Rahva isad – pjedestaalil ja trikoovoorus

Evi Arujärv

On parasjagu vastuoluline, et ratsionaalsust hindavas liberaaldemokraatlikus Eestis tuleb (suuresti meedia võimendusel) nii sageli kõne alla isikute ja institutsioonide autoriteet. Täpsemalt: et sihipäraselt tegeldakse autoriteedi kui omaette väärtuse kaitsmise, muttatrampimise või loomisega, selle asemel et analüüsida, kuidas üks või teine isik on toime tulnud demokraatia tööriistana.         

Mis väärtus oli hiljutisel „mõjuagendi paljastamisel”, kui erakondade rahastamise sogast korda toetab kogu paljastajate seltskond ning „mõjuagendi” hoiakud ja valijaskond on luubi all juba ligi 20 aastat, kodakondsuse nullvariandi ideest alates? Kui „ootamatu” siis õieti oli Wikileaksi teade selle kohta, et vabariigi president ei käsitle  oma positsiooni nagu missioonitundega riigimees, vaid nagu alamakstud palgatööline? Põlglik tüdimus ja sotsiaalse empaatia puudumine on enamasti kirjutatud tema sõnavõttudesse ja kehakeeldegi. Või mille alusel peaks uskuma, et aegade algusest parempoliitikat toetanud seltskond on meile sünnitamas Vasaklunastajat – nagu religioosset sõnavara kasutades teatab meediaportaal? Mis ideede võitlusest saab kõnelda, kui „valge meedia”  serveerib oma kollaste äärte peal poliitpersoone, ümbritsedes neid vajadust mööda pühapaiste või pimedusjüngri oreooliga või eksponeerides katkematu trikoovooruna (varitsedes, „retušeerides” ja ka „lavastades” eraelu seiku), selle asemel et suunata aur „rahva isa” fenomeni dekonstrueerimisele nii diskussioonikultuuri kui ka võimusuhteid reguleeriva seadusandluse tasandil? Aga, jättes kõrvale meedia – kas ratsionaliseerimine  leiaks soodsa pinnase? On ju selle eelduseks vajalik homogeensetel hoiakutel põhinev demokraatia üsna ebarealistlik väljavaade.   

Etteantud ebavõrdsus ja praktiline vajadus jagada ühiskondlikud funktsioonid  teeb vältimatuks nii võimu delegeerimise kui ka selle tagajärjed: institutsioonide pühitsemise ja hierarhiad. Praktilisest vaatepunktist on eliit ehk suuremad või väiksemad rahva isad ühiskonnale hädavajalikud kui väärtuste koondajad ja kõneisikud. Institutsiooniks saanud persoonide püsiv ja edukas mütoloogilismeelelahutuslikus kastmes käsitlemine kõnelebki inimeste vajadusest autoriteedikeskme järele – aga ka ajakirjanduse manipulatsiooniihast,  kes seda vajadust „isade” staatust riivavate pseudoskandaalidega ergastades saab ilmsüütult täita väga erineva sihiga eesmärke. Kokkuvõttes ei puhasta see kõik õhku, vaid tekitab võõrandumist, devalveerib väärtusi ja institutsioone ning kasvatab üldist poliitilist künismi. 

Lahenduse võti on „isade” endi kätes. Paraku ei paista keegi kõrgeimast võimueliidist mäletavat, et nende positsioon on laenatud ja see kohustab, et erinevalt erakonnaliidrist on riigi „tegevjuhi” ja presidendi kohuseks tõusta grupihuvidest kõrgemale ja esindada ühiseid väärtusi. Ja et õigus kõnelda  „meie” nimel on ülisuur privileeg, mida omades on häbiväärne kasutada „palgatöölise” argumente.       

„Ajaloolistel põhjustel” (okupatsioonirežiimi pärandatud ja lääne sõprade tungival soovitusel legaliseeritud immigrantide mass  ja ohtlik mõtteinerts) on Eestis rakendatud ja paraku ka väsimatult kinnistatud eliididemokraatiat, mida praeguseks iseloomustab võimulolijate reaalsustaju ja vastutuse tugev defitsiit. Ei ole sugugi ülendav tõdeda, et mugavuspositsiooni nautiv võimueliit esindab globaalkonjunktuuri ja klannihuvisid, samal ajal kui „demokraatia garant” on aktiivne meelelahutuse alal (viimati Rootsis kübaramoode tutvustades) ning kollektiivseid  hirme ja korporatiivsust väetavas olupoliitikas. Muuseas, üpris ammu, 1998. aastal, vastas Mikko Lagerspetz Tõnis Lukase vasakvalikuid kritiseerivale ja eliididemokraatiat õigustavale artiklile, viidates kodanikuühiskonna teoreetiku Andrew Arató tähelepanekule Kesk-Euroopa riikide ühiskonna kohta. See kõlab värskelt ka täna: „Eliididemokraatia ja majandusliku liberalismi eesmärgid olid ühesugused ja mõlema suurimaks vaenlaseks  oli organiseerunud kodanikuühiskond”. Võitlus totalitarismi ja demokraatia vahel on praeguseks nii seal kui ka Eestis lõppenud totalitarismi kahjuks. Siiski pole veel selge, kas võitjaks jäänud demokraatia on kõikide või ainult eliidi – ärimeeste, poliitikute, ametnike ja nende tutvuskonna – jaoks.” Kes on võitjad täna, 13 aastat hiljem?