ajaloo prügikasti ka kõik see, mis võis meelde tuletada, et kunagi on seal keegi peale juutide elanud: külade ja tänavate nimed asendati ning endistele põllumaadele kerkisid uued linnad.
Tel Aviv kasvas metropoliks ning maailma üks vanimaid sadamalinnu Jaffa muudeti 1950. aastal selle eeslinnaks. Ühel külaskäigul LähiItta leidsin Gan HaPisga pargist turistidele üles pandud infotahvli tähtsamatest sündmustest 4000aastase ajalooga Jaffast. Seal seisis rasvases kirjas: „1948 – Iisraeli armee vabastas Jaffa”. See on palju hullem ajaloo võltsimine kui väide, et 1945. aastal vabastas Punaarmee Tallinna, ning sellist „tõtt” leiab Iisraelist kõikjalt. Umbes 80 000 araablasest elanikust jäi pärast Jaffa „vabastamist” alles vaid 4000, suur osa põgenenutest ja nende järglased elavad tänaseni põgenikelaagris.
Erinevatel hinnangutel sunniti 1948. aastal oma kodu maha jätma 600 000 – 760 000 Palestiina araablasel. Autor kirjutab tabavalt: „Sõda muutis „rahvata maa, maata rahva” illusiooni täielikuks reaalsuseks, soovmõtlemisest julmaks võimaluseks” (lk 59). Ka pärast otsese sõjalise konflikti lõppu ei lubatud põgenikel tagasi pöörduda, tühjaks jäänud linnad ja külad asustati aga juutidega.
Iisraeli riigi väljakuulutamine oli araablastele tõeline katastroof – Nakba, kuid see aitas luua ka palestiinlaste identiteeti. Põgenikele ei pakutud tagasipöördumisõigust ja Iisraeli jäänutele integratsiooni, mille tulemusena hakkas üha rohkem palestiinlasi määratlema ennast „eraldi rahvusena ja mitte lihtsalt ühe osana laiemast araabia maailmast” (lk 63).
Iisraeli riigi teke ei pannud alust aga homogeensele juudi kogukonnale. Ultraortokssed juudid olid vastu sionistlikule ideoloogiale ja pidasid eesmärgiks piibli Iisraelimaad (Erets Jisrael), mitte aga Iisraeli riiki (Medinat Jisrael). Religioossed sionistide jaoks oli riik religioosne üksus ning nad pidasid valeks ilmaliku ühiskonnakorralduse teket. Ateistlikud juudid aga ei kujutanud oma elu ette juudi tavaõiguse halakha kammitsates. Kommunistid tahtsid luua kapitalismist vaba riigi. Lisaks sellele, et need grupid ei olnud ühel arvamusel riigi küsimuses, vastasid nad erinevalt ka küsimusele „kes on juut?”.
Ortodokssed ja äärmusparempoolsed fraktsioonid on mänginud otsustavat rolli enamiku koalitsioonide tekkimisel ning, omamata suurt esindatust Knessetis, on nad seeläbi üsnagi palju mõjutanud Iisraeli riigi ajalugu. Riigi strateegilise suuna osas algas põhidebatt „rahu” ja „jõu” pooldajate vahel pärast 1967. aasta üliedukat Kuuepäevast sõda.
Iisraeli ülekaalukas võit Egiptuse, Jordaania ja Süüria üle laiendas Iisraeli kontrolli all olevat maa-ala ligi neljakordselt. „Religioossed sionistid, ägedad natsionalistid ja julgeolekueksperdid pooldasid kõik Suure-Iisraeli loomist,” kirjutab Shindler. „Järsku tunnetas see piiramisrõngas riik, et on olemas vaba ruumi, kuid selle hinnaks oli sisemise ühtsuse lagunemine.”
Sõjaline võit rajas tee parempoolsete tõusule: nood arvasid rahvuslikel, usulistel või julgeoleku kaalutlustel, et Iisrael ei peaks tagastama vallutatud alasid. Koos asunduste rajamise ja sõjalise kontrolliga vallutatud alade üle algas Iisraeli okupatsiooni ajajärk. See tekitas vastujõu Rahu Nüüd liikumise näol, mis hoogustus eriti 1982. aastal pärast Iisraeli sissetungi Liibanoni ning tõi kümme aastat hiljem Jishak Rabinile valimisvõidu. Shindleri arvates ei olnud see siiski „seljapööramine sionistlikule ideoloogiale, vaid Iisraeli üldsus deklareeris sellega, et ei soovi jääda selle vangiks” (lk 239).
Shindleri raamatu peafookuses on poliitiliste jõujoonte muutus Iisraelis ja ka okupeeritud Palestiina aladel. Ta läheneb sellele juhtivate isikute kaudu, tutvustab kõiki Iisraeli peaministreid ning ka PVO ja Hamasi juhtfiguure. Autor otsib nende maailmavaate tekkimise juuri eluloost ja ideoloogilistest eeskujudest, samuti ratsionaalseid põhjusi, miks langetati mingil ajahetkel just selline poliitiline otsus.
Varem kaljukindlad ja ideoloogilised seisukohad muutuvad sageli otse enne valimisi või eesmärgiga luua koalitsioon sobivate erakondadega. Isegi peaminister Jitshak Rabin, kelle rahualgatus oleks võinud tuua olulise läbimurde, toetas enne atentaati peetud viimases kõnes Knessetis asunduste rajamise jätkamist. Shindleri arvates oli see seisukohavõtt osa kampaaniast, mille pärast võimalikku valimisvõitu Netanjahu üle oleks saanud ka unustada. Tõde ei saa me kunagi teada, sest paremäärmuslik ortodoksne juut Jigal Amirile mõrvas 4. novembril 1995. aastal Rabini ja koos temaga läks hingusele ka lootus saavutada Lähis-Ida rahuprotsessis läbimurre veel enne millenniumi lõppu.
Autor lõpetab raamatu lausega: „Religioosse pinge ajastul, sada aastat pärast Palestiina rahvusluse sündi ja kuuskümmend aastat pärast Iisraeli riigi loomist, tuleb mõlemal rahval tee rahule alles leida.” Niikaua, kuni juudid valivad riigi etteotsa kompromissituid ideoloogilise „tõe” poliitikuid ning palestiinlased toetavad äärmusrühmitusi, saab Iisraeli ajaloo raamatus keskenduda peamiselt konfliktidele.
Seetõttu ei leia Shindleri raamatus piisavat ülevaadet kultuuri, ühiskonna või majanduse arengust ning välis- ja julgeolekupoliitika analüüs keskendub peamiselt Lähis-Ida rahuprotsessile. Huvitavalt kirjutatud ja väga hästi tõlgitud „Iisraeli riigi ajalugu” annab aga kindlasti võimaluse paremini aru saada pidevalt meediakajastust leidvast Lähis-Ida sündmustest.
Põgusa sissejuhatuse annab Shindler ka juudi diasporaa rolli, hinnangute ja tegevuse kohta. Parema ülevaate saamiseks Ameerika juudi kogukonna viimastest arengutendentsidest tasuks kindlasti lugeda näiteks J-Streeti lobigrupi looja Jeremy Ben-Ami 2011. aasta oktoobris ilmunud raamatut „A New Voice for Israel”.
Võib-olla suudavad taas pead tõstnud vasakpoolsed lõpuks ellu viia Rabini ennatliku hüüde 1992. aasta valimisvõidu järel: „Me ei ole enam sunnitud olema „rahvas, kes elab omaette”, ega kehti enam väide, et „kogu maailm on meie vastu” … Peame ühinema rahvusvahelise liikumisega rahu, leppimise ja koostöö poole …”.