Raamat verbaalsest vahust

Tiiu Hallap

Lakoff ja Johnson leiavad muu hulgas, et teiste kultuuride läänestumine seisneb suuresti just läänelike metafooride nagu „aeg on raha” kasutuselevõtus.        George Lakoff, Mark Johnson. Metafoorid, mille järgi me elame. Tõlkinud Ene Vainik,  toimetanud Heete Sahkai. TLÜ kirjastus, 2011. 318 lk.        Aprioorne narratiiv. Hoogne nali. Mõtlemisvärskendus. Hästi loogiline, süsteemne teoreetiline skelett, ent kas mitte liiga klapitatud? Sellistest märksõnadest algas minu puhul „Metafoorid, mille järgi me elame” arvustamine. „Värskendav” on eriti oluline sõna. Lakoffi ja Johnsoni raamat tekitab märgatava nihestuse sellega,  kuidas oled harjunud rääkima ja keelest mõtlema. Mulje tugevusele aitab võib-olla kaasa ettevalmistuse puudumine metafooriteooria vallas. Mittespetsialistist lugeja, keda intrigeerib keel ja teoretiseerimine, võikski olla selle teose publik, kuid ka uurimisprogrammina teadlastele ning mõtlemisainena filosoofidele pakub see küllap veel kauaks huvi. Teooria ajaloolist rolli lingvistika ja kognitiivteaduse arengus aitab mõista Mihhail Lotmani eessõna, kust  leiab palju huvitavat ja kasulikku. 

      

Enne kui asuda „Metafooride” filosoofilisema sisu juurde, tahan öelda üht-teist stiililist ja vormilist. Kui Lotman hindab teose (eeskätt selle teise poole) filosoofilisemad seisukohavõtud pealiskaudseks, siis see on küll tõsi,  et filosoofid figureerivad raamatus põgusalt ja reeglina vaid ümberlükkamise objektina. Analüütika nimesid esineb iseendast palju: Frege, Kripke, Tarski, Quine, Montague, Lewis, Davidson, Searle pälvivad igaüks mõne lause seoses semantiliste ideedega. Paaril leheküljel on visandatud Platoni ja Aristotelese, nagu ka Hobbesi ja Locke’i suhtumine poeetikasse ja metafoori. Korraks vilksatavad Kant ja Husserl. Heidegger esineb dekoratiivselt, metafooritüübis  „valmistaja toote asemel”: „Ma vihkan Heideggeri lugemist” (lk 71). Platon, Descartes, Hume, ratsionalism, biheiviorism ja positivism figureerivad samalaadse kaunistusena, raamatu ühe põhjalikumalt käsitletud metafoori „vaidlus on sõda” analüüsi osana (lk 98). Perekondliku sarnasuse mõistel on oluline koht, kuid Wittgensteini nime ei mainita.     

Keeleandmestik on „Metafoorides” rikkalik ja nauditav, kuigi tundub, et mitmeti interpreteeritav.  Natukene oleks tahtnud materjali ka teiste keelte kohta peale inglise keele, aga mida pole, seda pole. Üks väheseid näiteid puudutab hausa keelt (lk 75). Seda enam on tänuväärne, et tõlkija on joone all toonud välja eesti keele erisusi, mis asetab teooria kohe paremasse perspektiivi. Mõne stiilinäite tahan siinkohal ka ära tuua: üks meeldejäänumaid on „tema teoorial on tuhandeid kambreid ning selle pikkades koridorides tõmbab tuul”. See  pakutakse välja metafoori „teooriad on ehitised” juures, kui arutatakse küsimust, kuidas osa metafoori potentsiaalist jääb keeles kasutamata. Ajuti kohtab seksuaalseid naljatusi: „Uued kojamehed rahuldavad teda” pärineb autode ajastust, seevastu XVII sajandist on „[filosoofilised] liiderlikud ja priiskavad fantaasiad rüvetavad Mõistuse voodisse ronides seda oma kõlvatute ja ebaseaduslike embustega”. Näited ongi suuremalt jaolt rõõmsameelsed  ja vallatud, manades silme ette analüütiliste intelligentide kohviku- ja seminarijutud. Viirastub atmosfäär, milles Lakoff ja Johnson oma raamatut kirjutasid. 

Kui minna nüüd filosoofilisemat laadi sisu  juurde, siis, kui lühidalt kokku võtta oma muljed Lakoffi ja Johnsoni teooriast, tuleks öelda, et see teooria (vist) ei käsitle maailma ja keele vahekorra küsimust selle kõige fundamentaalsemal kujul. Kirjeldatakse homo sapiens’i tähendusloome teatud lakkamatuid, peaaegu et kõike muud varjutavaid mehhanisme, mis on aga pigem sekundaarsed kui aluseks. Isegi kui inimkeel tõesti just nii töötab, nagu autorid arvavad, osutab see parimal juhul inimvaimu spetsiifilisusele. Võib-olla ka selle ebatäiuslikkusele, mõningasele irratsionaalsusele. Iga uue A mõtestamine primitiivsema ja füüsilisema B kaudu – vaidluse mõtestamine sõjana või mõtete käsitlemine toiduna – võiks kõrgemat tüüpi intellektile tunduda algeline. Kui selline metafoorimasin on põhiprotsess, mille kaudu maailma tunnetatakse, tundub inimmõtlemine tervikuna väga naiivne. Tõsi küll, viimasesse punkti võib ka teisiti suhtuda. Tugeva stressi  tingimustes eksisteeriva bioloogilise intellekti jaoks on metafoorne mõtlemine kiire ja otstarbekas. See on ökonoomne, modelleerides keeruka nähtuse mõnes lihtsas aspektis. Vaidluse käsitlemine sõjana on primitiivne ja puudulik, aga ikkagi on see mudel, mis aitab situatsioonis orienteeruda. Kas metafoorsusele ongi alternatiivi? Missugune oleks siis täiuslik intellekt: kas niisugune, mis käsitleb maailma aspektitult, või selline, mis on suuteline ühekorraga hoomama  ja haarama tegelikkuse kõiki võimalikke aspekte? Rohkem aspekte või keerukam mudel ei pruugigi toimetuleku seisukohalt olla parem. „vaidlus on sõda” ei genereeri probleeme mitte seetõttu, et on algeline, vaid üksnes seepärast, et mõtlemine jääb sellesse metafoori liiga kauaks kinni, unustades, et võttis esimese käepärase lähenduse. Halb pole metafoor ise, vaid selle inerts.     

Üks metafilosoofiline arusaam on niisugune, et filosoofi huvitab tegelik maailm pelgalt kui üks võimalus paljudest. Muuhulgas, mismoodi mõistus või keel selles maailmas siin juhtub toimima, ei ole filosoofia peamine huvi, vaid see, mismoodi toimib mõistus või keel  üldse – kuidas need on paratamatult sunnitud toimima. Filosoofi painab mõtlemine ja tähendus kui niisugune, seevastu Lakoffi ja Johnsoni käsitlevad just sellel planeedil, konkreetset sorti kehaga ja spetsiifilistes kultuuritraditsioonides paiknevaid semantilisi olendeid. Lakoff ja Johnson on analüüsi eri tasanditest teadlikud. See nähtub viisist, kuidas nad formuleerivad (lk 239) Richard Montague’i ja  David Lewise semantiliste ürituste tuuma (tehes seda ainult mõne lausega, ent arusaadavalt). 

Montague eeldas, et tähenduse ja tõe teooriad kujutavad endast puht matemaatilisi  ettevõtmisi; tema töö pidi olema rakendatav universumi kõikidele olenditele ja vaba konkreetse olendiliigiga seostuvaist piiranguist. Lewis juhtis tähelepanu sellele, et on kaks (tema arvates) täiesti erinevat intellektuaalset üritust: ühest küljest võimalike keelte kirjeldused abstraktsete semantiliste süsteemidena, teisest aga psühholoogiliste ja sotsioloogiliste faktide kirjeldused, mille kaudu inimene või populatsioon kasutab mõnd sellist süsteemi.       

Pole kahtlust, et Lakoffi ja Johnsoni ettevõtmine pole universumiülene üheski mõttes. Ei püüta haarata loogiliselt võimalikke maailmu ega isegi füüsikalist universumi. Homo sapiens’i ülim konkreetsus vaatab vastu igalt leheküljelt. Ent miks mitte tunnistada ka universaalse semantika üritust? Autorid väidavad (lk 221), et Kripke-Montague’i stiilis teooriad ei saa saavutada loogilist puhtust, vabaolemist psühholoogilisest, millele pretendeerivad, neis leiduvat ikka „mõistmise” elemente. Esiteks, ei pääseta mööda faktist, et tähendus nõuab subjekti – on tähendus kellegi jaoks. Teiseks, universaalne  semantika eeldab objektiivseid entiteete, kuid „niihästi liigenduse entiteetideks kui [näiteks] orientatsiooni ees-taga asetab situatsioonile peale inimlik mõistmisprotsess”.       

Kui seda argumenti universaalse semantika vastu vaadata, siis näib, et autorid lihtsalt deklareerivad oma eitust mis tahes metafüüsilisele realismile. Maailmas pole objektiivseid tähendusi, objekte, entiteete, omadusi ega seoseid.  Antirealism on eeldatud või tõestatud ega vaja argumenteerimist. Tasub märkida, et peaaegu totaalsele maailma seesmise struktuuri eitamisele vaatamata opereerivad autorid ise rea tavapäraste metafüüsiliste eristustega. Eriti silmapaistval kohal on seesmise ja vastasmõjulise omaduse vastandus, kusjuures ajuti – ja pisut vasturääkivalt – unustavad Lakoff ja Johnson end ikkagi tunnistama ka seesmiste, objektiivsete omaduste olemasolu.     

Süüvigem siinkohal veidi lähemalt Lakoffi ja Johnsoni mõisteteooriasse. Enamik mõisteid on metafoorsed. Aga kas on ka selliseid, mida käsitatakse otse, metafooride abita? Nendeks  on lihtsad, kogemustervikutest (geštaltidest) vahetult esile kerkivad füüsilised mõisted, näiteks ülal-all, sees-väljas, objekt, aine. Seejuures ei eristugi vahetud ja metafoorsed mõisted täiesti selgelt. Pigem on igal mõistel vahetult esile kerkiv tuum, millele metafoorid annavad lõpliku kuju. Näiteks põhjuslikkuse mõiste lähtub teatud kogemistervikust, omaduste kobarast. Põhjuslikkusgeštaltidest kerkib tänu kordumistele esile põhjuslikkuse prototüüp,  nii-öelda „ürgpõhjuslikkuse näidis”, millest sugeneb põhjuslikkuse kategooria. Metafooride ja perekondliku sarnasuse abil omandab põhjuslikkuse mõiste ajapikku üha komplekssema kuju, mis ei saa kunagi lõplikult valmis. Seejuures saab vahetu tuuma ümber mõistet kujundada mitme alternatiivse metafoorse liigendusega, mistõttu põhjuslikkuse mõistesse ehitatakse sisse seesmiselt vasturääkiv loogika.       

Kogemustervikud on niisiis primaarsed, aga mitte empiristlikus mõttes. Kõik meie kogemused on läbinisti kultuurilised, ütlevad Lakoff ja Johnson. Oleks eksitav rääkida füüsilisest kogemusest kui tuumsest ja vahetust (lk 91): pigem on ühed kogemused füüsilisemad, teised kultuurilisemad (püstiseismine vs. laulatus). Ei tule öelda, et füüsiline kogemus on primaarsem, vaid et tüüpiliselt mõistestame mittefüüsilist füüsilise kaudu. Pole siis sugugi nii, et „lihtne mulje genereerib lihtsa idee” ja sealt tuleb kõik muu, nagu Locke  või Hume võiksid öelda. Igasuguseid lihtsaid ideid, tähendusaatomeid eitatakse „Metafoorides” veendunult, ehkki siingi jääb ebaselgust. „Mitte alati ei leidu lõplikke semantilisi ehituskive,” ütlevad autorid – kuid vahel siiski? – ja selle kõrvale „mõisted on ühtaegu baasilised, holistlikud ja lõpmatult edasi liigendatavad” (lk 106).       

  Tegelikult tundub lõpuks ka olendipõhine semantika silmapiirilt kaduvat. Autorid ütlevad, et tähendust on vaja empiiriliselt uurida, kuid empiirilise lähenemise käigus (niivõrd kui Lakoffi ja Johnsoni vaatenurk seda on) saavad „mõistmine” ja „toimetulek” alusmõisteteks „tähenduse” asemele. Semantika juureks on olendi kogemuspõhine toimetulekuprotsess:  bioloogiline keha vastasmõjus oma ümbrusega ning see genereerib mentaalsust, erijuhul ka keelt. Niisuguse suhtumise saaks põhimõtteliselt paigutada laiemasse evolutsioonilisse konteksti ja küsida, mis siit järeldub teiste bioloogiliste liikide vaimsuse kohta. „Metafoorides” seda siiski ei küsita – selleski mõttes on olendiperspektiiv täiesti inimesekeskne. Tehisvaimu kohta usuvad Lakoff ja Johnson, et arvuti ei hakka kunagi asjadest inimestega sarnasel  viisil aru saama, kuivõrd masinal pole keha ja seega ka kogemusi – inimliku mõistesüsteemi kogemuslik alus jääb neile niisiis kättesaamatuks. Mõistus on kehaline ja seda tuleb uurida empiiriliselt. Kas kehalisus vajutab mõistusele tugeva pitseri või determineerib selle olemist täielikult? Öelda, et mõistesüsteem sõltub keha ja kultuuri konkreetsustest, on ilmselt õige. Kuid see, et süsteem üldse on – või mis ta on oma „olemuselt”, kui kasutada vanamoelist  ja pisut ohtlikku sõna –, ei saa sellega vastatud. Kui näiteks küsitakse, mis on elu ja mille poolest ta erineb elutust, vist ei piisa, kui ütelda, et konkreetne eluvorm sõltub käepärast olevatest anorgaanilistest materjalidest ning elusast ja eluta ümbrusest. Filosoofiat huvitab, mis genereerib piiri, kvalitatiivse hüppe. Kui piiri ei peakski saama selgelt tõmmata, tahaks seda ikkagi analüüsida. Elusa-elutu puhul tehakse seda isegi teaduses. Kuid vaimse ja mittevaimse, tähendusliku ja mittetähendusliku vahel eksisteerivat piiri Lakoffi ja Johnsoni käsitlus just nagu ei puuduta kuigivõrd. Lõpuks, pisut ka ideoloogiast. „Tundub üsna mõistlik eeldada, et pelgad sõnad reaalsust ei muuda,” märgivad autorid. Nende arvates muidugi pole nii. Metafoorid kujundavad mõtteid ja tegusid väga tuntavalt. Keeleväljendite mõju igapäevaelule on Lakoffi ja Johnsoni oluline sõnum. Kui üks ettekandja märgib teisele, et  „singivõileib ootab oma arvet” või ministrid kõnelevad, et „tööjõud on ressurss”, siis sellised laused alandavad inimväärikust (lk 72). Nii konstrueeritakse pidevalt üht kindlat liiki sotsiaalset reaalsust. Autorid leiavad muu hulgas, et teiste kultuuride läänestumine seisneb suuresti just läänelike metafooride nagu „aeg on raha” kasutuselevõtus. Armastuse metafoorid aga vormivad armastamise praktika: kui „armastus on hullus”, ei püüa ma seda säilitada;  kui „armastus on töö”, saab armastuse heaks tegutseda; kui „armastus on kunstitöö”, kuulub selle juurde tegutsemine erilisel viisil (lk 178). Sotsiaalses ja poliitilises plaanis pole metafoorid mitte üksi mõjusad, vaid ka ohtlikud. Seda olemuslikult, sest metafoor toob esile tegelikkuse ühe aspekti, kuid varjab teist. Kui keerulisi probleeme käsitleda kestvalt samade metafooridega, ei saa nendega tõeliselt tegelda. Unustatakse teised võimalikud  metafoorid, koos nendega ka asjade teised võimalikud aspektid.   

„Muuta metafoore, mille järgi me elame, ei ole lihtne,” tõdevad autorid. Võimuga seotud, sotsiaalselt toimivate metafooride osas on kindlasti nii. Üksikisiku tasandil võib aga juba Lakoffi ja Johnsoni teose lugeminegi muutusi põhjustada. See raamat teeb väga teadlikuks mitte üksi keele metafoorsuse määrast, vaid üldse kõikvõimalikust verbaalsest vahust, tekitab ootamatu igatsuse ideaalse keele ja üldse puhta, napi, dekoratsioonideta mõtte järele.  Usun, et „Metafooride” lugemise järel hakkan kirjutama lihtsamalt ja igavamalt. Ja usun, et see on hea.